offline kirjutas:
Lost hangi elu omale.
häbened oma rümpasid ?
„Sanja, kuule Sanja! Kuni ma siin hospidalis lebasin, tegite te mingi arvestuse rööbaspuudel. Kuidas selle harjutuse õige nimetus on, ütle, ah?” pinnis Vanja Pupkin oma kursusekaaslast.
Vanja Pupkin. Kasv meeter viiskümmend batuudilt uiskudega hüpates. Tedretähniline nägu, kõrvad, mis tõid meelde avatud ustega takso, paaniline kartus vastassugupoole ees (ma pole kindel, et ta tänaseks on süütuse kaotanud), absoluutselt eluvõõras. Mis tuul teda Žukovi-nimelisse akadeemiasse tõi, keegi ei teadnud. Füüsilise ettevalmistuse tundides oskas ta lihtsalt naljakalt kangil rippuda (kui õnnestus selleni hüpata). Seetõttu pidi ta umbes viie katse järel suvalises harjutuses arvestust läbida jooksma õpetaja juurde, „panema raporti lauale” ja tõotama, et juba järmisteks arvestusteks omandab ta kindlalt Heraklese jõu ja Apollo kehaehituse ning manguma, et seekord kuidagi arvestus kirja saaks. Seejärel peitis kapten mulksuva „raporti” ohkega lauasahtlisse, saatis Vanja, keda ta ainult „võimlejaks” hüüdiski, värvi ja pintsli järele, et ta spordisaalis midagi ära värviks, ning maalis arvestuste raamatusse Vanja poolt palavalt soovitud „rahuldava”. Seekord oskas Vanja üle kuu aja hospidalis vedeleda aga meie fakulteet andis just sel ajal harjutuse xx arvestuse rööbaspuudel. Umbkudse nimetusega „astud ligi – jõuga tõus toengusse – jalgadega vehkimine – tirel – alla prantsatamine – mitte kaela murda – astud eemale”. Nüüd vaeseke pinnis, kuidas täpselt seda perverssust rööbaspuudel nimetati, samal ajal mõttes „raporti” litraaži rehkendades, mis tal tuleb selle eest välja käia.
„Lühidalt, nii, Vanjake, ära pabista! Rööbaspuud pole sul kang. Siin pole vaja õppida kogu liigutuste järjekorda, kuna igal harjutusel on täpne nimetus! Seda, milles me arvestuse tegime, nimetatakse...”
Sanjake. Üpris ebatavaline iskiksus. Inglikese nägu ja kuradikese hing. Kui vanamemm talt tänaval küsis, kuidas jõuda Punasele väljakule, siis särava naeratuse ja silmadest kumava sooviga kogu inimkonnale heategu teha antud seletuse järel suundus vaene memmeke kusagile Birjuljovo kaubarongide jaama poole...
Sanjakese vastust Vanjale ei lasknud mul lõpuni kuulata kapteni röögatus:
„Seltsimehed kursandid! Rivistuda! Kolme viirgu paigale!!! Nii! Täna on õppeplaani järgi... (järgnes meie organismide täiustamise programmi nimekiri). Kõik said aru? Küsimusi on?”
„Seltsimees kapten! Kursant Pupkin! Lubage pöörduda?” kostis rivi lõpust Vanja arglik hääl.
„Aa! Meie võimleja! No davai, luban, pöördu!”
„Seltsimees kapten, aga... Millal saab... Noh, need, kellel tegemata... Arvestust teha...”
„Bljää! Oled sõjaväelane või mis?! Sa ära siin tagumikku mudi, vaid formuleeri oma küsimus valjusti ja selgelt!”
Pupkin võttis end kokku:
„SELTSIMEES KAPTEN, LUBAGE KÜSIDA, MILLAL SAAB TEHA ARVESTUSE KUNNILINGUSES RÖÖBASPUUDEL?”
Õhus valitses sekund vaikust ja siis varises rivi kolmas viirg... Esimesed kaks jäid püsima, kuigi naerust põlved nõtkusid... Mina kõõritasin Sanja poole. Sellist näoilmet olin ma juba kunagi näinud... Oma kassil, kui ta ükskord terve paki hapukoort laualt maja ajas... Kapten muutus näost tumepunaseks:
„Tvoju mat!!! Millises, nah.. kunnilinguses??? Sa, perverdist võimleja, hakkad mul veel kangil minetis arvestust tegema!!!”
Teine viirg kukkus... Esimese niitis maha Pupkini, kes seisis roosade kõrvadega ja ei taibanud üleüldise lõbu põhjust, järgnev küsimus:
„Mis, kas kõik teised on juba teinud?...”
Avaleht 
Logi sisse
KKK
