|
No, loodame siis, et auto liigub rahulikult ja omanik suudab hoida kontrolli all ilma, et ennast ja teisi ära lõhuks. Aga, vähemalt omanik ise teab, et auto surm, arvestab sellega ja siis ka parandab seda, et saaks vähem surmaks. Mitte ei kruvi kipsikruvidega külge uipo-kõvasid stangesid ja siis linnavahele naisi lantima, nagu auto eelmised paar omanikku teinud on. See teebki tegelt rõõmu, et potentsiaali omav auto päästeti vähemalt metallilõugade vahelt, kuhu paljud paremad autod isegi läinud on. Paljude jaoks võib see tunduda surnu elustamisena, aga õppimiseks polegi paremat autot võtta, mis tundub pealtnäha surm. Pealegi, kui autoga juba nii suurel määral tegeletakse, siis on teada, et inimene ei tee seda niisama, vaid selleks, et hiljem heita pilk autole ja mõelda: "Mina tegin ta oma kätega selliseks.." See ongi see, mis sellist masti autode puhul tähtis on. Sest omaniku jaoks on see juba enamat, kui tarbeese. See näitab, et omanik on autosse juba emotsionaalselt kiindunud. Ja loodetavasti on ka Vanaisavecu üks seda masti inimesi ja toob ta võimaluste kiuste tagasi elule. Aga, ma üritan nüüd mitte nii väga OT-d teha.
|