Head küljed:
Allalastud istmetega ikka väga mugava suurusega pagasiruum.
Üks parimaid helisüsteeme, mida olen kuulnud.
Mürasummutus on nii hea, et veermiku kriuksumist pidi mulle mainima kodanik, kelle kõrval seisma jäin.
Juhitavus on täpne, jää peal saab isegi vigureid täitsa teha, kui inertsiga ära harjuda.
Seda peab mainima, et vähemasti minu eksemplaril oli väga jäik vedrustus ja sportistmed ei kutsunud üle 100km järjest sõitma.
Ainult lõigatud vedrude ja korvistmetega võiks veel ebamugavam olla.
Veermik tahtis tõesti vist iga 10-15tkm tagant remonti. Kulunud puksid ja kõverad õõtsad on selle massi ja jäikuse juures kerged tulema, Eesti teid see masin põhimõtteliselt ei näinudki.
Kõige rohkem probleeme oli igatahes talvel. Silikooni/vaseliini ja lukusulatusõli pidi ämbritega varuma, sest pagasiluuk oli ainus koht, kust alati sisse pääses, kuna seal tihendit ega lukuauku polnud

38/62-nelikvedu oli libedamal pinnasel üpris kasutu, kogu läbivus seotud kliirensiga.
Tagarehvidel kulusid tõesti kohe siseservad, kui mingi sillaosa nihkes oli. Terve rehvijooks maksis ligi 600 eurot ja see oli kõige odavam variant tollal.
Mootoritest vastupidavaim on kohe kindlasti kolmene bensiin.