Et siis nagu maailmaparandaja?

. Selliseid kohtab järjest rohkem meie liikluses. Meenub kuidas suvel pinnatud teel(kivid olid ammu juba kinni sõidetud ja mingit mõtet 30 km/h piirangul enam ei olnud). Sai sõidetud ehk 60 km/h ja siis kõrvalteelt üks mees arvas, et tema võib mulle ette keerata, aga nähes et ma sõidan kiiremini kui 30 km/h sõitis ta mulle risti ette, et ma pidurdaks hoo täiesti maha ja siis vaikselt loivas eest. Paar km eemal sõitis üks auto ees, nii nagu märk käsib täpselt 30.ga või isegi alla selle. Jõudsin talle muidugi järgi ja kuna oli kiire ka siis võtsin kõrvale ja hakkasin vaikselt oma möödasõitu tegema(a la 40-50ga ja ei oleks talle kohe ette reastunud). Aga mis juhtuma hakkas oli see, et härrale ei mahtunud hinge või kartis niiväga oma tuuleklaasi pärast, et hakka siis mulle peale pressima ja kiirust lisama. Viskas sitta keema ja tõmbasin mööda ära ja kohe reastusin ette, et no kui tahad siis palun saad kivi ka oinas. Eks see liiklemine paras kompromisside tegemine ongi, mõnikord aga ego ei luba neid teha ja siis tekivadki igasugused huvitavad olukorrad

.
RustyZ kirjutas:
Sõidan Saabiga. Kinnitan. Olen küll m*nn. Aga teistel m*nn olla ei lase. Aga roosaga ristmikule ei roni.