Võib küll nii olla.

Minu tuttava sulest siis...

"Tere terekest siis kallid kirjanduse sõbrad!
Ma usun, et paljud ootavad jätku loole tavarish genaadist, aga siinkohal pean teile pettumuse valmistama, pole veel sadat laikki. Tänane lugu on pühendatud minu heale sõbrale Aivar Vahtramäele, olles seda juba paar aastat tagasi lubanud, võtangi julguse kokku ja märgin siia elektron paberile mõned tagasihoidlikud read elust enesest ja tänapäeva inimestest. Nii nagu ülbematel tänapäeva lugudel, on ka sellel kaks nime Tehasetööline Aivar ehk Sulle Kes Sa Oled Lihtsalt Minu Suurim Tunne.
On vaikne reede õhtu, enamus inimesi on juba mööblitehasest Tarmekost lahkunud, kohale on jäänud katlakütja Ants, tsehhimeister Juhan ja mööblipolsterdaja Aivar. Viimasest kujunebki meie loo peategelane. muidugi oleks Aivargi juba ammu koju läinud, jõuleelne õhtu ikkagi ju, aga veel viiekümnele toolile oli vaja riie peale polsterdada. Nii see elukene kord on, töö tahab tegemist, tootmine tootmsit ja tool polsterdamist. Sellise veendumusega "lõhubki" meie päevakangelane tööd teha.
Sulle kes sa oled lihtsalt minu suurim tunne, minu suurim õnn siin ilmas minu õnnetunne" laulab meie armastatud pop-täht Helen Adamson radio Elmar vahendusel" kas saaaaaa teeeaaaad" joriseb Aivar kaasa, juba natuke enne preili Adamsoni, sest ta teadis selle laulu sõnu peast, see oli ühtlasi ka tema lemmik laul. Vot sellel lulul on jumet mõtles Aivar " on viis ja on sõnad, pole mingi välismaakeelne umba-pumpa nagu need "lollakad" kuulavad. Lollakate all mõtles ta teisi tehasetöölisi, kes nagu kiuste keerasid raadio alati sky plussi peale, sealt need "võõramakeelsed umpa-pumpa" laulud tulidki, mida Aivar kogu hingest vihkas. Aga nüüd kui teised olid lahkunud, nüüd sai TEMA Aivar ise valida millist raadio jaama ta kuulab, loomulikult oli selleks "Elmar" Aivari lemmik ja see, et seal Helen Adamson "kas tead " mängis, see oli ainult vesi Aivari veskile.
Tahtmatult veerevad tema mõtted mujale. unistused, lootused, püüdlused paremuse poole, õigusest eksisteerida, võita ja vallutada... vot sellised suured mõtted keerlesid laiaõlgse ja pikka kasvu Aivari peas. mõtted, kuidas ta töötab mõned aastad Tarmekos, kogub raha ja siis kas-või panga abiga ostab endale OMA talu. Talu oli ainus mida ta TÕELISELT tahtis endale, tükkike maada, kena väike majake, laut, kus on paar seapõrsast, lehm ja mõned mullikad. Laut, kus Aivar tunneb ennast koduselt, koht kus olla ja OMA asja ajada, niimoodi unisatb ta. (Kinnisidee talust, laudas jne tuleb sellest, et Aivar oli põlvamaalt pärilt, sündinud elupõlise talumehe Antsu teise pojana, enne linna kolimist kakskümend aastat talus elanuna tundis ta puudust raskest kurnavast talutööst ja meelivatest aroomidest mida tekitasid veised sead ja muud pudulojused kes ikka taludes elavad) Oi kuidas ta oleks tahtnud isa talu pärida, aga nii see asi kord juba seatud on, et talu saab ikkagi esmasündinud poeg ja nii juhtus ka seekord, Aivari vanem vend Aimar päris kogu talu, olgugi, et TEMA Aivar oli tugevam ja nutikam( vähemalt ise arvas ta nii), pidi linna kolima, talumetsast tehtud palkkide müügist saadud raha eest osteti talle korter Annelinna mõisavahe tänavale, kus ta peale sõjaväge juba 2 aastat oli elanud. Töödates tarmeko mööblivabrikus kogus ta raha, et oma eluunistus(OMA TALU) teoks teha, kuid paraku ei läinud need asjad nii nagu meie mehemürakas plaaninud oli.
Veel unistab ta mõningatest asjadest, kuidas ta oma opel omegale kärukonksu taha paneb ja siis käruga linna tuleb kartuleid, peete, porgandei, kapsaid ja kes teab mida kõike veel müüma. Mingit muud autot ta endal ei himustanud "minu omegas on küllat ruumi, ei ole mulle mingit teist autot vaja, see käib veel kümme aastat, võtab kütet mis ta võtab, ütle mist to vähem võtab" usutleb Aivar, kuid tema mõttelõnga katkestab värin vasakpoolses püksitaskus. Seda põhjustab telefon, osavalt kilekoti sisse mässitud, et tolmu sisse ei läheks. Telefoni kilekotsist välja arutades näeb ta, et helistajaks on tema tüdruksõber Maris "noh kus sa oled nüüd siis? Pidime ju Tannu ja Kätuga atlantti minema" kostab hääl telefoni. " No mul on ju vaja need toolid veel ära polsterdada, norm on vaja täita, ega mul sinna midagi teha pole" vastab Aivar. Sina ja sinu normid" saab Maris vihaseks "koguaeg üks ja see sama jutt Tannu ja Kätu on juba siin, meie igatahes lähme tunni ajapärast minema, ise tead siis, kas tuled või ei tule ja ära tule siis pärast vinguma, kui ma kellegi teisega tantsin seal. sa oled ikka jube jobu küll, kui lased ülemustel endale pähe istuda niimoodi, ole üks kordki mees ja pane paikka need ülemused vastik tossike." Ja veel tuut tuut kuuleb aivar telefonist, mis tähendab, et kõne lõpetati. "Sa kuradi debiilik raisk, sa mölised telefoniga siin raibe veel" kuuleb Aivar seljatagant sõimamist,. Ringi keerates avastab ta seal tootmismeistri Juhani, kes tatti pritsides muudkui karjub ja sõimab. " Sinu raippe pärast pean mina kaa siin reede õhtul passima ja sina mökitad telefoni otsas, sellise asja eest tuleks sulle raisale vastu hambaid anda, kui veel näen , et telefoniga mökitad, siis läheb viissada krooni plgast maha, on selge sul debiilikul vä ah? Need ilusad sõnad lausudes keerab Juhan otsa ringi ja kõnnib kontori poole. Mis viissad mõtleb Aivar, kuradi viissada, see on terve päeva palk, niipalju küll ei tohi maha võtta palgast, eriti mitte TEMAL, kellel on raha ädasdi tarvis, et oma talu osta ja lehma mullikas ja kärukonks ka veel, TEMA palgast ei saa küll midagi maha võtta. Ja mis vastu hambaid, proovi ainult kuradi räbal, ma olen sust sittast poole suurem, niikui peaks proovima, keeran kohe kaela kahekorra sul raippel, suurematelegi meestele tuupi tehtud." mõmiseb Aivar oma ette. Selle tuupitegemise kohapealt oli tal õigus, sest juba kooli ajal sattus Aivar pidevalt sekeldustesse, kui keegi tema kasvu kohta nalja tegi, eriti ärritas teda see, kui keegi tema jala numbrit kritiseeris, nimelt oli tal juba viiendas klassis vuntsid ja jalanumber 46, mis hiljem siis kasvas kuni 49ni välja. Ja loomulikult oli pidevalt kiskumist oma poolteist aastat vanema venna Aimariga, neist võitlustest väljus ta alati võitjana, pärast küll isa käest kummivoolikuga karistada saades, kuid sisima uhkust tundes oma jõu ja nutikuse üle. Ka sõjaväes aega teenides proovisid teised poisid nalja teha tema üle, kuid kui ühel päeva poisid teda jälle narrisid, siis õnnestus Aivaril ühest poisist kinni haarata ja teda keskel niikõvasti pigistada, et vaesel narrijal püksitagumiku pruunikat vedelavõittu "jama " täis lõi, peale seda teda enam sõjaväes ei narritud. Aga nüüd siin Tarmekos käib jälle sama jama. ELUKAS, VÄRDJAS, BIGFOOT, LOOM, KRAANA jne, niimoodi kutsusid armastatud kolleegid meie Aivarit.
Kuradi viissada raisk, ei saa Aivar oma pahameelest jagu, " mida kuradit mina teha saan, kui see Maris helistab. Siinkohal ka natuke marisest, Aivari tüdruksõbrast. Maris oli krooniline teiste kulul elaja, Aivariga tutvus ta baaris ja juba esimesel lõhtul sättis ennast temaga kaasa nii see läksgi, et märkamatult oli Aivarist naisemees saanud, nii osavalt juuris maris ennast tema annelinna korterisse sisse, ega kavatsenudgi lahkuda enam. Alguses Aivarile meeldis, kui noorik elamisse tuli, sai õhtul peale tööd seda vanainimese värkki teha ja oli muidu ka tore, aga see kestis ainult esimese kuu, hiljem kui Aivar proovis Marisele läheneda ja temaga õrnutses, siis vastuseks oli kõrvakiil ja jube sõim, umbes nii, et mida sa värdjas teed, ära hakka jälle pihta sellega, ma ei kannata sind raibet välja, mine maga diivani peal, sa ju norskad ja sul suu haiseb, issan jumal milline värdjas, kuidas ma küll selle ära olen teeninud. Ennast süüdi tundes töusiski Aivar püsti ja läks diivanile magama. " Oleks parem küll, kui ta minema läheks, siis ei tölla enam see Tannu ja tema tüütu ja alati vadistav Kätu ka seal" eriti ajas teda närvi see, kui Kätu Ja Tannu külas olid, siis Maris tegi neile Singi saia, Aivari isatalust toodud singist, seda oli tal alati valus vaadata, kuidas tannu tema sinki näost sisse ajas, ei leevendanud tema viha seegi, kui Tannu kiitis sinki taevani ja väga ärritav oli veel see, kui Kätu näris singil tai küljest ära ja siis selle kõigemagusama peki viskas prügikasti, mitu korda oli Aivar selle sealt välja koukinud ja ikkagi ära söönud, vot sink oli see, mis talle meeldis, seda ta armastas juba lapsest saati, eriti mõnus oli siis kui ta otse suitsuahjust oli võetud, soe rasv jookseb mööda lõuga alla see meeldiv suitsumaitse, söö ennast kasvõi lõhki, niikaua kui nahk kõrvade taga praksuma hakkab, niimoodi meeldis sink Aivarile. "ongi mul singitagavara otsas peaaegu mõtleb aivar " üks ainuke tükike on veel järgi, aga homme on jõululaupäev, siis käin isa juures ja sealt juba tühjade kätega ära ei tule, küll memm mulle siis sinki, mune, piima, kartulei, kaale ,porgandei , kapsapea,verivorst, hapukapsast ja kes teab mida kõike veel kaasa pakib. Küll olid need õnnistatud päevad, kui ta sai maale memme juurde, küll ta siis sõi sinki, praemuna, kõrvale jõi rammusat piima, otse lehma seest, mitte mingi veega pooleks nagu see poe löga memme lüpsiku loputus vesi on ka rammusam kui see poe piim. Sellele kõigele mõeldes hakkab ta juba mõtlema homse peale, kuidas isakodus suure laua taga istutakse, kingid oli ta juba aegsasti valmis muretsenud. Isale natuke liimpuit materjali, mida ta iga õhtu oma opeli pakkiruumis koju viis, memmele(emale) oli ta meisterdanud ilusa ja uue lüpsipingi, millele ta ka vastselt kätte õpitud ametimehena osavalt riide peale oli klammerdanud, vennale Aimarile viib ta liitrise viruvalge, mille nad siis koos ära joovad. liigne joomine Aivarile ei meeldinud. Kui võtta, siis ikka valget viina ja ainult pidupäeviti, kas sünnipäev või jõulud, mõnikord meeldis talle õlut ka juua, kuid mitte rohkem kui kolm pudelit, siis hakkas seest vastikult punnitama juba. Marisele seevastu meeldis pidevalt vine all olla, mööda baare ja klubisid konnata, mitmeid kordi Aivarit kaasa vedades ja siis neid imelikke kokteile talle sisse jootes, mille peale Aivar tavaliselt oksendama hakkas. Ei istunud aivarile see klubides käimine, kõva lärm ja kisa, tatikad jooksevad jalust maha ja siis veel see ka, et see kuradi Maris kisub teda ka sinna tantsuplatsi peale, see ei meeldinud talle kohe üldse, vaatata veel kaugelt, kuidas need seal tõmblevad, aga ise seda ka sinna tegema minna, see oleks juba liiast. ka täna tahtis Maris atlantisesse minna koos Tannu ja Kätuga(need olid Marise sõbrad, aivaril polnus sõpru üldse). Jälle see jube lärm ja kisa tema jääks parema meelega koju ja vaataks televiisorit, või läheks juba tänaõhtul peale tööd isatallu ära, saaks homme hommikul kohe suure söömaajaga pihta hakkata, kuid tema mõtte katkestab jälle värin vasakus püksitaskus, telefonile vastates kuuleb ta jälle vihast Marise häält "noh lollakas, kas sa oled juba tulema hakanud, kaua ma ootan siin, mul on raha vaja, ega ma ilma rahata ei saa atlantti minna, miks sa seda rahakotti alati tööjuurde kaasa vead, saad sa aru ka üldse mis ma räägin, tuled koju ja tood raha mulle, siis minupärast tööta või mitu aastat järjest seal vaking vabrikus! Ma ei saa ju tulla, mul on veel tööd teha, varsti on valmis, tunni pärast saan minema siit, siis vaatame" vastab Aivar "tee eluga siis lollakas" kuuleb ta veel ja jälle tuut-tuut saab mobiilne kõne otsa. Sa kuradi raisk kuuleb ta jälle tuttavat häält lõugamas " kas sa debiil üldse aru ei saa mida ma räägin vä, praegu viis sotti läks su palgast . tõbras raisk, peale pühi kirjutad seletuskirja ka veel juhatajale, on ikka debiilik " lärmab ja vahutab veel meister Juhan. viis sotti on ikka liiga palju " kurdab Aivar "ma pean ju terve päeva tööd tegema, et saada see viis sotti ja praegu on kell niipalju ka juba, et tööpäev peaks ammu läbi olema, ikka inimesed ju muretsevad helistavad, kui kauemaks jääd" Sina debiilik ei ütle, kuna tööpäev läbi saab" ägestub meistrihärra ja haarab ähvardavalt aivari pluuse varukast kinni "MINA ütlen, kuna sinu tööpäev läbi saab, on sul selge väää?" kriiskab ta. Sellel hetkel sai Aivari mõõt täis, ta haarab ühekäega juhani kõris ja teisekäega sealt kus keha kaheks läheb, tõstab ta peakohale ja siis virutab täie jõuga vastu maad jalaga veel surmava hoobi kannatajale pähe lüües lausub Aivar "ise oled debiilik", aga seda Juhan enam ei kuule, sest elu oli tema kehast juba lahkunud. Selle juhtumi peale lahkub meie sõber Aivar tootmis hoonest istub oma opelisse, keerab raadio käima ja kuulab elmari, sealt mängitakse laulu, "tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt, tahaks lennata, aga näe kardan kokkupõrget, tahaks lennata, aga kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge." Ta käivitab mootori ja sõidab kodupoole ise mõeldes, et mis nüüd saama hakkab, tema mõtte katkestab jälle värin vasakus püksitaskus, seekord on helistajaks memm, kes usutleb, et kas kaugel elav poeg ikka homme tuleb ja kas ta nooriku ka kaasa võtab ja ärgu ta jumalapärast viina jälle kaasa toogu , sest eelmine aasta oli jubetaks löömiseks läinud hiiglase kasvu vendade vahe,. Kõike head soovides lõpetatakse kõne ja meie kangelane oligi maja ette jõudnud. Trepikojas lifti oodates tunneb ta kuidas käed värisema hakkavad, liftiga 9. korrusele sõites ja tuppa astudes näeb ta kohe Tanni, kes singisaia sisse ajab endale. Miks sa kuradi värdjas nende töö riietega siia tulid, kõik kohad on pärast saepuru ja seda jubetat haisu täis, sa oled ikka päris poolearuline "karjub Maris. vaikides astub Aivar elutuppa, keerab muusikakeskuse sageduse elmari peale ja seisatab hetkeks keset tuba, sulle kes sa oled lihtsalt minu suurim tunne, minu suurim õnn siin ilmas, minu õnne tunne, kostub raadiost, see peab mingi jumalate märk olema mõtleb Aivar. Mis pede laule sa lased, mingi imelik oled vä" Kraaksub Tann ise singi saia pugides. Külma rahuga võtab Aivar kiitsakal Tannil turjast kinni avab akna ja viskab ta lihtsalt 9. korruse aknast alla seejärel haarab ta Marisel kõris ja pigistab niikaua kui ta rahulikuks jääb, samal ajal väljub wcst Kätu, temal õnnestub põgened trepikotta, Aivar ei hakka teda jälitama ka, sest tema vastu tal nii hirmsat viha polnud. Marise elutut punnis silmadega surnukeha vaadataes ja oma lemmik laulu kuulates teeb aivar järsu otsuse, võtab hoogu ja hüppab ilma akend avamata ise ka aknast välja, teel alla meenub talle äsja kuuldud laul tahaks lennata aga näe kardan kokkupõrget. " imelik laul on " suudab veel Aivar mõelda ja saabubki kätte see hetk, kui ta asfaldiga üheks sulab.
Taeva väravas on turvameheks ikka peetrus nagu me kõik teame, tema on otsustaja, kes saab taevasesse paradiisi või kes läheb põrgu-katlasse sütt kühveldame igavesest ajast igavesti. Ja hakkabki siis peetrus usutlema, et mis mees sa Aivar oled üldse ja kuhu sind saata. Mis sa raibe hakkad ka mölisema siin veel vä, annan sulle ka omajao kätte praegu "möirgab Aivar. Peetrus kohkub astub sammu tagasi ja avab taevavärava ise lausudes "olge lahke Härra, ei ole vaja ärrituda. peetrus on mõistlik mees, mõtleb Aivar ja astub sisse, ees ootavad teda juba paljud meile tuntud pühakud, Konstantin Päts, Juri Kagarin, Presitent kennedy, Winnetou, josif stalin ja paljud, paljud teised."

Üks veel...


"Tänane jutt tuleb siis väga värvikast kujust Genaadist, värvikas sõna otseses mõttes, sest tal oli väga vähe kehaosi, kuhu polnud tätoveeritud midagi sinise tindiga, nii nagu see vene vanglates käis.
Hommik oli septembrikuine, päikesepaisteline, kerge, kuid sooja tuulega, linnud laulsivad puude latvade jne, see möga ei huvita kedagi. äratuskella jalaga laualt maha lüües ärkab kroonilist pohmelli põdev Genaadi `jebitvaju matt`oigab ta `takk bloha´nende sõnade saatel ajab ta ennast püst kuzetilt, mis on ka umbes sama vana kui meie sõber isegi, 43.
Vana puust kortermaja esimeselt korruselt polnud õnneks pikk maa välja ASJU AJAMA minna. Tagasi tulles ja zaratovi ust avades ootab teda ees üllatus, külmikus oli 2 pudelit kuldset otra ja veerand pudeli pelõi aisti, mille ta kohe sisse kulistab endale. Järsult hakkab kohe parem ja ei ole enam nii ´bloha´aga see tunne ei kesta kaua, sest uksele koputatakse, seda avades saab Genka vihaseks. ukselt vahib vastu tüsedamat sorti vanem proua, kes ütleb ´Genaadi, teil on ju üür maksmata, kuna te kavatsete selle ära maksta, ma ei küsi ju teie käest mingeid miljoneid, 16 rubla on ju külanõukogu poolt ette nähtud summa, ma uurisin dispetzerist järgi, te saite palka juba eelmise nädala algul, kas ma pean tõesti miilitsasse pöörduma, te ju teate ise ka, et te olete vabaduses ainult katse ajaga´ Snaju-snaju, kostab mehemürakas, minul rahad kõik alimemdiks lähevad, rahad tulevad järgmised nädal panimajes babulja, järgmised nädal, tuleb, koputab uks ja rahad toob ise ära i kanjak toose tebja babulja, sellise pugemise oli Genaadi juba varajases nooruses selgeks õppinud, kui ta 13 aastaselt noorte vanglasse pandi, lakkamatu turult varastamise eest. No selge ütleb tüseda poolne tädi, aga , et oleks siis järgmiseks reedeks makstud, ma pean ju külanõukogule rahad ära maksma, minu enda nahk on ka siin ju mängus, olgu ma maksan omast rahast ära ja teie seltsimees Genaadi peate mulle selle tagasi maksma, koos konjaki ja zokoladiga. Jasna babulja, vastab Genka ja sulgeb ukse. Jobanõi suka omaette pomisedes avab ta kuldse odra.
Sellele vahejuhtumile erilist tähelepanu pööramata hakkab endine vang Genaadi riietuma. Jalaga tõmbab ta päevinäinud marat firma dresipüksid, ülakeha katavad kohustuslik maiaka ja selline kummalisest riidest kuue moodi ASI, nimetust pole sellele siiani suutnud keegi anda. peakatteks on nokaga müts, millel on ees märk ja kiri MÖIGU KEK, mütsil oli selline lühike, terav nokk ees, millega saab jalapealt tihuse männi maha võtta. Jalavarjudeks valis genaadi spordibotased´tartu´mõned teavad neid ka tatru isetormajatena, valida oli tal kas kummikud , kirsad, või siis tartu isetormajad. Arvestades ilma, tegi meie jutualla olev isik õige valiku, sest jalgsi oli minna 2 km kanti.
Tööleminek kulges mööda vaikset tänavat, vilet lastes ja viimast kuldset otra rüübates sammubki meie peategelane oma teed, pähe kulunud teed, juba pool aastat on ta seda teed käinud, peale vanglast vabanemist suunati ta möigu keki tööle, mitte mingisuguseid oskusi, ega väljaõpet tal ei ole, kuna oma 43. eluaastast on ta veetnud parandusasutustes rohkem kui 25 aastat. Eestis sündinud ja idavirumaal 13. aastaseks kasvanud Genaadi oli loomult õel ja omakasu püüdlik, juba esimeses klassis oli temaga probleeme, sõnakuulmataus ja teiste laste tagant varastamine, erakordne ülbus ja vägivaldsus, need olid asjad mis ta 13 aastaselt noorte kolooniase viisid, sealt vabanedes sooritas ta esimese tapmise, kui ta joomis käigus oma sõpra pussitas, selle eest määrati talle 12 aastat vangistust vasalemma vanglas, millest ta 2 aastat tegi kohapeal ja siis vägivaldsuse eest edasi siberisse toimetati, pärast vabanemist ja naasmist oli ta veel mõned lühikesed 2-3 aastased karistused vasalemmas ja nii ta siis sellel hetkel vabaduses viibiski ja möigu kekis tööd LÕHKUS teha, nagu ta ise seda nimetas. Siinkohal proovimegi selgusele jõuda,et mis mõtted keerlevad sellise inimese peas, teadupärast, kui inimene kõnnib määda teed üksinda, siis ta ikka ju mõtleb midagi, proovingi siin kirjeldada tavarish Genaadi mõttekäiku. Olgu jumal mulle armuline. Ma teen seda eesti keeles, nii on mulle lihtsam ja arvatavasti sinulegi armas lugeja."

"Jõudes koju, peale kurnavat tööpäeva kisub kogenud, neljakümnendates aastates EHITUSMEES külmkapi ukse lahti. Haarab sealt purgisupi "rassolnik" keerab sellelt toore jõuga korgi maha ja tühjendab selle sisu väikesesse potti, mille täidab poolenisti veega.
Ai kurat meenub talle, mul on ju kapis veel kaks sardelli, kiirustades rebib ta jälle päevinäinud ja kergelt lehkava külmiku ukse lahi ja leiab alumiselt riiulilt kaks natuke kuivanud sardelli. kiirustades, kuid hoolikalt lõigub ta need väikesteks tükkideks ja paiskab "rassolnikule" lisaks. Mingigi lihaollus vähemalt mõmiseb ta omaette kapist kulpi otsides, millega oma maitsvat ja toitvat õhtusööki segada ja manustada.
sardell-rassolnikut tasasel tulel segades tunneb ehitusmeister, et miski oleks nagu puud, mis see küll olla võiks? AAAAA muidugi!!!! Hõiskab ta ja haarab oma seljakoti järele. seda avades tõstab ta välja sixpaci kõige odavamat õlut, neist ühte kohe lahti rebides ja enda kehasse ringi valades tunneb meistrimees, kuidas kogu see päevajooksul tuntud piin, alandus, meeleheide, häbi, kõik see kuidagi kaugemaks jääb ja kuidas talle hakkab tunduma, et sellistel hetkedel polegi see elu nii sitt.
Taaskord avab ta oma külmiku, sealt riiulilt leiab ta hoolikalt kilekotti sätitud viimased, kodumaalt kaasa toodud leivakäärud. Millest kahele ta härdusega paksu kihi "rama" margariini peale määrib. Natuke veel rooga segades, kimab ta endale veel ühe õlle sisse. Selle järel saab lasta sardell-supil heamaitsta. kõhuke korralikult täis söödud läidab ehitaja sigareti ja avab vilunud liigutusega järgmise õllepudeli. ohh neid mõtteid ja plaane, mis seal primitiivses peakeses küll keerlevad, enne läheb jmalapäike looja, kui ma suudan need siia kirja panna, sellepärast jätamegi selle osa vahele.
viis õlu ära joonud ehitaja (ühte peale pesu jättes) siirdub nüüd pesuruumi, mis on üsna räämas ja juba kuid koristamata. Eemaldab endalt riided, ennast veel korra peeglist imetledes ja tulemusega rahule jäädes alusta ta kümblust sooja veeall, kuid sellel hetkel tabab teda südamerabandus ja ta sureb sündmuspaigal silmapilkselt.
Järgmisel päeval on ainuke, kes tema puudumist märka tööandja Pekka. Kuradi tõbras jälle tööle ei ilmunud, joob kindlasti kuskil raibe..."

Autori kommentaar:

Ja selline ongi VÄLISMAA EHITAJA saatus. see on endiselt targaks ehmatamise programm, noored käige koolis, eriti sina noor mees kes sa seda loed ja kavatsed kooli pooleli jätta, sest sinu tädipoeg töötab juba ammu soomes, sõidab 530 tdi bmw mahtuniversaaliga, kannab moekat nahtagi ja suitsetab marlboro gold sigarette. Seda teeb ta ainult viivuks eestis puhkusel olles, ülejäänud aja on ta ehitaja kuskil objektil, kannab tunkesid ja peidab ennast ülemuse valvsa pilgu eest. ja see bmw on arvatavasti liisingu peal.
Kui mõnel välismaaehitajal on midagi vastupidist väita, siis olge julged, pange siia kirja jään põnevusega ootama, mida kõikke ennastäis primaadid siia kirja suudavad panna!!!!!

Keegi seda sitta lugeda ka viitsib?

Mina olen üks neist kes viitsis ja pean ütlema, et minujaoks oli vägagi huvitav lugemine

mina lugesin ka läbi, päris huvitav oli.

ma ka nii poole jagu lugesin läbi. õhtul loen lõpuni, ajaviiteks hea sirvida.

Kes veel on lugenud? julgemini andke teada.

TLDR

Lugesin läbi.

Jutt on muidu huvitav ja ladus lugeda, aga koledad kirjavead riivavad silma.

Millest jutt käib seal ja on mingi puänt ka?

Täiesti suvaline tekst meeletute kirjavigadega. Puänti ei olnud.