Hallitusjuust on väga hea. Tuleb lihtsalt proovida erinevaid. Alusta valgehallitusjuustudega. Näiteks pähklitega. Seejärel sinihallitusjuustud. Neid on väga erineva intensiivsusega. Kõige soolasemaid ja kreftisemaid ma ka ei fänna, aga süüa ikka võib. Ka pizza peal on hallitusjuust väga hea, olenevalt sellest, millega ta koos on. Tulevad meelde ka Mauruse pubi küüslauguleivad, mis nägid mälu järgi välja umbes nii: Rännumees+küüslauguga maitsestatud mingi pehme juust+hallitusjuust+paprika. Hallitusjuust, paprika ja küüslauk moodustasid päris vahva koosluse. Ka pasta peale võib juustukastmesse hallitusjuustu lisada, kanarullidesse jnejne. Kuumutades ja kastmetes kaotab sinihallitusjuust suht palju oma ägedusest.
Stati söögid on hädajuhus. Mõttetu eurokräpp. Mina olen loobunud sealsete "uute" toodete proovimisest. Kord kuus võtan nostalgia pärast kabaanost. Ainuke mõistlik kõhutäide häda korral on see singi muna ja muu huinjakiga külm võileib. Natuke kopsakam ja täidab ka paariks tunniks kõhtu. Selle puhul ei ole vähemalt tunnet, et ummistan oma artereid mitte millegi nimel. Cesari salat on ka enamvähem, aga üle paari korra ei viitsi süüa. Stati kohvidest on ka koblakas. Kogu saladus peitub nende miljonieuriste aparaatide eriti mahedaks ja piimakohvide eriti rammusaks häälestamises. Paned natuke suhkrut või siirupit ka ja ajus endorfiinid möllavad seda rammusat lurri lürpides. Siirupi ja suhkruga magusamaks timmitud suurest lattest saad ilmselt sama palju kaloreid nagu keskmisest praest, aga mille nimel?
Aga asjast ka- tegin enne ideaalse tekstuuriga omleti omale hommikusöögiks. Oleks trühvliõli asemel maitsestamiseks värske trühvli leidnud, oleks ilmselt olnudki ideaalne omlett ja selleks aastaks juba teisel nädalal omlettidega bizdets
