Avaleht      Uudised      Artiklid      Partnerite pakkumised      Pood      Foorum       Chat

Tänane kuupäev 19.09.2018 10:36

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1546 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 100, 101, 102, 103, 104  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 30.05.2018 10:56 
Kasutaja avatar

Liitunud: 05.04.2003 15:33
Postitusi: 1750
Asukoht: Viljandi
ma arvan ka,et pange teema kinni,mõttetu klikkida siia peale ja avastada,et reaalselt jutte pole juba tükk aega.

_________________
Chevrolet Camaro SS 2011 6,2l MT 318kw, Volvo XC90


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 18.07.2018 14:50 
Kasutaja avatar

Liitunud: 10.06.2006 12:30
Postitusi: 126
Asukoht: Tallinn
Ärme ikka pane. Autolehte loeb keegi?
https://www.autoleht.ee/uudised/uudised.php?uid=55543

Palun!

Paljudele vanadele autodele 95E10 suure piiritusesisalduse pärast ei sobi. Kas aasta pärast, kui senise 95 müük lõpetatakse, peab tõesti hakkama tankima 98t? Millega see auto jaoks lõppeda võib? Asjatundjad on üsna ühel meelel.

Vanad autod on ehitatud sootuks „lahjemat” kütust tarbima kui 98. Näiteks GAZ-51 mootori surveaste on 6,2 : 1, Maanteemuhk-Sapaka ZAZ-965A mootoril 6,5 : 1. Mõlemale soovitas tootja omal ajal bensiini oktaaniarvuga 72. Üksjagu on liikvel ka 76-bensiini jaoks ehitatud autosid, kas või Moskvitše-Volgasid ning veokitest GAZ-53, ZIL-130 jne.

Ainus võimalus on 98

Kas pole veider ja mootorile ohtlik, kui 98 on aasta pärast ainus kütus, millega neid tankida? Aprillini 2019 kannatab vanu autosid veel toita tänavu müügile ilmunud 95E5-bensiiniga,

kuid siis tõuseb kütuse etanoolisisaldus 5lt 10 protsendini (tähiseks saab 95E10). Selline kogus piiritust ähvardab vana auto toitesüsteemi korrosiooniga rikkuda ning võib lisaks lahustada tihendeid.

„Ainus võimalus on üle minna 98-bensiinile, sest sellesse etanooli ei segata,” tunnistab Neste Eesti kõneisik Risto Sülluste.

Räägitakse aga, et kõrge oktaaniarvuga kütus põleb aeglasemalt, ähvardades läbi põletada klapid ning halvimal juhul isegi kolvid.

„Me pole küll kõrge oktaaniarvuga bensiini väga madala surveastmega mootoris spetsiaalselt testinud, kuid pigem neil hirmulugudel alust ei ole,” arvavad Reetu Sallinen ja Kalle Lehto Neste Porvoo mootorilaborist.

„Kui Soomes tuli selle kümnendi alguses müügile 95E10, oli ka kära kui palju, kuid kõik, kelle autole see ei sobinud, sõidavad juba aastaid 98-bensiiniga ning midagi hullu pole meie teada juhtunud. Mingi lisandiga ei peaks bensiini tempima. Kui üldse midagi teha, võib süüdet natuke varasemaks sättida,” soovitavad Sallinen ja Lehto.

„Minul samuti ei ole põhjalikke andmeid, kuid pigem on mootorile ohtlik vastupidine olukord ehk kõrge surveaste koos madala oktaaniarvuga bensiiniga, sest siis tekib detonatsioon, mis võib mootorit väga kiiresti tõsiselt kahjustada,” ütleb doktorikraadiga tehniline konsultant Hans Rämmal.

Süüdet pigem ei näpiks

Rämmal on töötanud Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis transpordivahendite eriala lektori ja vanemteadurina, õpetades muuhulgas mootoritehnika teooriat. Tema sõnul ei tohiks vajalikust palju kõrgema oktaaniarvuga bensiin mootorit kahjustada. „Ühe, kolme ega kümne paagitäiega ei juhtu midagi. Kõrgema oktaaniarvuga kütuse põlemiskiirus on tegelikult hoopis suurem madalamaoktaanilise omast. Tänu sellele levib põlemisfront silindris kiiremini, vähendades detonatsiooniohtu,” kirjeldab ta.

Süüte varasemaks keeramise suhtes jääb Rämmal kahtlevaks. „See parandab mõnevõrra kütuse erikulu, kuid samas suurendab detonatsiooniohtu,” ütleb ta ja arvab, et tema pigem loobuks sellest.

Ei tee see 98 midagi!

Siit-sealt on ka olnud lugeda, et vanas mootoris kõrge oktaaniarvuga bensiini põletades peaks vastupidavuse huvides hoiduma kõrgetest pööretest ja suurest koormusest. Sellele teooriale tõmbab vee peale veokikrossi meister Olari Saarniit.

„Minu GAZ-51 on aastaid sõitnud 98-bensiiniga ning sama kütust kasutavad ka kõik teised sõitjad, keda tean. Mootoritega pole bensiini tõttu juhtunud mitte midagi, kuigi krossis on kaks varianti – gaas on kas põhjas või siis mootor seisab,” naerab ta.

Esmapilgul tundub imelik toita 66- või 72oktaanilise kütuse jaoks konstrueeritud mootorit bensiiniga 98, kuid kuna vana auto ei sõida tavaliselt palju, ei tohiks see uunikumi eluiga mõjutada. Foto: Pille Russi

"Surveastet on minu auto mootoril küll tõstetud, aga väga vähe. Klapidki on siiani originaalid, ei ole need ära põlenud ega midagi. Tõsi, klapivahed on originaalseadega võrreldes natuke suuremad, 0,4 mm.”

Samamoodi on Saarniit 98-bensiiniga kostitanud oma uunikumist Maanteemuhku, 1964. aasta ZAZ-965A-d. „Miskipärast käivitub mootor 98ga natuke kehvemini, kuid töötab sama ilusti kui muu kütusega. Tõsi, samas proovisin äsja Venemaalt toodud 92-bensiini ning see oli suur üllatus. Sapakal oli tunduvalt rohkem jõudu ja parem minek. Kuna Muhu mootor on lahja (27 hj), oli vahe eriti märgatav!” kiidab ta.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 25.07.2018 11:26 
Kasutaja avatar

Liitunud: 05.04.2003 15:33
Postitusi: 1750
Asukoht: Viljandi
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=83128101 ?

_________________
Chevrolet Camaro SS 2011 6,2l MT 318kw, Volvo XC90


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 25.07.2018 15:10 

Liitunud: 26.09.2016 19:40
Postitusi: 57
Inferno kirjutas:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/morvad-peksmised-ja-nalg-eesti-mees-istus-viis-aastat-pohjuseta-trinidadi-vanglas?id=83128101 ?


Seda loeks isegi, tänud kellelegi kes vaevub ülesse riputama :P


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 26.07.2018 13:14 

Liitunud: 26.09.2016 19:40
Postitusi: 57
Seda loeks ka: https://www.ohtuleht.ee/888949/johvi-po ... de-ohvriks

Tänud!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 01.08.2018 15:57 

Liitunud: 08.04.2007 22:22
Postitusi: 830
SilverASH kirjutas:
Inferno kirjutas:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/morvad-peksmised-ja-nalg-eesti-mees-istus-viis-aastat-pohjuseta-trinidadi-vanglas?id=83128101 ?


Seda loeks isegi, tänud kellelegi kes vaevub ülesse riputama :P


See pidi olema muretu mõnepäevane reis Hollandisse. Kuid koju tagasi jõudsid
kaks noort eestlast alles aastaid hiljem ja muutunud meestena.
Oli 2013. aasta sombune jaanuaripäev, kui Amsterdami kesk raudteejaama ees tunglevast rahvamassist
ilmus korraga välja väga pikk ja „getoriietega“ mustanahaline mees. Ta astus „niisama ringi tšillivate“
eestlaste juurde ja uuris, kust poisid pärit on. Vastus näis teda rahuldavat, sest nüüd tõmbas ta üsna
avalikult taskust välja mõned väiksed pingpongipalli sarnased kuulikesed, igaühes 10 grammi
kokaiini. Võib-olla tahaks eestlased selliseid kuule neelates veidi raha teenida? Töötasuks oleks 5000
eurot kätte ja kõigi kaasnevate kulude katmine.
Kui oled 19aastane ning teenid Stockholmis majakatustelt lund lükates 13 eurot tunnis, sünnivad
otsused vahel lihtsalt. „Vaatasime sõbraga teineteisele otsa ja mõtlesime, et noh, proovime ära,“
meenutab Priit (nimi muudetud). „Et nagunii midagi juhtuda ei saa.“
Juba järgmisel päeval lennutas aafriklane eestlased Londonisse, kus leidsid aset kohtumised värske
tööandja järgmiste esindajatega, kes ametiülesandeid täpsustasid. „Pidime minema Trinidadi, võtma
sealt selle teema ja tulema siis tagasi Euroopasse,“ meenutab Priit, kes varem Trinidadist kuulnudki
polnud. „Tegelikult anti meile isegi valida, et võime minna Araabia Ühendemiraatidesse – Dubaisse –
või Trinidadi, aga kuna need vennad ütlesid, et Trinidad on Kariibidel, siis mõtlesime, et tundub nagu
viisakam koht.“
Ärkasin mingi kella kaheksa ajal hommikul selle peale, et
koputati uksele. Seitse politseinikku oli ukse taga, kõigil
relvad käes.
Puhkuse lõpuni oli veel aega, süllekukkunud tulus seiklus tundus suurepärasena. Paar päeva hiljem
olid eestlased juba Port of Spaini poole teel. Pikast reisist jäi enim meelde see, et reisirahaks anti
kummalegi kaasa 300 USA dollarit, maandudes lukku läinud kõrvad valutasid hirmsasti ning pilk,
millega immigratsiooniametnik noori saabujaid vaatas, oli väga kahtlustav. „Siis hakkas juba veider
tunne sisse tulema, et miski läheb kohe pekki ära.“
Tere tulemast Trinidadi ja Tobagosse, kahe Saaremaa suurusesse Kariibi mere saareriiki, mis tuntud
ohtra kuritegevuse poolest: ainuüksi jaanuaris 2018 tapeti selles endises Briti koloonias poolsada
inimest! Kaootiline Venetsueela, kust veetakse meritsi sisse ka narkootikume, jääb vaid mõnekümne
kilomeetri kaugusele. Kuid esialgu näisid sündmused siiski veel kontrolli all püsivat. Eestlastele
lennujaama vastu tulnud kohalik – „Väga peenike mustanahaline, umbes nagu need Keenia jooksjad,“
räägib Priit – sõidutas poisid oma uhke autoga hotelli ja maksis majutuse eest, lubades varsti ühendust
võtta.
Veel ei osanud kaks noort narkomuula aimata, mis nendega peagi juhtuma hakkab.
Kuidas neelata porgandeid
Paar päeva „tšillis“ Priit koos oma sõbraga Trinidadis „nagu turistid ikka“. „Käisime ja vaatasime
linna, mis teema on ja mis toimub,“ kirjeldab Priit esimesi kuumal saarel veedetud päevi. Juba sai
selgeks, et „elu on seal ikka ikka väga jõhker, päris kriminaalne“. Ja et „juba õhtul kella kuuest läheb
pimedaks“.
Lahked võõrustajad tulid ja selgitasid, et eestlased lendavad tagasi Euroopasse eraldi – sõber
kolmapäeval, Priit aga kaks päeva hiljem. Ning teisipäeval saabus narkoveo organiseerija hotelli koos
kokaiinikoti ja porganditega.
„Need kapslid olid nüüd hoopis teise kujuga kui Amsterdamis, umbes sellised nagu väike sõrm,“
meenutab Priit, „aga veel oli sel vennal kaasas kotike sama suurte beebiporganditega. Neid me pidime
siis püüdma kõigepealt tervelt alla neelata. Mu sõber pani kohe laks-laks-laks porgandid alla, ainult
vett jõi vahepeal peale, mitte midagi ei olnud. Aga mul ei läinud alla porgandid. Üritasin neelata, aga
nagu miski oleks blokeerinud naturaalselt.
Siis läksime ja kõndisime linna peal veidike ringi, et kuidas tal enesetunne on, kui porgandid kõhus.
Temal polnud üldse mingit probleemi.“
Kas pahandust ei tekkinud sellest, et teie porgandeid neelata ei suutnud?
„Ei. Nad selgitasid, et paljud ei suuda, et pole hullu. Lubasid, et organiseerivad mingi muu teema. Et
kas panevad mul kohvrisse või midagi.“
Koti kokaiiniga jätsid narkokaupmehed terveks ööks eestlaste hotellituppa. Veidi hiljem, kui politsei
narkootikumi Priidu sõbra kõhust kätte oli saanud, tuli välja, et räägitud poole kilo asemel oli
lumivalget ergutit kapslitesse pakitud poole rohkem, kokku 774 grammi.
Sellise koguse turuväärtus Euroopa tänavail läheneb 100 000 eurole.
Ise te kokaiini ei proovinud?
„Ei-ei-ei!“ (Priidu pearaputus mõjub peaaegu ehmunult).
Kolmapäeva hommikul pidi Priidu sõber juba varakult ärkama. „Ta ei tohtinud mitte midagi süüa,
ainult vett võis juua,“ meenutab Priit. „Siis ta neelas selle teema ära ruttu ja talle anti veel kolm-neli
erinevat tabletti. Kuidas selle tableti nimi ongi, mis kõhu kinni paneb?“
Kõhukinnisti.
„Vat, kõhukinnisti – mul on vahepeal ikka probleeme eesti keele rääkimisega. No ja siis läksime ja
kõndisime veidike, et tal see teema süsteemis paika loksuks, ja siis mingi aeg tuligi takso järele ja viis
ta lennujaama ja mina jäin reedet ootama. Aga juba lennujaama jõudes juhtus mingi väga kahtlane
teema, sest aafriklane saatis sõbrale sõnumi „Palju sa ära neelasid?“, kuigi tegelikult ta ju teadis. See
sõnum tuli täiesti lambist. Ja siis kohe varsti lennatigi peale mu sõbrale. Ei olnud mingit sellist
ümbernurgajuttu, et lähme kuhugi ruumi ja otsime kohvri läbi. Nad konkreetselt ootasid teda ja viisid
ta kohe haiglasse. Meid oli üles antud põhimõtteliselt.“
Miks teid võidi tahta üles anda?
„Ma ei tea. (Pikk paus) Võib-olla täpselt samal ajal viidi mingi suurem laadung üle?“
Ja kas politsei tuli kohe ka teid kinni võtma?
„Ei tuldud kohe. Üks naine, kes seal hotellis töötas, tuli üles minu tuppa ja andis nagu märku, et mu
sõber võeti vist kinni lennujaamas. Mul jooksis juhe täiesti kinni ära. Siis ma helistasin sellesamale
aafrika vennale, et õu, mida ma nüüd teen. Tema ütles, et sa pead kohe hotellist lahkuma ja et ta
saadab mulle takso järele. Trinidadis on iga inimene, kes tänaval sõidab, takso, tõstad ainult näpu püsti
ja lendad sisse. Loopisin siis asjad ruttu kohvrisse ja ootasin hotelli ees. Sel ajal politsei juba jälgis
mind. Nad olid mu sõbra kohvrist ka minu reisipaberid leidnud ja tegid minust pilte eemalt; ma hiljem
oma toimikus nägin neid.
Kui takso tuli, ronis aafriklane välja ja ütles mulle kuidagi kummaliselt: „Mine peale!“
Tapmised vanglas leidsid tavaliselt aset hommikuti, kui
kinnipeetavad oma kongidest üheks tunniks jalutama lasti.
Priit nägi, kuidas žiletiterad nägusid lõhki lõikasid ja mida
väike skalpellisarnane nuga kehaga teha võib.
Aga ise hakkas hoopis eemale jalutama. Ma ei saanud üldse aru, mida ma tegema pean. Taksojuht
küsis, kuhu mind viia, mina midagi öelda ei osanud. Üritasin helistada. Lõpuks sain Mike’i kätte.
Mike ütles, et sõitku ma kuhugi uude külalistemajja, kaks kilomeetrit sellest hotellist, kus ma olnud
olin. Taksojuht lasi mind veel üle korralikult, küsis 300 kohalikku dollarit (u 38 eurot – aut)selle
lühikese otsa eest. Õnneks Mike korraldas toa eest maksmise ja lasi mulle veidike raha tuua, et ma
vähemalt süüa saaks. Kõndisin seal pimedatel tänavatel ringi ja sõin pitsat. Siis jäin magama.
Järgmisel päeval helistasin uuesti sellele vennale, et mis siis toimub, tahaks nagu mingit infot. Tema
rääkis, et kõik on korras. Et sõber kukkus mul kinni küll, aga pole probleemi, nad saavad ta välja osta.
Ja et minu saadavad niisama puhtalt Euroopasse tagasi. Ta ostis Caribbean Airlinesi pileti mulle ka ära
juba järgmiseks päevaks.
Ärkasin mingi kella kaheksa ajal hommikul selle peale, et koputati uksele. Seitse politseinikku oli ukse
taga, kõigil relvad käes. Mõtlesin, mis nüüd küll toimub. Panid mind vastu seina ja otsisid läbi ja
vannituppa vaatasid ja konditsioneeri sisse, aga midagi ei leitud. Siis viisid haiglasse, kus tehti röntgen
kõhust ja vereproov – jälle mitte midagi ei olnud, kõik oli puhas. Mul polnud probleemi, rääkisin neile
ausalt ära, mis toimus.“
Miks te lihtsalt ei eitanud kõike?
„Nad ajasid mulle sellist juttu, et kui ma kõik ausalt ära räägin, siis saab kõik korda, et siis ei saa
karistust. See oli küll jamps jutt. Aga kuna ma polnud enne midagi kriminaalset teinud, siis see oli
täiesti uus teema minu jaoks.“
Kuna Priidu juures grammigi kokaiini ei olnud, otsustasid Trinidadi võimud esitada talle süüdistuse
narkoveo organiseerimises.
Advokaadiga sai Priit esimest korda rääkida siis, kui ta juba kolm kuud eeluurimisvanglas istunud oli.
Tuli rastapatsidega jurist ja lasi endale kahe kohtupaberi väidetava koostamise eest maksta 300 eurot
korrast, veendus siis, et rohkem raha noormehel anda pole, ja kadus enne järgmist istungit jälle tuldud
teed.
Mõrvad, peksmised ja nälg
Priidu sõber, kes vahistati lennujaamas kokaiini täis kõhuga, sai karistuseks neli aastat
vabadusekaotust. Eeskujuliku käitumise eest võimaldati tal vanglast vabaneda pärast 2 aastat ja 8 kuud
karistuse kandmist ning pärast veel kaheksat deporteerimislaagris veedetud kuud oli sõber tagasi
Eestis. Kuid Priit aina ootas ja ootas vanglas, millal kohus tema suhtes otsuse teeb. Istungid alama
astme magistraadikohtus toimusid küll iga 28 päeva tagant, kuid läks kaks aastat, kuni esimese astme
kohus lõpuks otsustas, et nemad tõendite vähesuse tõttu asjas õigust mõista ei suudagi. Nagu
Trinidadis ette nähtud, suunati süüasi nüüd edasi Trinidadi ülemkohtusse, kus selgitatakse tõde välja
põhjalikult ja tõttamata – mingeid tähtaegu enam pole. Kuna Priit oli vanglas juba näinud inimesi, kes
olid kaheksa-üheksa aastat otsuseta kinni istunud, mõistis ta, et vaim tuleb pikemaks ootamiseks
valmis panna.
Elu vanglas polnudki nii halb. Võõramaalased elasid omaette pundis, eemal kohalikest, kes suitsetasid
kanepit nagu sigarette ja suutsid jalgpalli mängida isegi pärast põhjalikku savutegemist. Probleemid
tekkisid siis, kui rahustavat kanepit (mille kilo maksis vanglas umbes 380 eurot) korraga saada polnud
– siis kippusid närvid katkema. Või kui polnud ajutiselt saada sigarette, millega äritsevad valvurid
küsisid pakist umbes 30 eurot – sigaret oli trellide taga kõige kõvem valuuta üleüldse. Tapmised
leidsid tavaliselt aset hommikuti, kui kinnipeetavad oma kongidest üheks tunniks jalutama lasti. Priit
nägi, kuidas žiletiterad nägusid lõhki lõikasid ja mida väike skalpellisarnane nuga kehaga teha võib.
Probleeme aitas vältida madala profiili hoidmine ja „mitte hüppamine“. Mõrva või peksmist nähes oli
kõige targem alati ruttu eemale minna, et mitte jääda meelde potentsiaalse kahtlustatava või
tunnistajana.
Parim hommik nädalas oli alati see, kui hommikusöögisaia vahele oli võitüki või viinerisarnase vorsti
asemel pistetud juustu. Teine väga hea päev oli laupäev, sest siis pakuti kell 15 õhtusöögiks „oa- ja
riisimögina“ kõrvale kana („See oli nagu parim päev üleüldse,“ ütleb siiani kõhn Priit vaimustusega).
Kuid enamasti jäi vanglast meelde nälg. Kui kõht väga haledalt pilli lõi, oli köögis talitavatelt
kaasvangidelt võimalik sigarettide eest lisatoitu osta.
Eesti saatkonna esindajad ei külastanud Priitu vanglas kordagi, küll aga saatsid nad postiga raamatuid
ja vanu ajalehti, mille eest Priit on siiani tänulik. Kodused müüsid vanglas eluspüsimiseks vajaliku
raha saamiseks maha Priidu BMW.
Puudub statistika, kui palju Eesti kodanikke narkoveos
süüdistatu või süüdimõistetuna maailma vanglates viibib.
Küll aga on ainuüksi tänavu Eesti kodanikke maailmas
vahistatud 51 korral.
Kuid tõeline vedamine oli see, et eestlane sõbrunes vanglas põhjakorea ettevõtjaga, kelle Trinidadi
võimud olid seoses rahapesukahtlusega eeluurimise ajaks vangi pistnud. Kohalik restoranipidaja
vabanes vangist küll juba mõne nädalaga, kuid eestlase juhtum oli talle hinge läinud. Ta pakkus
Priidule täiesti tasuta oma juristi abi. Ning Trinidadi üks kogenumaid advokaate, alates 1987. aastast
õigusabi pakkunud Ravi Raj coomar asus tegutsema.
Taotledes eestlase kautsjoni vastu vabastamist õnnestus Rajcoomaril kõigest mõne nädalaga kohtuasi
Trinidadi ühe tuntuima kohtuniku Gillian Lucky tähelepanuorbiiti tuua. Pika venitamise üle imestav
kohtunik määras konkreetsed tähtajad, survestas graafikust kinni pidama nii süüdistajat kui ka
advokaati ning, nagu tundus Priidule, vaatas teda veidi kaastundlikulgi pilgul. Advokaat Rajcoomar
selgitas Priidule, et edasi võideldes võidaks ta protsessi kindlasti. Süütõendeid narkoveo
organiseerimises eestlase vastu polnud ning ka noormehed suurde jamasse mässinud Mike oli
kadunud otsekui vits vette. Kuid selleks ajaks ei tahtnud Priit enam midagi muud kui vanglast pääseda.
Ta tõstis käe ja tunnistas end veo organiseerimises süüdi.
Süüaluse õrna iga arvesse võttes vähendas kohtunik Lucky minimaalselt kaheksa-aastast
vanglakaristust kuuele ja süü kiiret ülestunnistamist arvestades seda omakorda neljale. Ja karistus oligi
kantud, sest selleks ajaks oli Priit trellide taga olnud viis aastat ja 22 päeva. Pärast kahekuulist
ootamist väljasaatmislaagris sai Priit Suur britannia diplomaatidelt kätte ajutise reisidokumendi ning
sugulastelt 3000 eurot maksnud ühe suuna pileti Tallinna. Ohtliku deporteeritavana lendas ta koju
kolme turske Trinidadi politseiniku järelevalve all.
Ema ega isa polnud lennuväljale vastu tulnud. Mõlemad olid poja vangis oleku ajal surnud.
Õiguspraktikat muutev kohtuasi
Eesti välisministeerium ei ütle, kui palju Eesti kodanikke narkoveos süüdistatu või süüdimõistetuna
maailma vanglates viibib. Selline statistika puudub. Küll aga on teada, et ainuüksi tänavu on Eesti
kodanikke maailmas vahistatud 51 korral. Pole kindel, kas Priiduga juhtunud lugu mõne noore
narkomuula riskile mineku eel kõhklema paneb, kuid lootust on, et vähemasti Trinidadis ja Tobagos
saadakse nüüd süüdimõistev kohtuotsus kätte kiiremini. Priidu kohtuasja otsuses kasutab kohtunik
Lucky üsnagi karme sõnu protsessi menetlemisel tehtud vigade kohta. „Vahendite puudumine pole
mingi õigustus, kui tulemuseks on karm, julm ja väljateenimatu olukord,“ kirjutab ta. Alamailt
kohtuametnikelt nõuab Lucky edaspidi kiiremat ja õiglasemat õigusemõistmist, milles kellelgi „läbi
süsteemi pragude“ pudeneda ei lubataks.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 10.08.2018 14:37 
Kasutaja avatar

Liitunud: 21.07.2017 20:53
Postitusi: 39
Rakveres on ühe tänava äärde pargitud auto, mis pole ligi kaks kuud paigast liikunud. Siin veedab oma päevad ja ööd Urmas (52). Igav tal ei ole, sõber Arno (46) tuleb talle külla ja koos haljast võttes kaotab aeg tähtsuse.

Urmas ei ole kodutu, ise nimetab ta end parmuks, sest kuidas öelda teisiti mehe kohta, kes on pudelisse kukkunud juba pea kaheks kuuks.

Kui ta jaanipäeval hakkas kangemat kummutama, jõi ta ennast tsüklisse ja naine, kes ei salli viinahaisu, teda enam tuppa ei lasknud. “Kuskil peab ju inimene olema,” nendib Urmas, kellele on autost saanud kodu.

Auto tagumine iste on pungil musti prügikotte, kust paistavad riided, siin on ka tekk. Viieaastase kooselu järel on ta täiega tänavale visatud. “Palju inimesel ikka neid asju koguneb, rohkem pole,” ütleb ta ja rehmab käega.

Asjad jätavad selle mehe külmaks. Süüa saab poest, samuti suitsu, mida kulub päevas paki jagu. Vähenõudlik hing ei tunne puudust ka pesemisest, mis siis, et seep pole tema keha puudutanud jaanipäevast.

Kodutute varjupaik pole tema jaoks, ei ole seal sugugi parem kui autos kössitada. “Mulle sobib siin, keeran istme alla ja magan,” sõnab Urmas. Õndsalt ta just ei maga, unejoogiks on tarvis võtta “sidrunivett”. “Kahe lonksuga saab une silma, 60 kraadi,” tutvustab ta oma räigelt lõhnavat rohtu. Seda 1.48 maksvat kraami kummutab ta neli pudelit päevas.

Muidugi on päevi, mil Urmas unistab normaalsest elust, tunneb puudust tavapärasest magamiskohast. Selleks et jalg ukse vahele saada, tuleb joomine lõpetada. Aga ei suuda.

Ometi on ka temal siht – septembris, kui tormituuled juba puudelt lehti viivad, pole autos enam asu ja siis tuleb ära lõpetada. Ehk isegi õnnestub. “Ma ei kavatse ju lõpmatusena juua,” nendib Urmas. Ta on kindel, et naine andestab joomatuuri.

“Olen talle niivõrd hea mees ja ta nii palju mind austab, et kui lõpetan joomise, võin tagasi minna.”

Tsüklil pole aga lõppu – jaanipäevast peale kummutatakse kõikvõimalikke vedelikke, pitsiga ei hakka siin keegi mängima. “Kolm pudelit viina, raudselt,” ütleb Urmas.

Sõber Arno püüab kamraadi asemel sõnastada, mis jooma paneb – ikka hommikul kummitav pohmell, kuigi õhtul on olnud veel plaan, et enam ei võta tilkagi.

Urmase isa oli kah kõva kõri, täiskasvanud poeg pole viinakuradi küüsi jäänud. Küsimus, miks ta joob, jääb vastuseta. Küll aga arvab tema joomasõber Arno, et küsimus on igavesti loll. Urmas ütleb vaikselt, et küllap on see vajadus –tahad ja tahadki, kogu aeg.

Napsitamise keerdsõlme kohta julgeb Urmas veidi avameelsemalt arvamust avaldada. “Ma pole siiani aru saanud, et joomine on mulle probleem.” Viinaravil on ta muidugi käinud, korda kolm. “Aga see ei aita. Mul on olnud kaks ampulli, tehtud on süste. Ei midagi. Enesepettus. Kui sul endal iseloomu pole ja ei suuda, siis ...” Mees, kes on ka olnud viis aastat nii, et tilkagi pole kõrist alla läinud, jätab jutu katki.

Tsüklisse viivat teda probleemid. “Siis võtad kätte ja hakkadki jooma. Praegu olen haiguslehel, näe, haigus on mul siin kõrval. Kogu haigusleht,” räägib ta ja näitab pudeli poole. Niisugustel ajajärkudel tunneb ta, et mitte miski ei huvita. “Kõik on suva. Lihtsalt saaks päeva õhtusse, saaks lõuatäie kuskilt linna vahelt kätte.”

Muidugi on joomine hakanud aastate jooksul keskealisele mehele tervisele. “Miks see nõrkus muidu on, ei jaksa kuhugi minna, ja nii istun siin autos,” seletab Urmas, kes istub palavaga kogu päeva masinas. Selle süüteluku suudaks autoremondilukksepana töötanud mees hetkega ära parandada, aga käed värisevad.

Mis ootab teda aasta, kahe pärast, Urmas ei teagi. Nii pikaks ajaks ta plaane lihtsalt ei tee. “Saaks kaineks, tuppa ja elu korda. Siis on kõik kena.”

Ta lisab, et jumala pärast ei maksa küsida kuupäeva ega kellaaega, millal see kõik juhtuda võiks. “Kui saan kaineks, siis saan,” nendib Urmas, kui autost möödub naine jalgrattal. “Näe, sinu naine,” juhib sõber Arno tähelepanu. Urmas vaikib. Ütleb siis lõpuks, et üksi naine meest ümber ei kasvata.

“Kui mehel on pea haige, siis on naine armas. Siis suudab ta teda mõjutada. Kui mees joob, siis pole mõtet temaga vaielda ega rääkida, ta ei kuula,” õpetab Urmas, kes palub, et tooksin talle poest suitsu. “Võta kaheliitrine Bock ka,” lisab ta.

:D


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 23.08.2018 15:59 

Liitunud: 26.09.2016 19:40
Postitusi: 57
Tauri. kirjutas:
Rakveres on ühe tänava äärde pargitud auto, mis pole ligi kaks kuud paigast liikunud. Siin veedab oma päevad ja ööd Urmas (52). Igav tal ei ole, sõber Arno (46) tuleb talle külla ja koos haljast võttes kaotab aeg tähtsuse...
:D


Johhaidii :D
Issanda loomaaed on ikka kuradi kirju.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 01.09.2018 08:43 
Kasutaja avatar

Liitunud: 05.04.2003 15:33
Postitusi: 1750
Asukoht: Viljandi
http://epl.delfi.ee/news/lp/rappar-nubl ... d=83509941

täitsa loeks

_________________
Chevrolet Camaro SS 2011 6,2l MT 318kw, Volvo XC90


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 04.09.2018 20:58 
Kasutaja avatar

Liitunud: 02.11.2007 20:11
Postitusi: 1799
Asukoht: vantaa
Keegi seda viitsib kopida? http://m.delfi.ee/ekspress/article.php?id=83544033

_________________
1 tekiila, 2 tekiila, 3 tekiila, 4 tekiila, 5 ketila, 6 kilate, ... , 10 telika


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 04.09.2018 22:26 

Liitunud: 08.04.2007 22:22
Postitusi: 830
analyzethis kirjutas:

Marek Viktorovitš hakkas koos vennaga vargil käima juba kuueaastaselt. Keegi ei
uskunud, et vendadest võiks kunagi korralikud inimesed saada.
Vendadest Kermo (sünniaasta 1990) ja Marek Viktorovitšist (1989) ilmus aastatuhande alguses ohtralt
ühemõttelise pealkirjaga artikleid: „Pätipoistel hirmuäratav vargustejada“ (1999), „Väiksed vargad
Viktorovitšid hoiavad Pärnut hirmul“, „Vargapoisid ajavad ema pankrotti“, „Kurikuulsad pätipoisid
hulguvad ja varastavad Pärnus karistamatult“ (2002).
Kui Marek oli üheteistaastane, viis ta võõra kaheksa-aastase poisi metsa, peksis teda ja võttis ära sada
krooni. Kord leidis Marek sõbraga ühest keldrist lahustit ja pani sellega keldri põlema. Kahjusumma 10
000 krooni. Siis tungis poiss sõbraga Pärnu bussiparki ja viis seifist kaasa 10 000 krooni. Kord kavaldas
ta koos sõbraga üle kaubakeskuse Port Arturi turvasüsteemi ja jäi ööseks sinna sisse. Hiljem turvamehed
uuri sid, kuidas see poistel õnnestus.
Kui Marek oli 14, pani ta nelja päevaga toime kümme vargust. Ajakirjas Hea
Laps ilmus aastal 2004 kuulutus, kus Marek soovib kirjasõbraks „tibisid vanuses
14–17, meeldivad vihased tüdrukud“. Veel meeldisid talle Eminem ja „kõik, mis
on räpp“, sport (ujumine), pitsa, mahlad. Aadressiks on märgitud Pärsti vald,
Puiatu side. Viljandimaal Puiatus asus toona kõige raskematele noortele
kurjategijatele mõeldud erikool. Marek saadeti Puiatusse kahel korral, sest tollal
sai sinna saata vaid üheks aastaks.
2003. aastal möönsid politseinikud ühes artiklis, et Marek ja tema vend Kermo
on väljakujunenud kurjategijad ja neid võib päästa vaid ime. Üks artikkel lõppes
lootusetu sõnumiga: poiste ümberkasvatamisse ei usu ei nende vanemad,
sotsiaaltöötajad ega politsei. Kõik pidasid tõenäoliseks, et pärast 13aastaseks
saamist möödub vendade elu vanglas.
2009. aastal kolis Marek Soome. Aasta varem oli sinna kolinud vend Kermo. Praeguseks on Marekil
Soomes kaks ehitusega seotud ettevõtet. Neist ühe käive oli mullu 700 000 eurot, tänavune aasta tõotab
tulla parem. Lugu näitab, et vaev, mida temaga nägid omal ajal alaealiste komisjoni töötajad, tasus ära.
Marek ei usu, et ta kunagi Eestisse naaseb. Eelmisel nädalal läks tema tütar Soomes kooli, esimesse
klassi. Teda vaadates ei kujuta Marek kuidagi ette, et nii pisike laps läheks vargile. Ometi alustas Marek
ise just kuueaastaselt oma pikka vargakarjääri.
„Ma ei suuda aru saada, kuidas see on võimalik. Nii väike ei oska mõeldagi midagi,“ muigab Marek.
Ekspress otsis Mareki üles seoses hiljuti ühiskonna huviorbiiti lennanud noortekampade teemaga.
KOOLIJÜTSIST
KURJATEGIJA: Marek
Viktorovitš jaanuaris
2002 vestlusel Pärnu
Politseiprefektuuris.
Foto: Pärnu Postimees
/ Scanpix
Kui palju sa jälgid Eesti elu?
Nii palju kui „Reporter“ vahendab.
Kuidas sul praegu läheb?
Üle keskmise, paremini kui mõnel teisel.
Pead silmas, et oleks võinud minna palju halvemini?
Kindlasti. See on enda kättevõtmise asi, kuidas oma elu korraldad.
Olite ju päris väikesed, kui kirjutati, et hoiate koos vennaga Pärnut hirmu all. Sa
ikka tead seda?
Tean ikka, aga see oli vast ülepaisutatud.
Aga hoidsite siis?
Vägivalda sellisel tasemel nagu praegu kindlasti polnud. Mõni üksik episood ehk. Mina laamendamas ise
ei käinud, mul oli rahahuvi rohkem.
Olid üheteistaastane, kui viisid kaheksa- aastase poisi metsa ja peksid teda.
Lollusi sai tehtud päris palju. Seda asja ausalt öeldes ei mä
Millal su elu muutus?
Asi oli seotud sellega, et mind pandi Puiatusse. kümneaastaselt saadeti esimest korda aastaks. Ükski teine
kool ei võtnud mind Eestis vastu, see oli ainus. Siis tuli Maardu vangla. Olin 13, uus seadus tuli välja, et
alla 13aastaseid ei saa kinni hoida, siis lasti mind välja.
Kuidas vangla sind mõjutas?
Vangla tekitab ainult viha ühiskonna vastu. Seal on ju omasugused, kes õhutavad veel takka. Peale
Maardut olin veel kaks aastat Puiatus.
Aga vend? Mis tema sel ajal tegi?
Hm... tema käis Tartu vangla läbi, ei mäletagi, ausalt öeldes. Olen tahtnud selle kõik unustada.
Mis sa tegid, et jälle Puiatusse saadeti?
Ei jõudnudki midagi teha, pandi kohe kõrvale, et midagi ei teeks. Puiatus olin
kokku kaks aastat, selle aja jooksul ei võtnud vanemad mind kordagi isegi koju,
kuigi käitumine oli hea ja oleks lubatud. Aga ema ei tahtnud.
Ema oli nii pahane su peale?
Oli jah. Kui sain Puiatust välja, läksin Rääma kooli, korra jäin ka istuma.
Üheksanda klassi jätsin pooleli, läksin tööle.
Millal vargused lõppesid?
See oli vist juba 13–14aastaselt, enam ei mäletagi. Puiatu ajal.
Mis oli põhjus?
Ei tahtnud enam kaks aastat kuskil istuda.
Puiatu ei meeldinud?
Ei, seal hakkasin hindama vabadust.
Mis koht see Puiatu kool oli? Enam sellist pahade poiste kooli Eestis polegi.
Hea kool oli. Natuke nagu lasteaed, selle vahega, et erikoolis tegelikult jätkus sama elu, mida ma enne
elasin, kuid see oli suletud seinte vahel. Seal käisid kaklused ju edasi. Seal pandi kartsa. Oleneb, kui raske
asja tegid, kuni kolm ööpäeva olin ikka vahest.
Mis oli sinu kõige raskem tegu Puiatus?
TÖÖHOOS: Sinist
dressipluusi kandev
Marek suvel 2006
lasteaia ehitusel.
Foto: ANTS
LIIGUS/Pärnu
Postimees/Scanpix
Lasin koolimaja põlema panna. Väga leekidesse ei jõudnud minna, aga suitsukahjud olid päris suured.
Ema vist maksis neid kulusid.
Mis sul aitas muutuda?
Mina võrdleks seda puberteediga – kõik, kellel on lapsed, teavad, mida see tähendab. Mõned ei kuula
kodus sõna, teevad mis tahavad. Aga teised lähevad tänavale ja teevad seal, mis tahavad. Kuna seal
leitakse omasugused, siis tekib kamp ja tehakse koos, mida tahetakse.
Mis sind aitas? Kui palju mõeldakse ema pisaratele?
Sellest ei saanud aru, kui raske emal oli. Seda mõistan alles täna.
Ema on sulle andeks andnud?
Ma usun küll. Ma ikka toetan teda. Mind muutis tegelikult see, et läksin tööle. Olin 16, tahtsin oma elu
peale minna. Kuna ma tänaval ei tahtnud elada, pidin tööle minema.
Kuhu sul sellise kuulsusega minna oli?
Sain sõbra kaudu ühte katusefirmasse Pärnus ja tänaseks olen sama ala peal firma omanik siin Soomes.
Oled sa õppinud või on oskused eluga tulnud?
Ei ole õppinud, ainult täienduskoolitustel käinud.
Kas see noortekampade teema kõnetab sind?
PUHKUSEL: Marek Viktorovitš tänavu suvel Ukrainas puhkamas. Foto on tehtud klubi Ibiza ees.
Tundub naljakas, mis toimub. Kuidas ei saa lapsi ohjes hoida? Jääb tunne, et ainus, mida suudetakse, on
öelda, et poisid, ärge tehke enam nii. Ma vaatan oma sõbra last, kes on 14aastane. Täpselt samasugune
olukord, vanemad otsivad teda öösiti linna peal taga. Seal pole mitte midagi muud, see aeg tuleb
vanematel ära kannatada.
Mis nõu sa oma sõbrale annad?
Ütlesin, et see on copy-paste minu elust. Aga meil polnud muidugi nii mastaapselt alkoholi ega
narkootikume, meil polnud neid üldse. Oma esimese alkoholi võtsin alles 16aastaselt.
Ma pole küll spetsialist, aga äkki tuleks võti mõneks ajaks ära visata? Neile tuleks ikka suht varakult
näidata elu karmimat poolt.
Erikooli?
Ma arvan, et pigem ikka vanglat. See tekitab kõige rohk
Mida sa ütleksid vanematele, kelle laps on kambas?
Keeruline. Keegi ju ei ütle, et okei, mine tee see sigadus ära, tule koju tagasi. Ükski lapsevanem ei saa
endale seda lubada. Samas on see peaga vastu seina jooksmine, kui teda keelama hakkad. Ta ei kuula ju
nagunii.
Mis on saanud su kambajõmmidest?
Pean ütlema, et need, kes on siin Soomes, on kõik edukad. Kõik on need ajad seljataha jätnud.
Kui palju praegu mõtled, et oled kellelegi haiget teinud?
(ohkab) Ausalt öeldes, pole mõelnud sellele. Kurb on ikka, et sellised asjad
juhtusid, kuid arvan, et kõik, mida ma kunagi tegin, on mulle kasuks tulnud.
Tähtis on see, kes sa oled praegu.
Just. Lihtsalt see on saatus – puberteediaeg on nagu välja praakimine mõnes
mõttes. Kes tuleb välja, kes mitte. Jõuad vangi või ei. Tagantjärele mõtlema
hakates oli siis suht hull elu ikka. Mis sai kõik korda saadetud...
Kas midagi on hinge peale ka jäänud?
Olen õnnelik, et kõik see nii noorelt läbi sai. Et ei hakanud kahekümnendates seda rada läbi käima.
Oled sa ise palju peksa saanud?
Ei meenu ühtegi korda.
Teistele oled andnud?
Ma pole vägivaldne, mina olin varas.
OLID AJAD: 2002.
aastal ilmunud lugu
kommenteeris Marek
kümme aastat hiljem.
Foto: Ekraanitõmmis
PANI TÄPPI: Kadi Kalmus ennustas aasta algul, et kui kaovad alaealiste komisjonid, tekib poole aasta pärast
kaos. Nii ka läks.
Foto: Anni Õnneleid LAPSPÄTTIDEGA TEGELNUD AMETNIK:
„ALAEALISTE KOMISJONIDE KAOTAMINE OLI VIGA“
Vendade Viktorovitšide eest võidelnud tollane Pärnu alaealiste komisjoni sekretär Kadi Kalmus
kirjeldab, millist vaeva nad lapspättidega nägid. Nüüd on tõhus süsteem lammutatud.
Kui endine Pärnu alaealiste komisjoni sekretär Kadi Kalmus, tänane kultuuri- ja vabaajakeskuse
juht, kuuleb, et Marek Viktorovitšist on saanud Soomes edukas ettevõtja ja noor isa, pahvatab ta:
„Milline suur õnn! Võib öelda, et see on suur õnnestumine, sest nad olid ju ikkagi Pärnu kõige
kuulsamad alaealised õigusrikkujad.“ Hetk hiljem Kalmus küsib: „Kas ta meenutas ka noorusaegu,
kui temaga tegeleti?“
Ekspress küsis seda Marekilt, kuid noor mees Kadi Kalmuse nime ei mäleta.
„Ei, ta ei mäleta teid.“
„Õige ka!“ lausub Kalmus, „mina ei ole temaga kontakti võtud, ta ei peakski mäletama.“
Taksojuht tegi kaheksaid
Kadi Kalmus värskendas möödunud nädalal oma mälu ja meenutas vendade Kermo ja Marek
Viktorovitši kunagisi vägitegusid. Vennad panid mõlemad toime ligi 70 pättust, peamiselt
„kotijookse“. Näiteks läksid poisikesed asutustesse ja tegid kõik käekotid tühjaks, sest keegi ei
osanud väikeseid poisse kahtlustada.
„Täitsa anekdoot, kui täna mõelda. Nad varastasid suure summa sularaha, kuid neil polnud sellega
midagi teha, nad ostsid maiustusi ja siis võtsid takso. Sõideti Pärnu lennujaama ja lasti taksojuhil
kaheksaid teha. Taksojuhil taksomeeter tiksus, tema sõitis,“ meenutab Kalmus ühte tempu. „Häda
nendega oli suur, sest polnud kohti erikoolis, nad olid pikalt järjekorras, kuid selle ajaga tehti ju
pättusi edasi,“ räägib Kalmus.
Pärnu linnavalitsus tegi Kalmusele ettepaneku alaealiste komisjoni juhtima hakata 90. aastate
lõpus. Kalmus töötas Pärnu laste varjupaigas Oliver lastekaitsespetsialistina. Seal ööbis pidevalt
20–30 poisiklutti, teiste seas aeg-ajalt ka Kermo ja Marek.
„Ma ehitasin koos kolleegidega alaealiste õigusrikkujate süsteemi üles 20 aastat. Olen alaealiste
õigusrikkujatega terve elu tegelenud,“ ütleb Kalmus.
Kõige olulisemaks peab Kalmus toimivat võrgustikku.
2002. aastal juurutasid nad Pärnus ainulaadse noorte aitamise süsteemi. Sellesse kaasati
linnavalitsus, prokuratuur, kohus ja politsei. Eesmärk oli luua Saksa riigi eeskujul noortekohus, ja
see Kalmuse sõnul neil peaaegu õnnestus.
„Põhimõte oli – kui rikutakse korda, siis reageerime kohe. Tollal kehtis süsteem, et kui oled 14 ja
jääd varastamisega vahele, hakkab kriminaalmenetlus. Aga see kestab kaua ja laps varastab
samal ajal edasi... Seega oli vaja tegutseda kohe. Samuti võtaks aega kohtuprotsess. Aga meil oli
nii, et prokurör helistas meile, et tal on selline laps – mis me teeme? Oli võimalus lõpetada asi
kokkuleppega. Helistasime kohe kooli, uurisime, kuidas lapsel läheb. Siis otsustasime, et ei saada
kohtusse, vaid võtame ta alaealiste komisjoni jälgimisele, ta oli meil siis nagu peopeal.
Näiteks kui ta kippus koolist ära jääma, siis ütlesin, et alates homsest iga päev käid meie juurest
pärast kooli läbi ja näitad viie õpetaja allkirjad ette. See oli pidev kontakt, lausa isiklik käendus.
Näiteks kui kuulsime, et keegi on midagi teinud, olime kohe politseipatrulli ja lastekaitsega kohal.
Või kui kuulsime, et ühe maja juurde koguneb lastekamp, sõitsime kohe patrulliga kohale.
Kutsusime lapsevanemad kohe välja, ajasime pundi laiali,“ kirjeldab Kalmus tööd noorte pättidega.
Tavaliselt oli nende komisjonil vaateväljas 300 last ja nende perekonnad.
„Teisiti pole see võimalik,“ usub Kalmus. Tema sõnul teadis nii laps kui vanem, et kui laps libastub,
siis on erikooli minek. Seda tavaliselt kardeti. Kõige tähtsam oli pidev kontakt lapsega. Tema
saatuse kujunemisest võtsid osa lastekaitseametnik, kooli sotsiaaltöötaja, noorsoopolitseinik ja
vajadusel psühhiaater.
Kalmusel on kurb vaadata, et kogu seni töötanud süsteem on lõhutud. Eelkõige on tal tuline kahju
alaealiste komisjonide likvideerimisest. Ta usub, et komisjonide töökvaliteet oli kindlasti kõikuv, kuid
seda saanuks arendada. Eks need muutusid „tädide ja onude tänitamise ja moraalilugemise
kohtadeks“. „See on muidugi lubamatu,“ nõustub Kalmus.
Asso Kommeri edukad Tootside klassid
Just Kalmus oli nn Tootside klasside loomise taga.
Pärnusse olid kokku sattunud kümmekond noort, kes olid tulnud kas erikoolist või vanglast. Keegi
neid tavalisse kooli ei tahtnud, nende õpetamisel ei nähtud ka mingit perspektiivi. Kalmus avas
Noorte Tehnikamajas probleemsetele poistele klassi ja kutsus seda vedama Asso Kommeri.
Kommer oli tol ajal Pärnus kuulus skautmaleva vedaja, oli õppinud noorsootööd ja oli nõus
huligaane taltsutama. Kommer andis hulka õppeaineid ja nii kestis see mitu aastat. Hommikuti
sõitis Kommer oma vana Žiguliga kõik poisid läbi, tõstis voodist välja, pani autosse ja vedas kooli.
Nad õppisid riikliku õppekava järgi, enamik lõpetasid nii põhikooli.
„Kahjuks on ka suhteliselt hästi toiminud õpilaskodude süsteem lõhutud. Meie ühiskonnas on
järjest enam selliseid lapsi ja noori, kellel puudub kodus järelevalve ja kontroll. Just tavakooli
õpilaskodus elamine aitaks sellist noort,“ leiab Kalmus.
Kalmus vaatab nõutult pealt ka erikoolide kaotamist. Ta töötas Kaagvere erikoolis kolm aastat ja
teab, et suur viga oli kokku panna poisid ja tüdrukud, nagu praegu Maarjamaa hariduskolleegiumis
on juhtunud. „Pole võimalik korda hoida, miks teha oma elu raskeks,“ imestab ta. Samuti on
Kalmuse meelest vale kokku panna lapsed, kes on erikoolis kohtuotsusega ja nõustamiskomisjoni
otsusega. „Miks? Sest me ei saa töötada ühtemoodi noortega, kel on tõsised psüühikahäired, ja
noortega, kel on juba pikk kuritegevuse register.“
Kui Kadi Kalmus kuulis, et Tallinnas asutatakse noortekampade ohjeldamiseks keskus, siis see
tundus talle mõistlik mõte. Aga mis saab sel juhul Tartu ja Narva ja Pärnu kampadest?
„Kambad on ju kõikides suuremates linnades. Ühe keskuse loomine on nagu tulekahju kustutamine
– aga keskus ei saa asendada süsteemset lähenemist, mis senini töötas.
Alaealiste komisjonid kaotati, asemele võeti Islandi mudel, paraku ei arvestatud vajalikke ressursse
(finantsid, kaader, hooned jms). Üleminek on toimunud ettevalmistuseta. Pätipoistega tegelevad
ametnikud – politsei ja lastekaitse jt – veeretavad vastutust edasi-tagasi,“ kritiseerib Kalmus ja
lisab, et alaealiste komisjonis oli palju ennetavat tööd ja järelkontroll, mis nüüd puudub.
2018. aasta 1. jaanuaril kadusid alaealiste komisjonid kõikjal Eestis. Selle asemel tegelevad
edaspidi alaealiste õigusrikkujatega politsei ja prokuratuur ning senisest enam kasutatakse
lepitusteenust. Lapse abivajadusega tegelemine jääb omavalitsuste lastekaitsetöötajate õlule.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 06.09.2018 15:37 

Liitunud: 23.08.2011 22:47
Postitusi: 50
https://www.ohtuleht.ee/895192/ulevaatu ... merate-ees


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 06.09.2018 18:48 

Liitunud: 26.09.2016 19:40
Postitusi: 57
Loeks lausa kahte artiklit:
1) http://epl.delfi.ee/news/eesti/ta-jatti ... d=83580553

2) https://www.ohtuleht.ee/895192/ulevaatu ... merate-ees

Tänud!


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 06.09.2018 19:26 
Kasutaja avatar

Liitunud: 18.06.2012 17:25
Postitusi: 335
http://ekspress.delfi.ee/kuum/poseidoni ... d=83336799 loeks ka heameelega.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 12.09.2018 14:01 

Liitunud: 26.09.2016 19:40
Postitusi: 57
Loeks mis neist raiskadest ka seal vanglas saab: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=83628927

Tänud!


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1546 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 100, 101, 102, 103, 104  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 9 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis

Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.7