Avaleht      Uudised      Artiklid      Partnerite pakkumised      Pood      Foorum       Chat

Tänane kuupäev 22.08.2019 19:12

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1571 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 101, 102, 103, 104, 105
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 23.03.2019 16:36 

Liitunud: 20.12.2007 01:20
Postitusi: 470
Asukoht: Tartu
Jolinar kirjutas:
https://arvamus.postimees.ee/6544505/raimond-kaljulaid-voime-soovi-korral-blokeerida-ekre-joudmise-valitsusse ?

Tosin suuremal või vähemal määral vene kogukonda esindavat poliitikut võib soovi korral blokeerida EKRE jõudmise valitsusse, kirjutab Keskerakonna juhatusest taandunud Raimond Kaljulaid.

KUULA ARTIKLIT
Postimees palus – ja seda ma rõhutan, et nemad küsisid, mitte ma ei pakkunud – kirjutada 3000 tähemärki Eesti poliitilisest olukorrast. Ma väga vabandan, tuli pisut 4000 tähemärgi, aga ma loodan, et minu publik andestab mulle.

Usun, et Eesti ühiskonna enamuse jaoks oli esmaspäevane uudis selle kohta, et Keskerakond alustab läbirääkimisi (vabandust, konsultatsioone) EKRE-ga mõnevõrra verdtarretav.

Mis juhtus? Reformierakond võitis, Reformierakonna esinaine Kaja Kallas tegi ise võimsa tulemuse, aga läbirääkimisi peavad kolm meest, kellest mitte ükski ei ole valimisi võitnud erakonna esimees. Hüva, eks seda on ka varem ette tulnud, et valimiste võitja ei saa valitsust moodustada, ja kindlasti on ka see legitiimne meie parlamentaarses demokraatias.

Samas ma kujutan ette, milliseid raevukaid avaldusi teeksid praegu Keskerakonna poliitikud, kui hoopis Keskerakond oleks need valimised 34 mandaadiga võitnud, Jüri Ratas oleks saanud Kaja Kallasest üle kahe korra rohkem hääli, ent hoopis oravad paneksid hetkel kokku koalitsiooni EKRE-ga.

Ma kujutan ette, milliseid raevukaid avaldusi teeksid praegu Keskerakonna poliitikud, kui hoopis Keskerakond oleks need valimised 34 mandaadiga võitnud, Jüri Ratas oleks saanud Kaja Kallasest üle kahe korra rohkem hääli, ent hoopis oravad paneksid hetkel kokku koalitsiooni EKRE-ga.

Selle kohta kirjutas erakordselt tabavalt ka venekeelse Postimehe peatoimetaja Olesja Lagašina. Ma loodan, et ta ei pahanda, kui tõlgin teda ise ja oma oskuste piires:

«Kui kõvasti te [pidades silmas keskerakondlasi] karjusite siis, kui Eesti 200 riputas üles oma provokatiivsed plakatid. Nüüd olete valmis tegema koostööd nendega, kes oleksid valmis trammipeatuses plakatitel kujutatud hüpoteetilise olukorra päriselt ellu viima.»

Enam paremini ei oska ma seda väljendada, kuid muidugi ma ei ole kaugeltki kindel, et minu sõnad siin enam midagi muudavad.

Aga veel ühele Olesja Lagašina ning muide ka MK Estonia peatoimetaja Andrei Titovi poolt välja toodud puht-matemaatilisele tõsiasjale tuleb osutada. Uude riigikogu koosseisu on valitud mitmeid inimesi, kelle toetus rohkem või vähem tugineb Eesti vene kogukonna inimestele:

Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart
Euroopa parlamendi saadik Yana Toom
Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats
Tuntud Narva ja Ida-Virumaa poliitik Mihhail Stalnuhhin
Tallinna abilinnapea Vadim Belobrovtsev
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb
Lasnamäe linnaosa vanem Maria Jufereva-Skuratovski
Kesklinna vanem Vladimir Svet
Jõhvi vallavanem Martin Repinski
Maardu linnapea Vladimir Arhipov
Siinkirjutaja – Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid
Isamaa poliitik Viktoria Ladõnskaja-Kubits
Tosin nime, kaksteist tooli uues Riigikogus. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa loodav koalitsioon arvestab Riigikogus 57 häälega.

Ajakirjanikudki oskavad arvutada ja osutavad sellele, et kui kasvõi seitse ülaltoodud nimekirjas olevat poliitikut oleks valmis oma erakonna juhtkonnale teada andma, et nad ei ole EKRE-ga koalitsiooni moodustamisega nõus ning kui muu ei aita, siis on valmis tulema riigikokku, et oma seisukohta kaitsta, siis on need praegused läbirääkimised lõppenud.

Kui kasvõi seitse ülaltoodud nimekirjas olevat poliitikut oleks valmis oma erakonna juhtkonnale teada andma, et nad ei ole EKRE-ga koalitsiooni moodustamisega nõus, on need praegused läbirääkimised lõppenud.

Rõhutan, see ei ole minu mõte või ettepanek või üleskutse – see on kahe sõltumatu ajakirjaniku tähelepanek kujunenud poliitilisest olukorrast, matemaatikast parlamendis. Mina kindlasti ei kutsu oma kolleege üles olema parteidistsipliini suhtes allumatud. Minagi seda ei ole. Lahkusin ju juhatusest, et mitte minna vastuollu selle otsustega.

Kuidas võiksid austatud vene kogukonna esindajad peatoimetajate Lagašina ja Titovi välja pakutud stsenaariumi elluviimist põhjendada? Vaadake, tuleb ette, et armastus Rooma vastu on suurem armastusest Caesari vastu, kuigi mõlemad on armsad.

Mitmed minu kolleegid Keskerakonnast on kinnitanud, et peavad koalitsiooni EKRE-ga vastuvõetamatuks. Need on ilusad sõnad ja rõõmustavad mind. Punane nupp, millele vajutades EKRE sööst täitevvõimu suunas koheselt peatub, asub ülalnimetatud vene kogukonna esindajate käes.

Mis me nüüd siis teeme?


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 29.03.2019 07:59 
Kasutaja avatar

Liitunud: 02.11.2007 20:11
Postitusi: 1782
Asukoht: vantaa
Kes postimeest näeb? :hail

https://leht.postimees.ee/6556553/mu-ru ... 1544028850

_________________
1 tekiila, 2 tekiila, 3 tekiila, 4 tekiila, 5 ketila, 6 kilate, ... , 10 telika


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 30.03.2019 21:57 

Liitunud: 27.09.2004 21:36
Postitusi: 873
analyzethis kirjutas:


Pakistani kodanik peksti läbi tema päritolu tõttu, homoseksuaalsete inimeste vastu toetust üles näidanud mehele tungiti mutrivõtmega kallale, mustanahalise mehe naaber vehkis noaga tema ukse taga ja pagulasele sülitati näkku. Kõigi nende tegude motiiv oli sama: viha teistsuguste inimeste vastu. Motiiv, mida enamik Euroopa Liidu riike karistab eraldi.

KUULA ARTIKLIT
«Mu rusikad ootavad neid,» kirjutas oma Facebooki seinale immigrantide suunas ähvarduse 26-aastane Revo Pehlak. Piisab heita vaid üks pilk Pehlaku sotsiaalmeediasse ja selgelt on näha tema vaenulik suhtumine immigrantidesse. Järgmisel päeval tungiski ta juhuslikule Pakistani kodanikule kallale.

Aastaid Eestis elanud Abdul ei ole pagulane, vaid usin ettevõtja – oma eriala spetsialist, kes on leidnud Eestist nii väljakutsed kui armastuse.

Nagu tavaliselt, läks Abdul tol täiesti tavalisel detsembrikuu õhtul elukaaslasega Tallinna Zelluloosi spordiklubisse jõusaali.

Pärast trenni garderoobis riideid vahetades märkas Abdul, kuidas suuremat kasvu mees teda veidralt jõllitas. See mees oli Pehlak.

«Miks see pagulane siin on?» küsis jõllitaja kaaslastelt.

«Vabandage, ma saan eesti keelest natuke aru. Kas on mingi probleem?» küsis Abdul.

«Jah, mul on probleem sinuga. Ma löön su näo puruks,» kostis Pehlak.

Abdul ei mõistnud. Nad olid spordiklubis varemgi kohtunud, kuid muud seost neil omavahel polnud. Eriti veel sellist, mis võiks kedagi nõnda marru ajada.

Pakistanlane väljus garderoobist ning jäi administraatori juures elukaaslasega vahejuhtumit arutama. Vihane mees tuli talle peagi järele ja tõukas teda sõnagi lausumata nii, et Abdul kukkus diivanile.

Ründaja haaras ohvril kõrist ja hakkas Abduli rusikatega näkku peksma. Pehlaku viha oli nii suur, et isegi kui Abduli elukaaslane üritas meeste vahele tulla, ei huvitanud see teda. Ründaja jätkas löömist ja juhuslikult sai ka naine mõne hoobi.

«Tundus, et ta tahtis mind surnuks taguda,» ütles Abdul politseile hiljem.

Ei tea, millega asi oleks lõppenud, kui lähedal palliplatsil trenni teinud mehed poleks sekkunud ning agressiivse mehe ohvrist eemale tirinud.

Vaen noa ja mutrivõtmega
See on üks näide Eestis aset leidnud vaenukuriteost – vägivallast, mille motiiviks on vaid inimese päritolu, rass, usk või orientatsioon.

Näiteks 2016. aastal mõistis kohus süüdi Yuri Nakonechny, kes tõukas tüli käigus meessoost kannatanut ning lõi teda mutrivõtmega. Tüli põhjus? Kannatanu oli öelnud, et suhtub homoseksuaalsetesse inimestesse sallivalt.

Mais 2018 mõistis kohus kolmeks kuuks tingimisi vangi Imre Meistri, kes vehkis purjuspäi oma kodumaja trepikojas noaga ning ähvardas mustanahalise naabri surnuks pussitada.

Vaenukuritegu võib olla ka selline, kus ohvrit peetakse ekslikult kellekski teiseks. «Mind ja minu gruusia sõpru rünnati Tallinnas Kristiines. Rääkisin sõpradega inglise keeles ja minu selja tagant lähenes vanem mees, kes tõmbas mind eemale ja kukkus sõimama, et kas me oleme mingid immigrandid,» toob justiitsministeerium näite ühe kannatanu tunnistustest.

«Ma hakkasin temaga eesti keeles rääkima ja ta küsis ähvardavalt, mida ma nende välismaalastega seal teen ja sõimas mind litsiks. Asi kulmineerus sellega, et ta tuli mulle kallale, lõi jalaga üht gruusia tüdrukut ja lükkas mu sõpra.»

Justiitsministeerium on viimase nelja aasta jooksul registreerinud 26 vaenukuritegu. See ei paista kuigi suure arvuna ja kõik eksperdid on veendunud, et neid pannakse toime enam, kui statistikasse jõuab.

«Meil ei ole tõepoolest täielikku ülevaadet kõigist vaenukuritegudest,» tunnistab justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik.

Eesti politseinikud ei ole piisavalt koolitatud tundmaks ära vaenumotiiviga kuritegusid.
«Meie hinnangul ei kajasta registreeritud vaenukuritegude arv tegelikkust,» kinnitab ka Kari Käsper, Eesti Inimõiguste Keskuse juht ja Euroopa Liidu õiguse lektor Taltechis.

«Eesti politseinikud ei ole piisavalt koolitatud tundmaks ära vaenumotiiviga kuritegusid. Nende jaoks pole ka suurt vahet, sest isegi kui vaenumotiiv esineb, ei mõjuta see kuidagi menetlust,» selgitab ta.

Nimelt on Euroopa Liidu 28 liikme seas vaid viis riiki – Eesti, Poola, Ungari, Iirimaa ja Holland – kus karistusseadustik pole vaenumotiivi kuidagi sätestatud.

Enamikus liikmesriikides on kellegi tema usu, orientatsiooni või päritolu tõttu ründamine käsitletav raskendava asjaoluna ehk vaenukuritegusid karistatakse karmimalt kui näiteks mõnel muu motiiviil toime pandud vägivalda.

Pagulasele sülitati näkku

Nii justiitsministeerium kui Eesti Inimõiguste Keskuse juht Kari Käsper kinnitavad, et ilmselt paljud vaenukuriteo ohvrid politseisse ei pöördugi. Inimõiguste keskuse juht oskab tuua ka konkreetse näite rünnakust, mis jäi karistuseta.
Mullu ootas Tallinna kesklinna peatuses bussi pagulasest naine, kel peas tema usule kohane rätt. Ilma igasuguse mõistetava põhjuseta sülitas kaaskodanik talle lihtsalt näkku. Kohkunud naine taganes paar sammu ja sai näkku veel teise süljeläraka.
Käsper tõdeb, et kannatanu ei pöördunud juhtumi järel politseisse, sest ei uskunud, et sellest oleks abi, ega soovinud probleeme ega tähelepanu.
«Madal teadlikkus õigustest, hirm kättemaksu või taasohvristamise pärast, häbi- ja alandustunne, kultuurilised ja keelelised barjäärid,» loetleb Käsper põhjuseid, miks nii võib juhtuda.
Lisaks usub Käsper, et ilmselt poleks seda ka vaenukuriteona registreeritud, sest selleks pole Eestis otsest vajadust.

LGBT-kogukond mures
Seksuaalvähemuste õiguste eest seisev Eesti LGBT Ühing tõdeb samuti, et vaenukuritegudel pole tõsisemaid tagajärgi ning ilmselt on justiitsministeeriumi statistika tegelikkusest erinev.

Ühingu juristi Aili Kala poole pöördub aina enam LGBT-inimesi, kes on vaenu ohvriks langenud. Kalale tundub, et vaenumotiiviga kuriteod on sagenenud just viimaste aastatega.

«Enim paistavad välja perekonnasisese vaimse ja füüsilise vägivalla juhtumid ning võõraste inimeste rünnakud tänaval,» räägib Kala. «Ründed toimuvad inimeste vastu, kelle puhul võib välimusest välja paista, et ta kuulub LGBT-kogukonda. Sellise sõnumi on andnud neile Eesti puudulik seadusandlus ja eeskujuks võivad olla osade avaliku elu tegelaste sõnavõtud.»

Kala sõnutsi eirab Eesti jätkuvalt Euroopa Nõukogu soovitust, et riik karmistaks karistust selliste kuritegude puhul, mis on ajendatud eelarvamusest LGBT-inimeste suhtes.

Kalale tundub, et vaenumotiiviga kuriteod on sagenenud just viimaste aastatega.
Nii LGBT Ühing kui inimõiguste keskus on teinud korduvalt justiitsministeeriumile ettepaneku karistusseadustikku muuta, et karistuse raskendavaks asjaoluks lisataks vaenu motiiv.

Miks see ikkagi vajalik on? «Kui vaenukuriteo toimepanija ründab üht inimest, ründab ta sellega tervet gruppi, tundes seejuures moraalset õigustust. Kui ühiskond sellele eraldi ja järsult ei reageeri, saavad kurjategijad hoogu juurde,» põhjendab Käsper, lisades, et vaenukuritegude puhul on kannatajaks kogu ühiskond, sest etnilised või rassilised konfliktid viivad ühiskonna aina suurema radikaliseerumiseni.

Kuid viie aasta jooksul ei ole riik inimõiguslaste soovitustega kuidagi kaasa läinud.

Justiitsministeerium on küll seisukohal, et vaenukuritegude märkamine on eelmainitud põhjustel oluline, kuid ometi pole riigil plaani karistusseadustikku vaenumotiivi lülitada.

Ministeeriumis eelistatakse politseinike, prokuröride ja kohtunike koolitamist.

Tuulik selgitas sedagi, et karistusseadustikus on raskendava asjaoluna määratletud madal motiiv, mida võiks saada ka nendes olukordades rakendada.

Revo Pehlak mõisteti Abduli peksmises süüdi ning talle mõisteti aastane tingimisi vangistus. Hiljem läks vanglakaristus täitmisele, sest Pehlak jäi vahele ecstasy-tablettidega äritsemisega.

_________________
Wanker (auto) - see on mehaaniline olend, mis koosneb kahest lahutamatust osast: masinast ja juhist. Mõlemal neist on iseloom, tahe ja nõrkused.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 29.04.2019 16:38 

Liitunud: 22.04.2006 12:12
Postitusi: 55
Asukoht: Tallinn
Loeks hea meelega järgmiseid artikleid:
https://majandus24.postimees.ee/6578072/euroopa-autoramps-veereb-eestisse?_ga=2.106975618.1675287511.1556287427-1615402495.1467443658&fbclid=IwAR3uiwH0aWitgVwCuJPMlp1CgCp5180CdSg9jsjOQaRwL9APRr3mOBxR-vQ

https://www.aripaev.ee/uudised/2019/04/22/eesti-on-euroopa-autoturu-prugikast


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 21.05.2019 02:02 
Kasutaja avatar

Liitunud: 23.12.2005 00:20
Postitusi: 50
Asukoht: Tallinn
Vot seda on küll tarvis: https://kodustiil.postimees.ee/6687312/ ... emal-hoiab


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 23.05.2019 21:10 

Liitunud: 08.04.2007 22:22
Postitusi: 831
Jolinar kirjutas:


Praegu isiklikus arvutis ligipääsu ei ole, aga kui ma õigesti mäletan, siis selleks nipiks oli see, et eestlased kipuvad vihmavett koguma seega ole hea ja pane nõule kaas peale (vajadusel kata nõu sääsevõrguga).. kel ligipääs, see võib mu mälu kas kinnitada või õige artikli kopida.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 03.06.2019 14:51 

Liitunud: 10.01.2012 00:17
Postitusi: 111
Nimelt kipuvad eestlased ikka igasugu nõudesse ja anumatesse vihmavett koguma, et seda kastmiseks kasutada. Säärased veenõud on aga suurepärased paljunemiskeskkonnad sääskedele.

Mida teha? Vett ju kogumata jätta ka ei taha. Selleks, selgub, on olemas suurepärane nipp, mis laseb veeanumatel ikkagi täituda, aga sääsed neist eemal hoiab.

Selleks ei tule teha muud, kui veetünnide suud sääsevõrguga katta. Need on piisavalt tihedad, et sääsed veest eemal hoida, kuid samas piisavalt hõredad, et vesi sellest ikkagi läbi sajaks.

Kui taimede peletav toime on üsna küsitav ja need toimivad parimal juhul taime vahetus läheduses, siis selline võrgutrikk on kindla peale minek: kui sääsk vette ei saa, ei saa ta ka paljuneda ja tal pole su aias midagi teha.

Muidugi võid parema tulemuse nimel kasutada kombinatsiooni taimedest ja sääsevõrkudest.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 03.07.2019 07:58 
Kasutaja avatar

Liitunud: 22.01.2010 11:51
Postitusi: 1063
Sooviks lugeda https://ekspress.delfi.ee/kuum/hammasta ... d=86698993

_________________
AruveeRacingTeam Petrolheads.ee


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 07.07.2019 20:42 

Liitunud: 03.04.2010 13:36
Postitusi: 5
November 2018. Pime ja sombune sügisõhtu. Inimesed ootavad Tallinnas Musumäe all peatuses bussi. Kitsas kõnnitee on ootajatest umbes, möödujad peavad endale teed rajama.

Teiste seas ootab bussi ka 55aastane Jaan*.

Bussipeatuses seisatab ka üks naine. Jaan ei märka naist enne, kui see äkki ümber pöördub ja Jaani ette seisma jääb.

See on Tiia, Jaani kunagine abikaasa. Nad ei ole teineteist näinud 24 aastat. 2002. aastal oli kohus Jaani naise avalduse põhjal surnuks kuulutanud.

„Kas see oled sina?“ pahvatab Tiia.

Jaan, kes on ootamatust kohtumisest ja naise kõrgendatud hääletoonist pinges, lausub napilt: „Olen.“

Sellest juhuslikust kohtumisest jätkus pooleks aastaks peamurdmist nii politseil, siseministeeriumil kui ka Harju maakohtul.

Kuidas jääda ellu?
Juuni 2019. Jaan jalutab ühe Tallinna linnaosa kõrgete korrusmajade vahel. Ta on saanud vahepeal 56aastaseks, kuid näeb oma east noorem välja. Pea on hall. Ta hoiab käes nuppudega mobiiltelefoni, see on ainus sidepidamisvahend, mida ta kasutada mõistab. Ta ei oska midagi peale hakata arvutiga, tal pole meiliaadressi ning temast ei leidu ühtegi jälge Google’is.

Jaanil poleks midagi selle vastu, kui kadumislugu ilmuks ajalehes tema õige nimega, kuid oma eakate vanemate kaitseks palub ta nime ära muuta.

Jaan oli 1980ndate lõpul nn Viru ärikas. Vahetas valuutat, hangeldas välismaa riietega.

Siis abiellus naabermaja tüdruku Tiiaga ja paaril sündis tütar.

1990ndate alguses liikus Viru ärikas hoogsalt edasi. Ta tegeles kõigega, mis raha sisse tõi: kullavahetus, mänguautomaadid jne. Mees elas elu, mille kohta ütleb: „Mu kõige suurem mure polnud seotud naise, tütre või vanematega – mu kõige suurem mure oli, kuidas kulutada ära kogu oma raha.“ Möödapääsmatult ristusid ärimehe teed tšetšeeni ja Permi maffiaga.

Raha – peamiselt dollarid – liikus tollal spordikottidega, kupüüre hoidis ta mitmes paigas. Jaan ütleb, et tema abikaasal polnud aimugi, millega ta perekonnale raha teenib. Samuti polnud aimu vanematel, kelle juurde ta ühel päeval viis spordikoti raha ning uute riiete ja jalanõudega.

„Ja siis ema helistas, et tead, meil käisid vargad, aga midagi hullu ei juhtunud, ainult su spordikott viidi ära,“ meenutab Jaan sündmust, mis muutis ta saatust.

Kaks päeva hiljem kohtas Jaan Kadriorus Musta Luige restoranis tuttavat politseinikku. See kandis riideid, mis olid olnud varastatud spordikotis.


„Paljud mu sõbrad tegid enesetapu, sest neil polnud muud võimalust. Poosid end üles või... Aga mina olin nõrk. Ei saanud hakkama.“
„Sain kohe aru, et pääsu mul enam pole. Kuna suurem osa rahast varastati ära, siis jäin omakorda võlgu, ja kui selgus, et politsei on ka asjasse segatud, polnud ka neilt mingit kaitset loota.“

Jaan teadis, et ellujäämisvõimalust tal pole. Võlgu jäämine oli tol ajal võrdne surmaga. Permi grupeering kuulus toona Eesti kardetumate hulka. Üheksakümnendate jõhkramad mõrvad olid seotud just Permi ja Linnuvabriku grupeeringute arveteklaarimisega.

„Tol ajal viidi Männiku karjääri, kaevati liiva sisse, pea jäeti välja...,“ loetleb ta tollal levinud tavasid. „Mul polnud nii tugevat närvisüsteemi, et enesetappu teha. Paljud mu sõbrad tegid, sest neil polnud muud võimalust. Poosid end üles või... Aga mina olin nõrk. Ei saanud hakkama.“

Kindel otsus kaduda
Oma 31. sünnipäeva hommikul 1994. aasta mais otsustas Jaan, lontis spordikott mõne riidetükiga käe otsas, oma senisest elust välja astuda.

See oli aeg, kui Mart Laari valitsuses oli kriis, president Lennart Meri oli just vabastanud ametist kaitseminister Indrek Kanniku ja justiitsminister Kaido Kama. Mustamäel asuv restoran Kännu Kukk reklaamis end mänguautomaatide ja Black Jacki lauaga. Igal õhtul näitas ETV kirglikku seebikat „Metsik Roos“ ja Kanal 2 „Santa Barbarat“. Igal pätil oli Kalašnikovi automaat või püstol. Oli tekkinud termin „kantpea“, mis sai alguse meeste juuksurisalongides enim tellitud soengust – lühike nurklik siilipea. Kantpeade lemmikriietus oli Kappa dress ja Reeboki tossud. Kaelas kanti rasket kuldketti. Täpselt selline oli ka Jaan.

Murelik abikaasa ootas mõne päeva meest koju ja tegi siis politseile avalduse.

2. juunil hakkas politsei Jaani otsima. Ja otsis aastaid. Mehe tagaotsimistoimikust nähtub, et Tallinna linnakohus kuulutas Jaani 27. märtsil 1998. aastal teadmata kadunuks.

Üllatuslikult lõpetati menetlus 14. veebruaril 2000. aastal, sest Jaani „asukoht on tuvastatud“. Kes, kuidas ja mida tuvastas, toimikust ei selgu.

2001. aasta novembris avaldas linnakohus Ametlikes Teadaannetes kuulutuse, milles kutsus üles kõiki, kes Jaani asukoha kohta midagi teavad, andma sellest poole aasta jooksul teada. Vaikus.

„Andmeid selle kohta, et nimetatud isik oleks elus, kohtule laekunud ei ole,“ leidis linnakohus.

Abikaasa Tiia avalduse alusel kuulutas linnakohus Jaani 2. mail 2002. aastal surnuks. Surma kuupäevana läks kirja 1. juuli 1994. Kohtuotsuse võis 30 päeva jooksul edasi kaevata, kuid seda ei tehtud. Otsus jõustus.

Uus elu
Jaan ise seda kõike ei teadnud. Alguses elas ta Haapsalus ühe kauge sugulase juures, kuid pelgas, et nii võib info temast perekonnani jõuda, ja ta üüris endale maja. Tööle mineku vajadust esialgu polnud, sest varastatud spordikott polnud toona ainus, kus ta oma raha hoidis.

„Mul oli veel paar hoiukohta, raha võtsin sealt kaasa,“ räägib mees. Kui raha lõpuks otsa sai, hakkas tegema juhutöid – peamiselt töötas väikelinnade baarides administraatori või uksehoidjana. Lehti ei lugenud, ta ei tahtnud teada, mis elu Eestis elatakse. Ta tahtis kõike ja kõiki unustada.

„Ma ei muretsenud mitte millegi pärast,“ iseloomustab Jaan oma elu ja ellusuhtumist.

Kas süda ei valutanud vanemate ja perekonna pärast?

Jaan peab pausi. „Eks see võis olla neile pauk... Aga see polnud mingi ime, sel ajal juhtus tihti, et inimesed kadusid ja jäidki teadmata kadunuks.“

2002. aasta juulis soovis Jaan uut ID-kaarti ning läks kodakondsus-ja migratsiooniametisse seda taotlema. Ametnik keeldus avaldust vastu võtmast, öeldes, et see isikukood on kehtetu. Mis põhjusel, seda ametnikud ei teadnud.

Aeg-ajalt vahetas Jaan elukohti, elas ka Saaremaal. Pealinna vältis. Aastatepikku muutus muretumaks, sest oma allikate kaudu sai teada, et maffiamehed olid riburadapidi surnud. Hinge heitis ka politseinik, kes varastatud spordikotist hangitud riideid kandis.

2002. aasta juulis soovis Jaan uut ID-kaarti ning läks kodakondsus- ja migratsiooniametisse seda taotlema. Ametnik keeldus avaldust vastu võtmast, öeldes, et see isikukood on kehtetu. Mis põhjusel, seda ametnikud ei teadnud, kuid lubasid uurida ja ühendust võtta. Keegi Jaaniga kontakti ei võtnud. Kui oleksid võtnud, oleks ta teada saanud, et isikukood on kehtetu „omaniku surma tõttu“.

„Mul polnud sellest aimugi, kuid rohkem ma dokumente saada ei proovinud, pass oli samuti kehtetuks muutunud,“ räägib Jaan. Dokumentide puudumine tema elu ei seganud. Enda sõnul elatus ta juhutöödest, ümbrikupalgast ja heade tuttavate abist.

Umbes kümme aastat pärast kadumist võttis ta esimest korda ühendust oma vanematega.

„Minu jaoks oli kõige olulisem see, et nad ei ole teinud mulle mitte ühtegi etteheidet. Nad pole kordagi küsinud, mis juhtus. Nad lihtsalt võtsid mu tagasi,“ räägib Jaan, kes kolis siis vanemate suvilasse.

Jaan tegi taas katse dokumente saada. Koos isaga läksid nad Tallinnas Vilmsi tänavale migratsiooniametisse. Seal soovitati rahvastikuregistrisse pöörduda, sealt omakorda saadeti nad Tallinna Perekonnaseisuameti arhiivi. Sealne ametnik tuhnis paberites ja avastas, et „Jaan on surnud“.

„See oli ikka tugev ehmatus, see oli esimene kord, kui kuulsin, et ma olen surnud,“ räägib Jaan. Jahmatusest ta enam dokumente ajada ei tihanudki.

Jaan tegi taas katse dokumente saada. Tallinna Perekonnaseisuameti arhiivi ametnik tuhnis paberites ja avastas, et „Jaan on surnud“.
Kuidas ta dokumentideta elada sai?

„Inimene harjub iga asjaga, kõrvaltvaatajale tundub see kummaline ja keeruline, kuid ma harjusin. Kõige raskem oli arstiabi saada, inimene ju vananeb...“

2015. aastal kolis ta suvilast oma vanemate juurde korterisse, kunagise elukoha kõrvalmajja. Jaan ei otsinud oma perega kontakti, kuigi teadis vanemate kaudu, et Tiia elab veel seal.

„Ei tahtnud lihtsalt,“ kehitab Jaan õlgu.

Miks?

„Sain aru, et minu äraolekul oli mu tütar saanud väga lähedaseks minu vanematega. Nemad kartsid, et ma vusserdan suhted lapselapsega ära. Ja ma olin kuulnud, et naisel on uus sõber või elukaaslane, ma ei tahtnud midagi rikkuda,“ räägib Jaan.

Uus algus
Pärast kohtumist kunagise abikaasaga 2018. aasta novembris sai Jaan aru, et ta ei taha enam „surnud olla“. Ta luges ajalehest, et õiguskantsler oli kellegi kodakondsuse eest võidelnud, ning otsustas Ülle Madiselt abi otsida. Ta astus õiguskantsleri büroo uksest sisse.

Jaani üllatuseks võttis üks nõunikest ta kohe ette ja selgitas, et Jaan peab pöörduma kohtusse.


Selle aasta 26. märtsil esitas Jaan Harju maakohtule avalduse, et tema surnuks tunnistamine tühistataks.

29. märtsil läks Jaan Põhja prefektuuri Tammsaare teenindusse, kus kaks ametnikku teda küsitlesid.

2. aprillil küsitleti taas. Jaan rääkis ametnikele, et lahkus 1994. aastal kodust konfliktide tõttu abikaasaga.

„Üks kõrgem politseiametnik vaatas mulle silma ja ütles, et päris nii need asjad ei käi, et rääkigu ma tõtt. Sain aru, et nad teavad minust rohkem, sest see ametnik ütles, et kõik mu teod on aegunud niikuinii. Siis rääkisingi probleemidest võlausaldajatega.“

5. aprillil käesoleval aastal algatati menetlus ning määrus saadeti siseministrile seisukoha võtmiseks.

Politsei võttis ühendust ka Jaani abikaasaga, kes tunnistas, et Jaan on tõesti tema kadunud mees. Samuti vesteldi Jaani isaga.

Jälle elus
23. aprillil „äratati“ Jaan ametlikult ellu: 2002. aasta kohtumäärus tühistati.

Jaan on alustanud tööotsinguid ehk iseenda „rehabiliteerimist“. Kõige rohkem muretseb ta oma vanemate pärast – ainsa lapsena püüab ta olla hea poeg ja vanemate eest hoolitseda. Põhiaeg kulubki ema hooldamisele, ta jälgib, et ema võtaks ravimid korralikult ära. Isa on kõbusam ja saab veel hakkama.

Kuidas ta ennast tundis, kui kohtus möödunud aasta novembris abikaasa Tiiaga?

„See polnud rõõmus taaskohtumine,“ märgib Jaan.

Miks?

„Ta hakkas kohe selgitust nõudma, et kas sa oled mõelnud, mis sa oled teinud. Mida oled sa teinud lapsele ja oma vanematele!“

Kas Jaan oli mõelnud lähedaste tunnetele?

„Mõistsin täielikult tema reaktsiooni, seetõttu ütlesingi, et ma olen nõus, et olen olnud halb inimene, aga ma ei räägi sulle midagi.“

„Ma ei teagi, kas olen nüüd lesk või taas abielus,“ arutab naine, kellel on juba aastaid uus elukaaslane.
Tiia soovis mehe telefoninumbrit ning Jaan andis. Andis väikese kõhklusega, sest kartis, et naine hakkab suhteid klaarima ja vanades aegades tuhnima.

„Õnneks pole seda juhtunud,“ on ta rahul.

Tiia ütleb Ekspressile, et see hetk, mil ta oma meest nägi, oli tema jaoks õudne. Täielik šokk. Ta oli ju Jaani tagasi oodanud ning alateadvuses kogu aeg mõistatanud, mis mehega juhtus. Miks ta jättis tütre maha? Oma vanemad, kelle ainus laps ta oli? Novembrikohtumine bussipeatuses oli seda traagilisem, et ta ei saanudki vastuseid.


„Ta ei rääkinud mitte midagi,“ on Tiia nõutu. Rohkem pole nad kohtunud, kuigi see võimalus on iga päev olemas.

„Ma ei teagi, kas olen nüüd lesk või taas abielus,“ arutab naine, kellel on juba aastaid uus elukaaslane.

Nende ühine tütar ei ela Eestis, Jaan on last näinud vaid korra, see oli hiljuti, kui Jaani ema sattus haiglasse ja ta läks ema haiglasse vaatama. Vanaema oli vaatamas ka Jaani tütar.

„Teretasime, kuid minuga ta ei rääkinud. Mõistan teda täielikult, olen talle ju täiesti võõras inimene,“ räägib Jaan.

Jaan mõistab ka oma endise abikaasa nõutust. Kinnitab, et mingil juhul ei kavatse ta naise ellu sekkuda. Kui Tiia soovib vormistada lahutuse, on ta sellega nõus.

„Ma ei sekku mitte kellegi ellu,“ rõhutab Jaan, „alustan puhtalt lehelt. Saan lõpuks ometi ametlikult arsti juurde minna. Ja ehk õnnestub kunagi ka pensioni saada,“ loodab ta.

Ent kui palju on temas kahetsust, et elu niimoodi on läinud?

Jaan on sellele palju mõelnud. „Muidugi olen kahetsenud. Mida kaugemale sellest 1994. aastast, seda rohkem. Aga see on minu elu ja ümber seda ei tee.“


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 24.07.2019 09:32 

Liitunud: 19.09.2014 19:55
Postitusi: 532
Asukoht: Keila/Tallinn
https://ekspress.delfi.ee/teateid-elust ... d=86919445

_________________
Ükski auto pole omanikust parem.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 22.08.2019 14:38 
Kasutaja avatar

Liitunud: 02.11.2007 20:11
Postitusi: 1782
Asukoht: vantaa
WhoIsTheMaster kirjutas:
https://ekspress.delfi.ee/teateid-elust/riik-maksab-mustamael-127-kmh-kihutanud-noormehele-3130-eurot?id=86919445



Intsident leidis aset augustis 2017, kui ühel õhtupoolikul jäi politseiradarisse auto, mis tuiskas Tammsaare teel kiirusega 127 km/h. Lubatud sõidukiirus on seal vaid 50 km/h ning autot roolinud Kenneth P. ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 70 km/h võrra. Politsei tegi mehele 800 eurot trahvi ja võttis tema load pooleks aastaks hoiule.

Kenneth P. polnud karistusega nõus. Ta palkas end esindama vandeadvokaat Silver Reinsaare ning taotles karistuse tühistamist või vähemasti juhtimisõiguse alles jätmist. Kaebuses leiti, et kiiruse mõõtmisel rikuti mõõtemetoodikat: lugemit 127 km/h ei salvestatud kiirusmõõturi mälus, kuigi see oli tehniliselt võimalik. Nii pole mõõtmise tulemus tegelikult fikseeritud ja kihutamist ei saa tagantjärele tõendada. Isegi kui mõõtetulemus oleks usaldusväärne, leiti karistus olevat liialt karm.

Harju Maakohus jättis mullu märtsis karistuse täismahus jõusse, kuid mees kaebas edasi. Oktoobris saatis Riigikohus asja tagasi maakohtusse. Riigikohus leidis, et maakohus jättis kiirusmõõtja kohta tõstatatud küsimused käsitlemata ega suvatsenud välja selgitada rikkumisega seotud olulisi asjaolusid. Riigikohus leidis, et kiirusemõõtmine pole ebausaldusväärne, kuid seda tuleb tõendada.

Maakohus tegi tänavu veebruaris uue otsuse, millega rahuldati Kennethi kaebuse osaliselt ja tühistas juhiloa hoiulevõtmise. Kohus leidis, et mees on oma süüst ja teo ohtlikkusest aru saanud ning läbinud vastava koolituse. Tal puuduvad kehtivad karistused. Mõõtetulemus tunnistati siiski adekvaatseks.

Kuid sellega polnud süüalune ja tema kaitsja nõus. Taas rõhuti politsei mõõtmispraagile ning lisaks ka asja mõistliku menetlusaja möödumisele, kui asi peaks uuesti – juba kolmandat korda – maakohtusse naasma.

Riigikohus otsustaski viimaks, et väärteomenetlus Kennethi suhtes tuleb lõpetada. Põhjuseks maakohtu ulatuslik menetluspraak selles pealtnäha lihtsas kiiruseületamise loos, menetluse venimine ning puudujäägid kiirusemõõtmise usaldusväärsuses. Asja uuesti maakohtusse saatmine rikkunuks riigikohtunike arvates noormehe õigusi. Ühtlasi peab peab riik hüvitama talle kõik menetluskulud.

_________________
1 tekiila, 2 tekiila, 3 tekiila, 4 tekiila, 5 ketila, 6 kilate, ... , 10 telika


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1571 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 101, 102, 103, 104, 105

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 19 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis

Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.7