Mis siis selle ajaga tehtud on...
Eelmine aasta lahkus Kombimiis seenior taevasesse kohvikusse kus tema naine teda aastaid ees ootas, täpsemalt nädal enne kindlat plaani auto enda nimele vormistada... Seega ees ootab huvitav lahing bürokraatidega.
Aga siiski, leides mingi aeg (eelmine oktoober) rammu endas, tõstsin aastaid rippunud uksed seinalt maha ja surusin toakaaslase Escorti. 200 km hiljem olid nad mu ühikatoas, aja möödudes tõin kapoti ja tagaluugi ning veel peenemat mudru neile seltsi. Mürasin tükkidega päris kaua, et nad visuaalselt kuidagigi enam-vähem saaks. Epokrundi ja happekaga sai tehtud. Klaaskiudpahtel jäi panemata
Lõpuks kõike seda pahtliga rikastatud plekihunnikut tagasi transportides tegin ühele uksele liiga veidi. Nutsin verd
Hetkeseis on selline et enam-vähem koos uksed ripuvad (reguleerimata) küljes, tagaluuk tahab klaasi külge saada, esiklaas on vaja muretseda, karburaator külge panna ja mootor tööle (seismisega on rõngad ja sidur kinni), rooliotsa kummid ära vahetada, uued rehvid-veljed hankida, roolikarp üle kaeda (viskas teo üle (vist) ja mahlad väljas).
Laual seisvasse tehaseuude plokki ja kahte kaande tuleks jämedam sisu sisse hankida ning voodi all olev käigukast sinna otsa istutada, ning kui Allah eluaastaid veel annab siis ka auto külge lõpuks. Toitma hakkab ... ning juhtima ... (täida lüngad ise).
Aega on täpselt nii palju autoga antud et ühe-kahe kuu jooksul ühe päeva pigistaks välja kuna "elan" ja "töötan" Kilulinnas ning liiklen ühistranspordiga.
Kunagi...