Olukord: sõitsin enda teadmata öösel linnavahel sisselülitatud udukatega (kaassõitja salaja näppis lüliteid)
rahakoti kaotasin eelneval päeval ära, seega ühtegi dokumenti kaasas ei olnud, ei enda ega masina kohta.
Peeti kinni, seletasin siis probleemi, et dokid kadunud, oldi mõstvad, puhusin ka jne, siis lõpus noorem naispolitseinik küsib kavala näoga, poolmõnitavalt: "kuidas nähtavus muidu on ka linna vahel?" ma muidugi ei saanud aru, vaatasin lolli näoga otsa... vastasin: "päris hea".
Selle peale öeldi, et "kustuta siis udukad ära ja head teed"
(ei näidanud keskmist sõrme ega midagi muud sündsusetut). Nii kui peeglisse vaatasin olid poisid juba vilkuritega sabas. Jäin siis seisma ilusasti. Teadsin, et autol ja endal kõik asjad korras. Akna juurde tuli vihase näoga ja ilmselgelt ärritunud politseionu, kelle esimene lause oli (tsiteerin) "Kas peame kaarsreisijal näpud ära murdma?" Minu esimene rektsioon oli, et wtf.. 
Autosolijad ei osanud mittemidagi sellepeale kosta. Siis kontrolliti dokumente, puhusin, tiirutati ümber auto jne. Ei tehtud midagi ja sõitsime edasi. Piinama jäi ainult küsimus, et kas nad nägid midagi valesti või mis neile täpselt ei meeldinud. Igatahes minupoolt kadus see natukenegi austust politsei vastu. Isegi kui sõber oleks keskmist näppu näidanud ei tohiks selliste küsimustega inimestele peale lennata. Mingisugune esteetilisus peaks käima sellise ametiga kaasas ju. Sa ei kuule ju Statoili müüja käest roppusi, kui tal parasjagu tõsiselt pe**es päev on.
