missugune hea humoor on siis?

Sellest ajast, kui Punamütsike veel muinasjutumaailmas elas, oli juba mitu head aastat kulunud ning vahepeal oli ta suureks neiuks kasvanud, kellel külarahva silmis oli tekkinud nii tissi kui tussi, nii feimi kui respekti ja seda kõike mitte vähe, sest külapoisid käisid tema pärast burksiputka ees kaklemas. Ilmselt tuleb see geenidest, teadis Küla kõige targem mees Doktor rääkida.
Nüüd istub Punamütsike, kõrvaklapid peas, omas toas kušetinurgal muti laenuga muretsetud majas metsaveerel ja näpib nutitelefoni. Ema tuleb uksele ja hüüab: “Punamütsike, mida sa seal teed?”
Punamütsike ei kõssagi. Tema pilk jälgib klaasistunud pilgul mobiiltelefoni ekraani ja pöial tegeleb hoogsa sõnumineerimisega.
“Punamütsike, ma räägin sinuga!” Mitte muhvigi! Lõpuks ei pea ema enam vastu, läheb Punamütsikese juurde ja rebib tal telefoni käest. Too saab vihaseks ja käratab:
“Haige oled ve? Mida sa teed, faking bitš??? … Mul on Fessaris tšättimine pooleli!!!”
“Sa tšätid seal juba terve päev otsa! Ole hea tüdruk ja mine vii vanaemale veini ja pannkooke. Ta on jälle nina täis tõmmanud ja ei jaksa ise poodi minna!” lausub ema, kiiruga huuli trendikalt siniseks värvides.
“Aga miks sa ise ei lähe?” vingub Punamütsike.
“Mina ei saa, pean volikogu istungile minema!” teatab ema ja tormab erkpunaste lokkide lehvides ja mustade võrksukkade sahinal toast välja, parfüümipilv järel. Punamütsikese ema on ikka veel väga-väga ilus naine… Tütar on emaga väga sarnane ja punane värv on mõlema lemmik.
***
Punamütsikese ema enam Metsas ei elanud, sest peale tundmatust jahimehest rasedaks jäämist ja ema juurest suure tüliga väljakolimist, oli ta endale Küla servale tammemetsa äärsele kaalikapõllule, mille Linnast tulnud kinnisvaraarendaja Olevipoeg, kuulsa Kalevipoja Aiku onupoeg, buumi ajal odavaid maju täis ehitas, küprokist ja võileivatikkudest eramu ostnud. Majaostuks pidi ta raha laenama ja siin tuli appi Küla nurgapoe pidaja Kulla-Kusti, kes oli vahepeal äri laiendanud ja privaatpankuriks hakanud. Kusti teadis, et kuigi pangad ise midagi ei tooda, on neil pappi küll ja sitaks palju. Tema äritegevus kasvas jõudsasti ning kogupereajakiri “Küla Kell” tellis Kustilt aegajalt isegi investeerimisalaseid majanduskolumne. Lõpuks oli Punamütsikese ema juba sajaks aastaks ette väga palju raha võlgu võtnud, aga vähemalt tundis ta nüüd ennast tõelise printsessina, kes elab oma isiklikus lossis! Päevade kaupa uuris ta Linnast tellitud trendikaid sisekujundusajakirju, et teada saada, kuidas rikkad elavad ja püüdis neid võimaluste piires järele ahvida, vajaduse korral uusi laene juurde võttes, sest ilma rahata pole elu ju elamist väärt. Külla elama asudes oli Punamütsikese ema kohe kiiret karjääri teinud, algul külalitsina, hiljem, kui tal rohkem feimi ja respekti oli kogunenud, valiti ta Küla volikogusse, sest kõik mehed hääletasid tema poolt – temast oli saanud kogenud poliitik.

Lisaks kodukujundusele ja poliitikale meeldisid Punamütsikese emale ristsõnad, mida ta volikogu koosolekute vahelisel ajal lahendas, ja Ladina-Ameerika teleseriaalid, mis olid ilusamad kui elu ise ja sealt õppis ta tõeliselt naiselikku käitumist. Tuttavatest koduperenaised nimetasid teda tagaselja hüsteeriliseks vallasemaks, kes polevat ammu enam meest saanud, millest tulenevadki kõik tema probleemid. Tegelikult olid nad aga lihtsalt Punamütsikese ema glamuurse elu peale kadedad! Seebiseriaalide najal sai ta minna lausa teise palju ilusamasse maailma, kus võis emotsioone välja elada ja nutta – kui Raoul oli parasjagu Rosanna maha jätnud või see väike vastik Julio oli taaskord ebaõiglaselt hullumajja kinni pandud Mercedesele sitta keeranud! Ristsõnad meeldisid Punamütsikese emale eelkõige seetõttu, et need kinnitasid tema minapilti haritud inimesest, kuigi tegelikult olid need ristsõnad üsnagi lihtsakoelised ja kui mõni sõna välja ei tulnud, kirjutas Punamütsikese ema sinna lihtsalt juhuslikke tähti juurde, sest talle ei meeldinud juba alustatud asju pooleli jätta. Seda pidas ta poliitiku jaoks väga oluliseks omaduseks.

Ka Küla haridusküsimused olid talle väga olulised, kuna Punamütsikese vanaema juures Metsas kooli ei olnud ja metsalapsed õppisid lugema “kännu otsas” kellegi Kiisuks kutsutud sadistlike kalduvustega tüübi käe all. Joomisest, narkost ja kaklemisest kriimude silmadega Kiisu oli varem Külas koolmeistrina töötanud, kuid vägivaldse käitumise pärast õppetöölt kõrvaldatud. Nüüd andis ta viinaraha saamiseks ümbruskonna lastele eratunde emakeeles ja kirjanduses. Viinaveale lisaks oli ta ka kompulsiivselt vägivaldne, sest kui mõni koolitatav õppur kohe lugeda ei osanud, Kiisu ägestus ja õpilane sai tukast sugeda, nii et karvad lendasid! Tema meeleolu oli siiski kõikuv. Teinekord, peale väikest õpetamise alla joodud Lauaviina, oli Kiisu leebes tujus ja isegi paitas oma õpilaste päid ning enamgi veel … Kuid lastele tundus see veel hullem karistus kui tukast sugemine ja nüüd, aastaid hiljem, võitles Punamütsikese ema Küla haridusmaastiku puhastamise eest ning seisis raudkindlalt igasuguste isetekkeliste “kassikoolide” vastu, nõudes Küla volikogult nende riikliku rahastamise lõpetamist ja tegevusloa tühistamist.
***
“Kuule, mul on minu oma elu! Sina, sinu karjäär ja sinu joodikust ema… Kõik te olete minu elu perse keeranud,” vigiseb Punamütsike välja tõttavale emale järele, kuid taltub siis. “Laadna, muti, teen ära. Pidin pärastpoole nagunii välja minema ja bitšidega bussikas trehvama.”
Hea tütrena paneb ta ema kootud punase jamaika stiilis rastafaripibo pähe, võtab köögist ema poolt valmis pandud korvi söögi- ja joogipoolisega, peidab veinipudelite vahele ema tagant salaja pihta pandud pudeli absinti, leiab kuuri alt tõukeratta ja mõne aja pärast kimabki metsa poole.

Metsaveerel longib talle vastu Hunt, silmad pahupidi peas ja kahtlase päritoluga pläru suunurgast välja tolknemas. Hunt elas Metsas ja tal oli kahtlane kuulsus. Külaelanikud kartsid teda. Nähes Punamütsikest, haarab ta ratta lenksust, peatab Punamütsikese teekonna ja napsab talt korvi käest.
“Õu, kuule… Mis sul siin basketis on? Midää pekki … vein ja koogid! Booring as shit! Mingi daunlõuded oled vä? Normaalsemat kraami pole vä? Kamoon, mul on siin nii kuuli kama, et võtab pasa lahti! Tahad ka? Faking garaaži-Stjoopalt sain. Eriti diip staff, lööb kohe pildi tasku! Kui blõudžoobi teed, annan sulle ka proovida! Diil?”
Punamütsike käratab vihaselt: “Kao tee pealt eest, värdjas! Mul pole aega sinusuguse t**apeaga tšillida. Vaata, missugune sa välja näed? Shit looking bastard! Osta omale riided, raisk!”
Solvunud hunt krimpsutab hapult nägu ja pobiseb: “Tra, ära hakka jälle peale… Miks sul nii suured silmad on, miks sul nii suured kõrvad on… Mida v***u see üldse sinu asi on? Pappi tõid vä?”
“Mine v***u,” teatab Punamütsike resoluutselt, haarab Hundilt korvi, leiab sealt absindipudeli, avab selle ja kulistab ahnelt jooki kõrist alla. “Mitte sittagi sa ei saa!”
Punamütsike kobab taskutes, leiab suitsupaki ja süütab väriseva käega närviliselt sigareti. Hunt tõmbab oma plärust hea tugeva mahvi ja silmitseb läbi kanepisuitsu Punamütsikese megalühikese miniseeliku alt paistvate stringidega kaetud tagumikku. Pole ju viga!
“A kindel, et mahvi ei taha? Mul on preemium kraam, hulga parem kui sinu faking punane marps!”
“Ära kelgi midagi. Mulle pole sinu kanepipläru vaja, sain Petsilt eile burksiputka ees priimat metat,” puhub Punamütsike Hundile suitsu näkku, kuid leebub. “Oolrait, anna siia!”
Ta ei taha Hundi nähes viimasele halbades kommetes väga alla jääda ja kimub tolle pakutud tobist ühe mehise lõuatäie.
“Eee, pea nüüd kinni. Arvad, et nii odavalt saadki? See kõik maksab, ja mitte vähe!” teatab Hunt meelalt Punamütsikese tisse jõllitades.
“Tahad mind jälle paksuks pista või, idikas? Viimane kord oli kisa taevani, et maksan abordi kinni… Aga pärast pidi mul mutt SMS-laenu võtma ja ise kõik kinni plekkima. Sa raisk tead üldse, mis Doktori arve tuli või? Värdjas selline!”
Punamütsikesele meenub, kuidas ema ta Küla vabakutselise günekoloogi Doktori juurde viis, kes oli paar aastat meditsiinikoolis käinud ja nüüd arsti puudumisel külarahvale meditsiiniteenuseid osutas, ja kõik see häbi, mida ta seal tundma pidi. Ta sülitab koni vihaselt maha.
Südamepõhjani ära solvatud Hunt laseb aga püksid rebadele ja uurib murelikult oma m***i. Siis tõstab ähvardavalt häält: “Tra küll… Tra ma sulle enam kanepit annan… Pealegi ma arvan, et sain sult viimane kord tripperi. .. Lits! Pane korv parem heaga käest ja tõmba nahhui!”

Punamütsike köhib kopsud puhtaks, haarab absindipudeli, kallab sealt tugeva sõõmu kurku, tallab koni otsustavalt tossukannaga laiaks, võtab ratta ja põrutab bussika poole, korvi Hundile jättes. Sitta tal sellest Hundist! Kunagi jah meeldis, ikkagi vangis käinud tüüp, autoriteet ja puha! Hundil oli karistusaeg just läbi saanud ning ta oli võidukalt koju Metsa naasnud ning edvistas Külas ringi patseerides tervet keha katvate tättuudega. Ta tundus nii mehelik, nii vaba ja sõltumatu… Ja rääkis ka hoopis teistmoodi kui külapoisid, lihtsad retardidest daunid, kes varastasid öösiti üksteise vanade bemarite alt rattaid ja kaklesid burksiputka ees, et samasugustele lollidele külalitsidele muljet avaldada. Punamütsikese ema määrati Hundile kriminaalhooldajaks. Mutt vist isegi keppis selle värdjaga aegajalt, sest kirjutas aruannetesse kiitvaid iseloomustusi stiilis: “Hooldusalune on asunud paranemise teele.” Sitta ta oli, samasugune t**apea või hullemgi veel kui enne kinniminekut! Punamütsike sülitab korraliku rögaklimbi möödalibisevale kuuseoksale, kust see rohekaspruun poolverine tatilärakas aeglaselt alla voolama hakkab. Kujutledes, et see rõvedus on Hunt, läheb tema tuju palju paremaks ja ta jätkab valjusti naerdes ja lauldes teed bussika poole, kuhu Küla tibid on kogunenud, et mööduvaid kutte ning nende üles tuunitud romusid hindavalt kiibitseda. Vanaema, tema veini ja pannkoogid on ta jõudnud juba unustada
***
Hunt jääb Punamütsikese kaugenevale tagumikule järele vaatama. Ta võtab Punamütsikese poolt hüljatud korvi ja astub jalgu liibates mööda metsateed. Mõne aja pärast väljub ta juba Vanaema majast.
“Mida v***u! See Punamütsikese ema toitis teda pannkookide ja veiniga, sellepärast maitseski Vanaema nagu alkohoolik.”
Hunt tunneb, kuidas elu on teda halvasti kohelnud, solgutanud läbi alaealiste asjade komisjonide ja noortevanglate, kuni ta lõpuks ise omal jõul suure vaevaga tsooni, tegijate hulka, välja murdis. Nüüd oli tal autoriteeti, kuid ta väärinuks paremat. Vähemalt pederast polnud ta kunagi olnud, aga kõik teised olid piidrid! “V***u, on elu!” mõtleb Hunt uut pläru keerates…

Kuidas kutsutakse mustanahalist venelast ?


Nigor

Sa juba rääkisid chatis sellest
http://www.nigor.eu/