no andke andeks iga põlvkond arvab, et järgmine põlvkond on hukka läinud. Mida siin muretseda. Kas veneajal käisid kõik põldudel tööl, jätkasid tartu ülikoolis ja kõik oli nii roosiline kui 5kopika eest pudeli limpsi saite? Kas siis ei olnud oma liblesid? Võib olla siis oli asi stabiilsem, väheke analüüsivõimelisem inimene oskas Arnos kohe Lible ära näha ja ei olnud mingit üllatust.
Nüüd aga kui mina mõned aastad tagasi keskkooli lõpetasin olin vanemate rahakoti peal ja mul oli eakaaslasi, kes kipsplaate kruvides 20kilo kuus said, ulmesumma sel ajal. No ja see kasvas aina ehitusbuumiga. See oli nende lihtsameelsete inimeste tähesära, oli teada, et kaua see nii ei kesta. Mina muidugi kartsin, et kestab ja ausalt öeldes ülikooli astudes ja iga päev kuukaardi, telefoniarve jms raha kokku kraapides tundsin küll, et äkki peaksin ka 25kilo kuus tasku pistma ja hiljem end harima. Aga enam ma nii ei mõtle, baka lõpuni pole palju jäänud, hetkel on ka kindel (kahjuks mitte erialane aga hea tulevikuperspektiiviga) töökoht, mille kõrvalt lootus ka magister ära lõpetada ja siis ehk oma soovitud erialale suunduda (näiteks).
Kahetsen, et ma pole 10a vanem, sest juba 15aastasena teadsin kui hea oleks olndu 90ndate alguses äri alustada. Praegu oleme sellele punktile lähemal kui kunagi varem peale 2000 aastat. Endal peas ideed keerlevad kuidas mõni ärimudel ümber korraldada ja ehk kiirelt mingi laenuke võtta ning kõik ära kasutada uute võimaluste nimel.
Osad karjuvad, et laenuga ei saa rikkaks. Statistika (lääneriikides) näitab midagi muud. Oli alles arutelu paari tuttavaga, et maja, mis maksis 85ndal aastal 450 000sek, maksis 90ndate majanduskriisi ajal (pealel angust) miljoni ja praegu 3 (ilmselt kukub suveks veel 2,5 peale näiteks). Raha väärtus ka odavneb, numbrid suurenevad. Kasvõi tutikas auto(sama mudel vms), mille letihind 1960ndatel oli võib olla 4000 dollarit maksab nüüd 35 000dollarit. (suvaline näide ja numbrid pole kooskõlas).
Ja praegu olen muutunud kinnisvaraturul spekulandiks kuna tean, et hinnad veel langevad ning nii mõnigi objekt müüakse päris magusa hinnaga maha. 3miljonit täna kokku koguda on raske aga laenuintressidega maksad 30a jooksul 4miljonit ja see on vähemalt 30a pärast ilmselt vähem kui tänapäevane 3miljonit. Isegi kui ta on rohkem siis 3miljoni kokku KOGUMISEKs läheks niipalju aega, et selle 15a jooksul ikkagi hind oluliselt tõuseks. Mäletan juttu vanaisast, kes nõukogude ajal 4korda autot ostis, sest raha oli koos ja kui järjekorras koht lähenes tõusid hinnad ning ta pidi taas "uuele ringile" minema. Ka see pole ju arukas.
Igasugune rottimine oli teemaks (jutus) ka siis kui mina olin 10aastane, kuidas trahve ei maksta, varastatakse, valearved, maksupettused....sellest räägitakse alati. Ja tänu sellele mõeldakse välja ka võimalusi seda ohtu vähendada. Võib olla need 18aastased nn idioodid 3a pärast on sigarikkad kuna nende idee, kuidas EI SAA 60tuhhi eest ehituse abc-d lohku tõmmata, kannab vilja.
Raskeid aegu ma väga näinud ei ole, ei teagi kas rõõmustada või mitte, olen käinud nõelutud pükstega, oodanud leiburi ukse taga järjekorras kõvasti üle tunni jne aga söök on lapsepõlvest alates alati laual olnud. Samas mis krdi vastutustunne ja mõtlemine oli meie vanematel? Kaks tudengit sigisid, no millega nad mõtlesid. Kas see, et 4liikmeline pere elas 6ruuduses üüritoas oli mõtlematus või kokkuhoiuioskus? Asjad tuleb lihtsalt ümber hinnata ja teistmoodi mõelda. Vanasti oli näiteks noori emasid palju, kõik ju seda olidki. Aga nüüd pooled ootavad kuni 35ni, sest rahakott ei luba ja tahavad kindlustunnet pakkuda ning teised saavad hakkama 17neselt, keskmine ikka sama ja vahet ju pole.
Kuna oma vanemad suht kokkuhoiulembesed olnud siis tundsin millalgi kooliajal, et neil oleks võimalik mulle juba ühtteist lubada aga nad ei teinud seda ja säästsid mustadeks päevadeks. tark tegu, aga see + veel peale kooli kipsimeeste edu nägemine ja enda tyhja rahakoti põrnitsemine on väikse ostuhulluse ja rikkuse näitamise bakteri minusse küll toonud. Loodan, et see on mööduv või et olen lihtsalt rahul ostuhulluse ning kulutamisega.
Kokkuvõttes ei teagi kas praegune (american dream) elu on õige või vale. ûhtpidi võttes meeldis mulle see, et külmkapp kestis 30aastat ja auti 50 ilma mingite probleemideta. Samas kui poleks tootmise ja ostuhullust poleks ka tulnud selliseid tehnilisi uuendusi nagu abs pidurid, fm raadio või digitelevisioon, rahvas lihtsalt ostaks asja üks kord elus ja ei laenaks ning oleks rahul. Kui inimkonna suurim eesmärk on kosmosest võimalikult palju infot koguda siis peame industrialiseerimist, moderniseerimist ja muud olnut tänama suure abi eest. Aga kui tahame lihtsalt loodusega sümbioosis elada siis oleme valel teel. Igaüks peab ise tundma, mis tema jaoks õige on. Kahjuks maakerale mahub (siiani) vaid üks maailm.
Aga tõsiselt, elu on krdi ilus ja võimalusi areneda on lõputult, majanduslangus on ka igati ok asi, pole midagi hirmsat. Pange täiega ja uskuge endasse! Ja küll järgmine põlvkond sama teeb!
ahjaa, rääkige mõnele lääne-euroopa tuttavale, et teie kodulaen on 30a ja siis on kogu kv teie oma. Nemad elavad panga ruumides ja maksavad vaid oma mikrosumma selle ajaga tagasi, põhilaen jääb igaveseks tagastamata. Nii hästi elati meie läänenaabrite juures võib olla veidi aega enne berliini müüri langemist.
elu on lill!
Avaleht 
Logi sisse
KKK
), jne. Teatakse ikka liigagi hästi mida tahetakse jms. KÄI V***U ISETEADLIK NOOR, saa inimeseks. Kõik on hullud tuusad, identiteedist pole juttugi. Sama mass kõik.
