charly kirjutas:
Kas mitte Desperado Ehituse mehed ei tegutse sellise laiahaardelise biznissiga?
UUDISArtikkel kah siia.
EE artikkel: “Üks aju, kaks meest” ja miljoni krooni eest sigadusi
Kaksikvendadest kelmid müüsid kümnetele majaomanikele olematut ehitusmaterjali, panid pihta autosid ning teenisid lõbumajas toiduraha.
Kristiine kaubanduskeskuse turvatöötaja pidas kinni naise, kes oli maksnud Boschi massaažiaparaadi eest võltsitud 500kroonisega. See toimus 2009. aasta 21. aprillil kell 12.50.
Kinni nabitud 46aastane Galina tunnistas ülekuulamisel, et pakub olude sunnil intiimteenust. Ka valeraha sai ta seksi eest, paar päeva varem. Galina kirjeldas oma klienti ja tundis ta fotolt ära.
“Tiit tahtis praktiliselt iga päev lõbumajas käia. Ta üritas valida sellised kohad, kus 500kroonistest tagasi maksti. Kui oli vaja maksta 700 krooni, siis nad maksid 1000 ja tagasi saadud õige raha eest ostsime endale toitu. Teet käis lõbumajas umbes kolm korda, aga iga kord saadi aru, et tegu on valerahaga.” Nii rääkis ülekuulamisel kaksikvendade Tiit ja Teet Kääpa (25) kaasosaline hüüdnimega Ninja. Pätid ostsid valeraha eest ka mobiiltelefoni ja mängukonsooli, suitsu, bensiini ja burgereid, kuid kõige “mõnusam” oli valeviiesajaseid luhvtitada bordellides, kus kahe võltskupüüri eest saadi lisaks seksile ka 300 krooni puhtalt kätte. Ka Galinale maksis vale-500sega just Tiit, tänutäheks ühes Liivalaia tänava korteris toimunud kohtingu eest.
Lühikesekasvulised trimmis torsode ja mongoliidsete näojoontega kaksikvennad Kääpad on legendaarsed tüübid. Juba aastaid on need nimed-näod tuttavad ehitusfoorumite kasutajatele ja “Võsareporteri” vaatajatele. Vennaksed on pandud laulu sisse, kus nende kohta kõlab fraas “üks aju, kaks meest”.
Vennad Kääpad pole keskkooli lõpetanud, ent keskmist inimest nokauteerival määral nahaalsust ja kavalust omava kurjategija jaoks pole koolihariduse puudumine probleem. Nende lubadusi uskusid ja nende arvetele kandsid kümneid tuhandeid kroone hea haridusega, elus edasi jõudnud inimesed.
Ohvriks langesid armastatud luuletaja, presidendilt teenetemärgi pälvinud tööstur, kunagine peaministri teadusnõunik. Lisaks juriste, ökonomiste, firmajuhte. Loodetavasti lükkab see ümber levinud eksiarvamuse, nagu oleks kelmuse tüüpiline ohver lihtsameelne, hõlpsat tulu lootev inimene, kel ei jätku ohtude äratundmiseks elutarkust.
Kannatanud, heal järjel inimesed, enamasti majaomanikud, kes soovisid ehitada kodu ümber uue aia, osta killustikku, liiva, mulda või tänavakive, tõmbasid pakist just selle kaardi, millele kelmid panustasid. Nad leidsid internetist soodsa pakkumise, mille nimel tasus kiirustada ja võtta väike risk – maksta osa hinnast või koguni terve summa ettemaksuna.
Ent isegi neil, kes olid kuulnud, et tundmatule teenusepakkujale ei tohi ettemaksu anda, kadusid kõhklused, kui kokkulepitud ajal vuras objektile hakkaja noormees, kelle puhul oli kohe selge, et ta tunneb asja. Valdas termineid, lubas hankida materjalid, leida töömehed ja mis peamine – kõike mõistliku hinna eest. Viimase jää sulatas noormehe jutt, et ka ta ise on kelmide küüsi langenud ja just sellepärast palub osa rahast ette maksta. Paar ohvrit nõustusid ettemaksu tasuma alles siis, kui töö on alanud, ent siis lihviti maskeraad perfektseks: lagedale ilmus väike traktor või ekskavaator, paar töömeest vihtusid hommik otsa tööd teha, ning skeptilise tellija rahakotirauad avanesid. Järgmisel päeval tuli aga kohale ekskavaatori omanik ning palus tellijal masina rent ja töömeeste tunnid kinni maksta. Ettemaksu saanud asjalik noormees, oli ta siis Tiit või Teet, enam kõnedele ei vastanud.
Ohvrid meenutasid: “Tavaliselt ma ettemakse ei tee, aga pakkuja ütles, et kuna on ise ka petta saanud, siis temapoolne nõue on pool summast ettemaksuna. Kivid pidid saabuma ülejärgmisel päeval, aga siis enam mu kõnesid vastu ei võetud.”
“Leidsin kuulutuse, kus pakuti tänavakive hinnaga 70 krooni meeter. Kuna kauplusest ostes on meetri hind 100-120 krooni, siis tundus pakkumine hea. Küsisime, miks nii odav, vastati – laojääk.”
“Nõustusin maksma sulas 24 000 krooni, sest noormees jättis asjaliku mulje.”
“Abikaasal oli töödega kiire, seepärast maksin ettemaksu sularahas, arvates, et läbi mitme panga läheb liiga palju aega.”
“Ta küsis ettemaksu 20 000 krooni. Ütlesin, et kui esmaspäeva hommikul töö käib, siis maksan. Esmaspäeva lõunal tulin töölt koju ja töö käis. Maksin raha ära ja Tiit Kääpa ütles, et tal on liiga väike traktor, et tööd jätkata. Lubas tulla järgmisel päeval suurema traktoriga. Rohkem pole ma temaga ühendust saanud.”
“Helistasin poja numbrilt. Võeti vastu ja kui küsisin, kus mu kivid on, siis katkestati kõne. Hiljem ütles naaber, et oli lugenud ehitusfoorumist hoiatust, et keegi petis Tiit müüb olematut kaupa.”
Kelmide edu võti oli oma identiteedi pidev muutmine. Firmanimed ja telefoninumbrid vahetusid iga natukese aja tagant. Tüssatud klient võis netifoorumis petturfirma peale kaevata, ent järgmine ohver ei saanud talle ettemaksuarve saatnud firmat ega reaalselt objektile tulnud Tiitu või Teetu millegi kahtlasega seostada. Või kui seostaski, sai Tiit alati öelda, et Teedul on tõesti äriasjades probleeme, aga tema ise on puhas poiss. Või vastupidi. Ning et pealtnäha lihtsa kelmuse-skeemi rafineeritus veel selgem oleks, tasub silmas pidada, et tagantjärele ei võinud ükski kannatanu kindel olla, kas ta oli ettemaksu-rahapaki ulatanud Tiidule või Teedule. Identse välimusega kelmid ei tulnud kunagi objektile koos.
Vendadel olid kas head nõuandjad või hämmastav kriminaalivaist. Nad tegid kõik võimaliku, et kelmused näeks välja tavaliste äpardunud tehingutena, mida ikka ette tuleb. Viivituse esimesel päeval esineti usutava vabandusega (“töömees jäi haigeks”, “auto läks katki” vms). Teisel päeval ei võetud ohvri numbrilt tulevat kõnet vastu. Kui tüssatu helistas võõralt numbrilt, paluti vabandust ja öeldi otse välja, et lubatud teenus jääbki saamata, sest keegi “Anti” või “Peeter”, kes lubas varustada materjali ja töömeestega, vedas alt, raha on paraku juba otsas, kuid “kunagi” makstakse kindlasti tagasi… Kelmid teadsid imehästi, et üksikjuhtumina on see puhas tsiviilasi, mida politsei ealeski menetlusse ei võtaks. Ent sulid läksid ahneks. Sarnase kirjeldusega juhtumid jõudsid kõigi prefektuuride töömaile ja lõpuks oli vendade tabamine vaid aja küsimus.
Lisaks “õhu müümisele” panid kelmid ülimalt küünilisel viisil pihta kaks autot. Detsembris 2009 rentis Tiit Kääpa kelleltki Ragnarilt kaheks päevaks Peugeot’. Maksis auto eest 500 krooni ja sõitis minema. Päev hiljem helistas Ragnarile sõber ja küsis, miks too oma auto müüki on pannud. Ragnar nägi kuulutuselt, et autot müüb keegi Toomas. Too omakorda seletas, et sai masina firmast nimega Autopank – see on auto tagatisel kiirlaenu andev firma. Toomase teada oli Autopank auto saanud Tiit Kääpalt. Autopangast öeldi Ragnarile, et neil on Tiit Kääpaga leping ja mingit infot nad ei anna. Sestsaadik pole Ragnar oma autot näinud.
Tiit Kääpa, kui ta kord kätte saadi, seletas ülekuulamisel lahkesti, et pärast rendilepingu allkirjastamist sõitis ta võõra Peugeot’ga otsejoones autoregistrisse. “Mul oli kaasas müügilepingu blankett. Selle täitsin autoregistri saalis. Lepingusse panin Ragnari andmed, need võtsin registreerimistunnistusest, ja panin alla Ragnari allkirja. Esitasin lepingu registri töötajale, kes vormistas sõiduki minu nimele. Töötaja ei küsinud midagi ja minu esitatud leping ei tundunud talle kahtlane. Järgmisel päeval sõitsin pandifirmasse Autopank24. Tegime müügilepingu ja sain peaaegu 25 000 krooni. Ülejäänud 10 000 pidin saama pärast seda, kui auto on müüdud. Aga ma ei hakanud enam helistama. Polnud põhjust.”
Politsei selgitas välja, et Ragnari Peugeot’ ostis Autopank24-lt Minski elanik Tatjana, kes kodumaale jõudes müüs selle Lagoiskis elavale Jelenale. Mõistagi pole mingit alust tehingut tagasi pöörata.
Mullu suvel trumpas Teet venna tembu üle. Ta rentis firmast Egoist Group kolmeks päevaks pool miljonit krooni maksva Mercedese. Rendifirma juht kirjeldas edasist nii: “Teet Kääpa pidi auto tagastama 12. juuli õhtul. Samal päeval helistas mulle tuttav ja ütles, et minu auto seisab juba mitu päeva Paekaare tänaval. Helistasin Teet Kääpale ja palusin, et ta auto tagastaks. Ta ütles, et pole üldse Eestiski ega tagasta autot. Võtsin teise võtme ja sõitsin Lasnamäele, kui Paekaare tänaval sõitis mulle vastu minu masin. Tõkestasin ta liikumise. Autost tuli välja Teet. Haarasin ta käest võtme, kuid ta lõi mind, võttis võtme tagasi ja sõitis minema. Kaks päeva hiljem helistas mulle keegi kaukaasia aktsendiga mees ja ütles, et kui tahan autot tagasi, pean maksma, muidu viiakse auto Peterburi. Keeldusin maksmast. Rohkem pole ma seda autot näinud.”
Kokku esitati vendadepaari vastu tsiviilhagisid rohkem kui miljoni krooni väärtuses. Kas kannatanutele mõni sentki laekub, sõltub täiturite tublidusest...
Juhtumiga tegelenud ringkonnaprokurör Vallo Kariler võttis loo moraali kokku nii: “Kelmuse ohvriks võib sattuda iga inimene. Ent igaüks meist saab teha kõik endast oleneva, et risk oleks võimalikult väike. Ettemaks on alati ohtlik ja seda tasub kaaluda üksnes tuntud ja laitmatu taustaga pakkujate puhul, mida Tiit ja Teet Kääpa kindlasti ei olnud. Tihti süvenesid kannatanud alles mitu päeva hiljem foorumitesse ja nägid, et just nende pakkujate eest hoiatatakse inimesi. Ent siis oli juba hilja. Kuid alati ei piisaks ka kannatanute valvsusest ja taustakontrollist. Eriti juhul, kui kelmid vahetavad tihti firmasid, mille varjus tegutseda. Üks asi, mida tasub meeles pidada, on see, et kelmid on peaaegu alati väga (isegi liiga) hea jutu ja veenmisoskusega.”
Avaleht 
Logi sisse
KKK
