Omast kogemusest rääkides:
Viimase 3 aasta jooksul olen jaganud laiali 1000 helkurit.
Lihtsalt jäi üle karp - "pehmete" kvaliteethelkuritega. Olen andnud sõpradele, tuttavatele autodesse peoga, et jagage, jääge seisma tee ääres, kui helkurita inimest näete.
Samuti olen ise pidama jäänud ja tagasi keeranud ja inimestele teeääres helkuri andnud. Muide, tänu pole kuigi palju selle eest öeldud - vast 20% juhtudest

Küll aga on minu eest ära joostud, mind ähvardatud ja muud kino saanud. Et otsese tänutunde pärast seda nalja küll teha ei tasu

Suurema koguse olen andnud jagamiseks 2-te kooli sügiseti (nii paarisaja kaupa) - ja koolide inimesed on küll kenasti tänanud mind ja kutsunud alati veel isegi kevadeti aktustele laste laulmist kuulama. Väiksematele junsudele selline värk meeldib - ja nad riputavad selle helkuri kohe hea meelega koolikoti külge. Suuremad inimesed ühmavad "OK" ja libistavad helkuri taskusse.
Arvan, et vaatamata kõigile erinevatele kampaaniatele, mida maanteede amet, politsei ja kõik muud asutused on teinud - on ikkagi vaja VEEL KASVATADA TEADLIKKUST.
Koolis võiks õpetaja koolipäeva lõpus, nädala alguses küsida junsudelt - et näita - kus su helkur on? (võibolla ka kusagil see nii toimib - hetkel ei tea öelda) Ja kui puudub helkur - siis oma käega ise talle selle jope külge riputada.
Suuremate inimeste puhul ei aita isegi vist raha pakkumine, et ta helkurit kannaks. Nagu öeldud - mühatatakse ahah - ja helkur pistetakse taskusse, sest ma ainult korra siin maantee äärt mööda 200 m lähen, vahet pole.
Lõppu kirjutan veel ühe loo Tallinn-Pärnu mnt. Kernu kandist.
Nägin pimedas mingeid kujusid vilksamisi - jäin seisma ja pöörasin ümber. Võtsin uksesahtlist helkurid ja läksin autost välja. Siis sain aru, et tegemist on terve perekonnaga. Ema, Isa ja 4 pisikest jutsi, vanusega kuni7 aastat ma pakun. Tumedad riided, suurem laps kõndis eraldi, kaks juppi olid isal käe otsas ja emal kõige pisem süles. Via Baltica ääres - tugev rekka liiklus... Esimene reaktsioon oli nagu abitu viha vist, et kuidas lapsevanemad saavad nii vastutustundetud olla.... Vaatasin inimeste riideid ja asi hakkas nagu selgemaks saama - kõigil olid viisakad, puhtad ammu moest läinud rõivad. Majanuslikult ilmselgelt mitte kõige paremas olukorras pere. Teretasin ja ütlesin, et märkasin teid vaevu tulede vihus - et jäin pidama, et teile helkur anda. Ja küsisin veel otsa kohe, et miks teil kellegil pole? Vastus oli umbes selline, et juhtus nii. Andsin helkurid pihku kõigile - ja isale veel tagavaraks 5 tk. Ja SIIS perepea ütles mulle vaikselt nii: "Ma kogu aeg mõtlen nende helkurite peale kui pimedas siin poodi kõnnime. Aga poes maksab helkur 15 krooni ja kõigile see osta on kokku 90 krooni. Selle raha eest peame me perele süüa ostma - ja helkurite raha meil kuidagi üle ei jää. Aitähh helkurite eest"
Kõigil lihtsalt EI OLE VÕIMALIK endale helkurit lubada. Kui sa elad maakohas, koolis lapsed ei käi - ise oled töötu ja pere on suur, siis ei pruugigi muud võimalust helkuri omanikuks saada olla - kui keegi selle sulle tee ääres annab!
Nüüd on mul need helkurid otsas - aga kui keegi sellise kampaania korraldab - siis jagan suurima heameelega jälle.