Mercedes-Benz 190
Mootor: 2.0 bensiin (90kw)
Kast: 4 põrandal ja kõik manuaalsed
0-100kmh: 10,5 sekundit
Zelluloosi kompleksi korstendest näib tõusvat tihedat sinist suitsu, kas tõesti on vabrik jälle tööle hakanud? Ei, see on mu 4000kroonise Mercedes-Benzi õli ja bensiini kokteili rüüpav mootor, mis suitseb kui Harju tänav aastal '44 ja kisab peenikese häälega kui kaheksa-aastane poiss, kellele katoliku preester anuse kaudu jumalat sisendab.
Olles teel meenutavad unistuste värvi suitsupilv ja päikese poole sihitud esiots lendu tõusvat Boeingut.
Niimõnigi kord on napis rannarõivais (nööri riietunud) neiud mind peatanud ja anunud sõitu õhumobiilis.
Tihti olen nad väljapraakinud, loa on saanud vaid need, kes ilmselgelt sündinud jumalate vahelisest armuaktist.
Punane värv on märgiks naistele "ma olen siin, sina ei ole siin, ole siin" ja samas ohumärgiks konkurent-isastele.
Tagaots on maas kinni nagu Tamme-Lauri tamm mullakamaras, ent nagu juba mainitud on see vaid pluss.
Lääpratas ajab naised märjaks, kuna väljendab mu metsikut elustiili. Teatavasti meeldivad naistele seiklus - ja kaklusmehed.
Annad kõigile molli ja näitad lääpas tagaratast - kepp on garanteeritud.
Konks väljendab seda kui kergesti mul tüdrukuid enda külge haakida õnnestub.
Odomeetril seisab 303 000km, juhiistmele on kirjutatud 700 000km. Et end puldis mugavalt tunda, peab olema õppinud tagumikuga mees, sest vastasel juhul teeb tooli vedru igas Kunderi tänava augus ilma palumata tunde nagu grupp homoseksualiste võitleks anuses oma õiguste eest. Anonüümse konikangelase saavutusi mäletab salong hästi. Neid jubelõhnu tuleb hakata lähitulevikus neutraliseerima.
