Suve algul sai pärast esimesi proovisõite Subaruga otsustatud, et nüüd on vaja ikka lapsepõlve üks lemmikumaid masinaid ära osta ning sai siis tehtud valik ühe Tartus asunud Impreza kasuks, mis oli umbes kümnest proovitud autost tehniliselt kaugelt parimas korras. Mootor töötab ühtlaselt, veermik on korralikult hooldatud ning auto pea roosteta ning ilma silmatorkavate mõlkideta (kui välja arvata paar mikromõlki/kriimu, mis saadud vast parklates.)
Spidomeeter näitab läbisõiduks ~159000, mida võiks uskuda tehnilisest küljest, aga iste väidab muud. Auto on Eestisse Saksamaalt toodud aastal 2004 ning aasta hiljem teinud ka LKFi andmel avarii, mille tõttu võib päikselise ilmaga näha kergeid toonierinevusi esitiibadel. Kahjuks on kaasnenud sellega ka pamprivahetus, mis tähendab et praeguseks meenutab klaasipesureid vaid nupp armatuuril.
Lisasid on tal tolle aja Impreza kohta suhteliselt palju. Nimetatud kunagised klaasipesurid, 4x elektriaknad, rooli regull, abs, 2 turvapatja, juhiistme kõrguse regull, aeglusti, mägipidur ja elektrilised peeglid.
Vigadest saab nimetada vaid mittetöötava tagumise kojamehe, mis isiklikult väga ei häiri. Vahetanud olen vaid tagumise püti, kuna vana oli täiesti mäda. Originaal sai asendatud aftermarket pütiga, mis enamasti peal turboga Imprezadel. Valik sai lärmakama püti kasuks tehtud kuna boksermootori hääl on madalatel pööretel tõsiselt kaunis ja erispärane ning originaalpütiga seda lihtsalt ei kuulnud. Teiseks faktoriks oli ka hinnavahe kroomitud suurema püti kasuks
Kaalu on autol passi järgi 1165kg, mis on vaatamata kolmele diffrile saavutatud pea olematu müraisolatsiooniga.
Sõidumõnu pakub samas auto tohutult ja esialgne kartus, et ilma turbota võib ta igavaks jääda on nüüdseks pea kadunud. Libedaga on lihtsalt fantast tunda kuidas auto läheb täpselt sinna kuhu rooli keerad ja seda tavatul moel, kui võrrelda poolevedustega. Esimesed paar kuud võttiski aega selle mõistmine, et kurvis tuleb piduri asemel vajutada gaasi, et püsida õigel kursil. Tegu on seni ka ainsa sõiduvahendiga, millega pole veel kordagi pidamist suutnud täielikult kaotada. Eks nüüd lume maha tulemisega saab vaadata, milleks ta suverehvidega lumel võimeline on. Väänet on bokseril mõnusalt madalalt tunda ning esimese ja teisega rebib ka istmesse täiesti arvestatavalt. Möödasõite kannatab ka maanteel teha. Kütust kulutab linnasõidul ümmarguselt kümne kanti. Vajadusel saab ka vähemaga hakkama.
Kõrgust on tal tehaseandmete järgi 16.5cm, mis on vaid 2cm madalam, kui CR-Vl. Vedrustus on piisavalt pehme, et Tallinnas normaalselt sõita ning samas piisavalt jäik, et kurvides mitte peegleid maha panna.
All on 15 tollised veljed ning põnev on see, et Jaapanis on tollele mudelile algusaastail pakutud 13 tollist plekki ja 14 tollist valu.
Ivo
Pilte (autor http://www.ardoholts.com)
