Pankades on tööd saanud ka idioodid, kes asjast midagi ei jaga...enda autot liisides vahetasin ka haldurit, kuna tundus, et olen temast targem.

Oma õigusi ja tingimusi võiks eelnevalt teada, enne kui laenu lähed taotlema.

Olen ka mina nüüd sellise probleemi ees, et tahaks võtta ~140000 kroonise auto liisingusse võtta nii, et 40k müüjale sulas ja 99k ametlikuks müügihinnaks, et saaks väikeliisingut ja kaskost vabastuse. Swedbanki tädi aga vaatas väidetavalt auto24 ja hindas midagi auto kohta täpsemalt teadmata hinnaks üle 100000 ning tahab lepingusse kaskokohustust sisse panna. Küsimus ongi selles, et kas haldurit vahetada soovitavad tegelased on reaalselt ka suutnud vaielda ennast kaskost vabaks? Iseenesest on tegu e46 BMW-ga, mille hinnad algavad 60k raipete sedaanide ja lõpevad 180k M-paketiga ja lisadega kupeedega. Kes antud autot hindama peaks? Selliseid autosid on suht vähe müügis, niiet kas saab mingit turuhinda määrata võrreldes paari selgelt ülehinnatud sarnast masinat? Kas hindamise juures on oluline ka auto tehniline seisukord(lasen UMis koostada suvalise remondikalkulatsiooni 50k peale ja auto turuhind peaks ju kolinal alla 100k kukkuma)?
Juhul kui peab ikka kaskot tegema, siis mis selle väikeliisingu mõte üldse on?

Kuidas kõige lihtsamalt ja kiiremini liisingusse saab, kui liisingu saamiseks positiivne otsus on olemas?

Swedi Arki kontoris saab mingi tunniga kogu asja aetud, hindavad ka kohapeal.

Kuidas Seb-i ja muude asjadega on?

Siiamaani on mulle tundunud, et kõige kiiremini ja valutumalt käibki just Swedbankis. SEB tahtis viimati mult jube suurt sissemakset saada ja Sampo ütles, et nemad annavad liisingut ainult nende enda poolt hetkel müügis olevatele autodele. Veel on DNBnord, aga nende kohta täpsemalt ei oska öelda. Kui on kusagil tuttavaid, siis saab ehk mõne soodustuse välja kaubelda, kuigi tundub, et need ajad on juba möödas, kus firmad klientide pärast soodsamaid pakkumisi tehes sõdima pidid.
Äkki keegi oskab soovitada kontorit või liisinguhaldurit Swedbankis, kes mõistvalt asjadesse suhtub? Tahaks ikkagi selle auto turuväärtuse ja selle hindamise teemat kellegagi arutada.

Kusjuures igasugu huvitavaid vabandusi tuuakse ka välja, kuna vist teatud autodele ei julgeta enam üldse liisingut anda. Sõber tõi eelmine suvi ameerikast Touaregi, nüüd leidis mingi ostuhuvilise, aga DNB Nord (kui õieti mäletan) ütles, et nemad ei anna liisingut autodele, mis pole üle 1 aasta eestis olnud. Kusjuures seda öeldi ka otse müüjale, nii et pole mingi ostja väljamõeldis, et end niiöelda välja vabandada.

Loomulikult tahavad pangad oma kaubast lahti saada ja annavad seepärast ainult oma autodele liisingut, võta või jäta!


Aga! Selle liisingu jätkamisega on veel üks asi, mida siin keegi vist ei ole arvestanud. Alati tuleks mõelda ka sellele, mis kujuneb auto hinnaks. Kui jätkata lihtsalt liisingut, saad esialgse lepingujärgse intressi(juhul kui pank sinus ei kahtle).
Teisel juhul kaasneb aga juba kasutatud auto ost, millel on kindlasti ka suurem intress.
Ajades asja vähe veel keerulisemaks, siis kasutame sõna inflatsioon. Võimalik, et uus leping 4-5 aastase maksekohustusega on lõpuks kasulikum... tänast majandust vaadates aga kahtlen.

Aga kas kellegil on kogemusi liisinguauto vahetamisega teise auto vastu ilma sissemaksuta? Kas selline asi on võimalik, et vahetad lihtsalt 1:1 ära ja hakkad uut autot edasi maksma pangale?

Äratan vana teema üles, kuna paljudele asi ikka arusaamatu.
Mingit vahetust ei saa "lihtsalt" toimuda, kuna auto kuulub pangale ja lepingud tehtud konkreetsele masinale.

Teema alguses räägitud liisingu ülevõtt on tegelikult totrus, nagu charly`gi ütles, sellist asja ei eksisteeri ja müüjale sulas tema nõutud sissemaksu maksta, selle mõttega, et siis pank ei nõua sissemaksu, oleks idiootsus.

Hetkel vist üldse võimatu alla 15% sissemaksuga midagi saada kasutatud auto puhul.

hiihihihii

Ma pakun, et pooled esindused lakuks mu varbaid kaa, kui ma lubaks neilt 10 masinat osta.

Ma jälle tuletas soovijatele meelde, et kõigepealt müüge vana "asi" maha ja siis "ostke" uus!
kliendihaldur on muidugi asja võtmesõna, ta oskab kõige täpsemalt rääkida võimalusi.

Olete kindlad ,et näiteks SEB võtab Swedi liisingu üle?
Sõbral oli umbes kuu või kaks tagasi juhus ,et leidis oma liisinguautole ostja.
Ostja sai SEB´lt pakkumise. SEB ütles ,et nemad teistelt liisingufirmadelt autosid ära ei osta.
OK! ostis auto välja ,aga siis leidis SEB et sõbral on olnud Swedis maksehäireid ja uuele ostjale ikkagi liisingut ei anta.
Täielik nagu. Panga arvates inimene peabki oma võlgadesse vist surema.

Ma ise ka siin mitmes teemas sama asja kohta küsinud ja minuteada ka ei ole selline asi võimalik nagu liisingu ülevõtmine. Või nagu ma aru saanud olen, siis mõni nimetab seda liisingu ülevõtmiseks kui ma ostan liisinguga tema liisingus oleva auto ära Aga tegelikult ei ole sel ju mitte mingit vahet, kas müüja auto on liisingus või mitte.
Sissemaksu kohta ütles mulle kunagi pank, et tegelikult nendel ei ole vahet kas maksta sissemaks neile või auto omanikule.

3 aastat tagasi?

"Turuväärtus" määratakse hindamisaktiga ja usu mind, 125 000.- autole saad sa igal juhul akti 99 000 peale.

Sinu kirjutis on väga segane ausaltöeldes, kes siis kellelt mida ostis/müüs?
Sinu sõbral oli auto müüa? Leidis sellele ostja, kes küsis pakkumise SEBist, aga seal öeldi, et nemad Swedbanki autosid välja ei osta?
Kes siis auto välja ostis nüüd? Sinu sõber või uus ostja?
Mis puutub sinu sõbra maksehäired uue omaniku liisingusse?
See on ju täitsa mõistlik, et võlgades olnud inimene on pankade ees oma usalduse kaotanud. Järelikult pidi see ka suht hiljuti olema, sest vaevalt väga vanade asjade peale virisetakse. Samas eks tänases maj. situatsioonis kontrollitakse eriti kellele ja mida antakse.

Mis aga puutub ühelt liisingult teisele autode ostmist, siis see on juba kahtlane. Mis vahet seal on kellelt mida ostetakse. Ainuke motivatsioon saaks siin olla see, et pangal on endal ka palju vara üle ja loodab et Ostja nende tootevalikust valiks. Samas pigem otsitakse võimalusi niiöelda viisakalt ära öelda kui arvatavasti klient on ka selline kahtlaste maksevõimetega ja autot pärast keeruline realiseerida. Sõbral oli kunagi ostuhuviline VW Touareg 4.2-le ja samuti liising ütles, et nemad ei anna liisingut autole mis pole eestist ostetud või siin olnud vähemalt 2 aastat. Pigem oli arvatavasti probleem selles, et selle 4.2 liitrisega pole pärast midagi peale hakata kui Ostja sellest kunagi peaks loobuma. Ostuhuvi oli suht nullilähedane muidu.

DNB Nord on olnud küll suhteliselt hea koht, millega suhelda. Esimene kord läks auto kättesaamiseks nädal, teine kord poolteist nädalat kuna endal polnud aega tagant surkida.
Tingimused sai läbi rääkida, mingit "nuga kõril" meetodit ei kasutatud.
Swedi ja SEB-iga võrreldes sai asjad suhteliselt valutult tehtud, ehkki mõlemas pangas kliendihaldur olemas.

Mul Seb kunagi keeldus ühte autot liisingusse võtmast, kuna nemad väidetavalt kontrollisid omaniku tausta. Ühesõnaga nad vist ei suutnud nädala jooksul pakkumist teha ja kui hakkasin uurima, et mis teema on siis alles tuli välja. Sampos oli asi paari päevaga vormistatud ja peale seda kõik asjad sampos olnud, alati suht meeldiv teenindus. Muidugi kuni viimase liisingucasene, kus ostsin oksjonilt ühe auto, mida Sampo Liising ise müüs ka. Kõigepealt esimene jama oli selles, et tahtsin auto turuväärtusega, mis oli siis nii 120 000 liisingusse võtta. Algul oldi nõus, tehti isegi pakkumine ära ja kui vormistama hakkasime siis avastasid, et oih te ise ostsite selle auto ju meie käest 90ga ja rohkem tee liisingut ka ei saa. Teine asi oli muidugi siis, kui auto juba liisingusse olin saanud ja nii kuu hiljem selgus, et autol olid võltsitud kerenumbrid. Siis hakkas lõputu vaidlus nende juristiga. Esimese hooga oli umbes nii, et milles siis probleem on, et kasuta edasi. Siis saime niikaugele, et auto võtavad tagasi, aga ma olin jõudnud vahepeal sinna juba oma 10 000 sisse panna (tuled olid valed ees-arvasin algul et avarii teema, aga tegelikult olid kered erinevad ja ju siis jäid valed tükid üle) + veel oma töö. Sai siis esitatud juppide kulu + tunnihinna keskmine (palju oli elektritöid, mida suutsin ise teha). Ühesõnaga algul polnud nad nõus midagi maksma, aga peale mitut kirja minu juristilt nende juristile + ühte kohtumist näost näkku nende juristiga (siinkohal tervitused Paul Lukkile), mis oli kino omaette. Nende juristilt tul iga sõna niiöelda näpitsatega välja kiskuda suust. Igatahes peale viimast "külaskäiku" ja veelkord nõude esitamist oldi nõus siiski ka jupid hüvitama. Tööraha + hindamisakt võisin muidugi sellegipoolest korstnasse kirjutada.