mihkel-m kirjutas:
Eks siin suht vaikne küll, aga äkki veel leidub keegi kes seda saaks jagada:
https://ekspress.delfi.ee/kuum/viru-van ... d=84706939Viru vanglas istuv Tanel Erelt (45) usub, et uimastiäri lokkab Eestis tänu politseile, kes seda bisnist soosib ja narkoärikaid juurde toodab. Ta teeb ootamatu avalduse oma kuriteo põhjuste kohta. Veelgi hämmastavam on tema jutt sellest, mis toimub vangla kõige karmima režiimiga osakonnas.
Tanel Erelt istub kinni nn Supermaxis, mille kohta teevad sealsed elanikud nalja, et „meie jalad maapinda ei puutu“. Põgenemise raskendamiseks asuvad isegi nende jalutusboksid katusel.
Erelt kannab kuue ja poole aasta pikkust vanglakaristust, sest ta haavas 4. veebruaril 2016 püstolilasuga eluohtlikult oma tuttavat Oleg ¬Varikut.
„Ma ei tahtnud sellele mehele kuuli kõhtu lasta,“ ütleb ta Ekspressiga kohtudes.
Nüüd peaks järgnema vangide tüüpväide: „Ma ei ole süüdi, mind on vale asja pärast kinni pandud!“ ja lugu politseinike, riikliku uurija või kohtuniku pahatahtlikkusest.
Aga ei! Kahe meetri pikkune kiilaspäine Erelt tunnistab otse silma vaadates: „Ma tahtsin teda hoopis tappa!“
Ta kavandas avalikku hukkamist.
Ka tema ülejäänud jutt ei vasta tavapärastele ootustele.
Vahetas ülikooli kuritegevuse vastu
Tanel Erelt ei esitle end kukupaina. Jah, ta lõpetas Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumi. See on eliitkool ja Erelti jutust ning kirjaviisist paistab selgelt välja, et ta pole madalalaubaline pätt. Ta on maailma näinud, keeled suus.
Rääkides venitab ta sõnu justkui nätsu ja muigab justkui inimene, kes teab rohkem, kui välja ütleb. Paistab sõbralik, ent teda silmitsedes taipab iga mõtlev inimene, et tüli ei tasu kiskuda.
Erelt õppis paar aastat Tartus juurat, kuid jättis õpingud pooleli, sest „huvi materiaalsete väärtuste vastu oli suurem“.
Röövis 1993. aastal Tallinna Panka. Kuritegu kvalifitseeriti ümber riisumiseks, sest informaator töötas pangas. Noormees istus kaks aastat vangis. Enamiku ajast Patareis. „Kogemus oli ebameeldiv. Huvi materiaalse vastu aga säilis. Valisin teise sihtgrupi – inimesed, kes teenisid palju raha ebaseadusliku äriga. Mina vabastasin neid üleliigsest finantskoormusest.“ Ehk ta tegi lagedaks tegelasi, kes ei saanud politseisse pöörduda.
„Aastal 2000 sai minu peamiseks elukohaks Costa del Sol Hispaanias. Sinna jäin 15 aastaks. Viimasel kolmel aastal olin ka palju Lõuna-Ameerikas: Kolumbias, Equadoris, Panamas ja Mehhikos. Mul oli ka legaalseid omandusi. Näiteks kuulus mulle restoran Costa del Solis, tegelesin kinnisvaraäriga nii seal kui Kataloonias. Müüsin jahte ja kaatreid Ladina-Ameerikas.“
Tagasi Eestisse ja peagi vangi
Allilmas tuntakse teda hüüdnimedega Tann ja Hispaania-Tann.
Kolm aastat tagasi naasis ta Eestisse ja jäi kiiresti kuriteoga vahele. Ta mõisteti süüdi omastamises (Tabasalus asunud korter viidi võlavaidluse tõttu tühjaks) ja Harku järve lähedal metsatukas ühele mehele rusikahoobi andmises. Kui hoobi saanu püsti tõusis, virutas Erelt talle pussiga põlve ja tuhara piirkonda.
Erelt istus kohut oodates kuus kuud vahi all. Kohtunik Külli Iisop mõistis ta kokkuleppemenetluses veel pooleteiseks aastaks vangi, kuid mees lasti kohe katseajale.
KURJATEGIJA TÖÖRIISTAD: Mõned Tanel Ereltilt ära võetud esemed, mille kohus oli talle tagastanud vaid paar kuud varem. Politsei foto kohtutoimikus
Tann sai kohtuotsusega tagasi oma asjad, sealhulgas automaati meenutava õhkrelva Mini-Uz 15 kuuliga salves, taskulamp-kurika, plastist käerauad, gaasi¬ballooni, relvatraksid, mitu nuga ja näomaski.
Ainuüksi see varustus annab aimu, mis elualaga ta tegeles.
Oleg Varikut tulistades oli Tanel Erelt napilt üle kahe kuu vabaduses viibinud.
Kuul purustas Variku küünarluu ja peatus kõhuõõnes otse diafragma all. Kannatanu elu päästis asjaolu, et kiirabi saabus vaid kolm minutit pärast tema hädakõnet.
Tulistaja oli kadunud nagu tina tuhka. Kuid juba sama päeva õhtul kella 22.20 ajal säutsus Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre Twitteris: „Kuriteos kahtlustatav tabatud. Menetlustoimingud jätkuvad ja nendest täna rääkida ei saa. Rahulikku õhtut kõigile.“
Erelti sõnul sõitis ta pärast tulistamist veidi aega autoga ringi. Rahunes. Helistas keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroo talituse juhile Ago Leisile ja teatas, et annab end üles.
Erelt naasis suurhalli juurde. Teda võttis vastu hambuni relvastatud K-komando.
Mõlemal poolel oli põhjust peljata. Ereltil seda, et politseinikud võivad ta maha lasta, kuna ta oli relvastatud. Politseinikel omakorda seda, et äkki mõtleb ta ringi ja kukub nende pihta kõmmutama. Või et see ongi tema plaan. Erelt oli ju mõned tunnid varem tõestanud, et ta suudab inimese pihta tulistada.
Õnneks lõppes kõik rahumeelselt.
Arestimajas tuvastati Ereltil joove. Tema silmad punetasid, pupillid olid suured, kõne segane. Mehe seisundit iseloomustasid ühekorraga kerged koordinatsioonihäired, unisus, rahutus ja ärritumine.
Musta värvi riiete all kandis ta kabuuri.
Erelti kodust Õismäel avastas politsei 86 padrunikesta, 6 kuuli ja 3 kuulilaadset eset, aluse 10 padrunikestaga ja 7 Minigripi kotikest valge pulbri jääkidega.
Tema autost (see oli küll sõbra oma) leidis politsei kirve, liigendnoad ja Mini Uzi. Sellesama kraami, mis kaks kuud varem talle tagasi anti. Pluss püstoli TT.
Ohver: ma ei näinud tulistajat!
Arreteerimispäeva hilisõhtul Erelt kuritegu omaks ei võtnud: „Ma olen kaua aega magamata ning mul on psühhotroopsete ainete tarvitamisest järelnähud.“
Järgmisel ennelõunal Põhja-Eesti Regionaalhaiglas toimunud küsitlusel teatas Oleg Varik uurijale, et ta pidi suurhalli juures trehvama Tanel Ereltiga, kuid ei näinud pimeduse tõttu, kes teda tulistas. Teda lasi keegi punases autos istunud mees püstoliga TT umbes kuue meetri kauguselt. „Mul endal on kunagi olnud mitu püstolit TT ja ma tean, mis hääl kostab püstolist TT tulistades,“ selgitas Varik.
Haavatu lisas, et kuna ta hoidis kätt taskus, tabas kuul kätt ja siis sisenes rinna piirkonda.
VAHETULT PÄRAST TULISTAMIST: Valvekaamera salvestas, kuidas suurhalli parklast sõitis minema punane suure spoileriga sõiduauto. Tema taga liikus valust kägarasse tõmbunud tulistamis¬ohver.
Teisel ülekuulamisel teatas Erelt, et Varik kutsus teda suurhalli juurde „mingeid rahaasju“ arutama. Trehvamist soovis ka Erelt, sest ta hankis Varikult kroonilise soolehaiguse talumiseks valuvaigisteid. (Ta meenutab Ekspressile, et „valud olid ebamaised. Ainus asi, millega oskan neid võrrelda, oleks metallvardaga põletamine, aga seespoolt ja pidevalt.“)
Varikult saadud ainete tarvitamisel läks tervis kehvemaks. Erelt soovis teada saada, millega täpselt on tegemist, et siis EMOsse pöörduda. Varik rääkinud suurhalli parklas „seosetut juttu. Meie jutt oli väga lühike.“
Ühel hetkel tundus Ereltile, et Varik võttis pihku relvataolise eseme ja liikus tema poole. Erelt haaras püstoli ja tegi hoiatuslasu („tulistasin enda teada temast mööda“).
Erelt kordas: „Sooritasin hoiatuslasu. Mul ei olnud plaanis Olegi pihta tulistada ja teda vigastada.“
Ta kahetses, et omas ebaseaduslikult hangitud relva ja et Varik sai viga: „Loomulikult kahetsen.“
Erelt rääkis, et kui ta parkis pärast tulistamist auto Harku järve äärde ja hakkas juhtunu üle mõtlema, helistas keegi mees ja ütles, et Oleg sai pihta. Alles siis saanud ta aru, kui tõsine on juhtunu.
VAATA KAAMERASSE! Tanel Erelt 4. veebruaril 2016, kui ta end politseile üles andis. Muu hulgas pildistati teda peaaegu palja ülakehaga – mees kandis vaid relvatrakse.
Kannatanu Varik kutsuti uuesti politseisse. Ta lisas vaid, et ei saanud juhtunu tõttu varalist ega moraalset kahju. „Ma ei soovi esitada hagiavaldust,“ kinnitas ta.
Hiljem teatas Varik, et ei saa kohtusse tulla „isiklikel põhjustel“. Ta palus tulistajale minimaalset karistust. Kohtus märkis Erelt, et Varik saatis talle tuttavate kaudu isegi tervisi.
Politseinike sõnul viitab see kõik allilmas levinud kombele klaarida asju väljaspool ametivõime.
Hämasin ülekuulamistel
Kolmandal ülekuulamisel jäi Tanel Erelt varasema jutu juurde. Märkis vaid, et ta sai juba kohtumist kokku leppides aru, et Varik on agressiivne ja seetõttu võttiski püstoli kaasa.
Nüüd, vangis istudes ütleb Erelt, et enamik ülekuulamistel räägitust oli häma, mida ta rääkis kokkuleppel Ago Leisiga, et „asjade tegelik seis välja ei tuleks“.
Totaalne pööre toimus kohtuistungil, mis toimus veidi enne 2016. aasta jaanipäeva. Kaitsja Mati ¬Senkel palus istungi kinniseks kuulutamist, sest Tanel Erelt kardab kuriteo asjaolude avalikuks tulemisel kättemaksu.
Erelt kinnitas, et „ei kannatanule, ei minu perekonnale, ei kannatanu perekonnale ei ole vaja selle asja avalikku pesemist meedias“.
Kohtunik Violetta Kõvask jättis taotluse rahuldamata.
Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee teatas, et Erelt tulistas Varikut vaid meetri kauguselt ja on „absoluutselt välistatud“, et kannatanu ei saanud aru, kes tema pihta lasi. Ja kaheksa minutit pärast tulistamist helistas Varik Ereltile!
Tanel Erelt tunnistas seepeale, et ta võinuks Variku tappa, kuid tal hakkas kahju.
Vandeadvokaat Senkel ütles, et on väga raskes olukorras, sest kohtualune muutis vahetult enne istungit oma versiooni juhtunu kohta. „Ilmselt on süüdistatav segaduses,“ kuulutas Senkel.
Erelt rääkis aga edasi. „Ma läksin sinna sulaselge sooviga Varik maha lasta. [---] Kui Varik kohale jõudis, ma tulin autost välja ja kohe sooritasin lasu. Varik tõmbus korraks kössi, karjatas. Ütles, et mis sa siis kohe niimoodi ja läks tuldud teed tagasi. Ja ma lasin tal minna.“
Eriti ohtlik uimasti
Erelt palus kohtul arvestada, et Varik andis talle valuvaigistite pähe väga ohtlikku ainet, mis tekitas sõltuvust ja hallutsinatsioone. Varik tarvitas seda ka ise.
Praegu ei tee ta saladust, et see aine oli inglitolm ehk fentsüklidiin, ingliskeelse lühendiga PCP.
Üks kõrge politseiametnik paigutab selle aine fentanüüli ja LSD kõrval kõige ohtlikumate uimastite sekka. Soovitab vaadata Youtube’ist, kuidas PCPd tarvitanud inimesed kaotavad viimasegi aruraasu. „Mõnda sellist saab peatada vaid tulistades liigestesse või pähe,“ ütleb ta.
Veebikülg narko.ee hoiatab, et fentsüklidiini joove kestab neli kuni kuus tundi. Tarvitajatel väheneb valutundlikkus, kuid moondub oma keha tajumine. Üleannustamine võib olla surmav.
SÜNDMUSKOHT: Politseinikud uurivad Saku Suurhalli juurde jäänud valget autot, millega sinna saabus tulistamise ohver. Andres Putting
„Sattusin sellesse karusselli teadlikult,“ kõneleb Erelt. „PCP pühib valu nagu peoga ja tõstab lamavast ja oigavast asendist püstisesse ja tegusasse vaid 15 minutiga. Aga Varik ei teadnud PCP taustast ilmselt midagi. Ta sai seda otse maaletoojatelt ja müüs rõõmsalt. PCP kilo maksis Hiinas 4000–7000 dollarit, Tallinna tänavatel 200 000 eurot. Tahtsin Variku kaudu jõuda maaletoojateni, sest lihtne matemaatika näitas, et seal on suuremas koguses illegaalset finantstulu, millest omanikke vabastada.“
Politsei salajasi kaastöötajaid kaitseb riigisaladus
Erelti väitel tegutses Varik mitu aastat narkootikumide ja retseptiravimite müüjana. „Olen tema käest kõike ostnud. Tunnen teda juba ammusest ajast – ta on ka kuldsete kätega autoremondilukksepp. Lappis mulle Ferrari F430 esiotsa pärast avariid niimoodi kokku, et keegi ei saanud aru, et midagi oleks olnud.“
Ja nüüd jõuame selle loo ühe olulisema mõtteni.
„Varik oli politsei mittekoosseisuline kaastöötaja ehk agent. Tänu sellele vaadati tema tegevusest mööda. Ta müüs igasuguseid asju. Keegi ei lase sel äril niiviisi tegutseda, kui just politseiga koostööd ei tee.“
Seda väidet kontrollida on võimatu. Ago Leis keskkriminaalpolitseist viitab asjaolule, et salajaste kaastöötajate nimed on riigisaladus ja seetõttu ei saa ta kellegi kohta kinnitada, et ta on kaastöötaja või mitte.
Seda saaks teha Varik. Veebis leidub mitu temaga seotud telefoninumbrit, kuid need on suletud või ei vasta keegi. Ja oleks uskumatu, et ta kinnitaks juttu politseiga koostöö tegemisest.
Sellised ülestunnistused on haruldased. Näiteks mullu väitis fentanüüli müümisega vahele jäänud tallinlane Aleksei Denisenko, et oli politsei agent. Teda kaitses samuti Mati Senkel. Advokaat avaldas arvamust, et agenditoimikust võib selguda, kas ja millised teod pani klient toime agenditöö raames. Aga kohus keeldus toimiku välja nõudmisest.
Samas politsei teadis Oleg Varikut ja tema sõprust uimastitega. Nimelt oli Varik Ereltiga samal ajal (kevadel 2016) kohtu all, sest saatis bussiga Tallinnast Saaremaale ümbriku 4,84 grammi amfetamiini sisaldava pulbriga. Varik pidi karistuseks maksma riigile 576 eurot.
„Otsustasin ise ohu likvideerida“
„Ma ei ole eriti pehme südamega inimene,“ ütleb Erelt ja suudab edasi üllatada: „Kui nägin, mida PCP inimestega teeb, siis otsustasin isiklikele finantshuvidele ehk maaletoojate leidmisele käega lüüa. See oli harukordne juhus minu praktikas.“
Erelt väidab, et ta kohtus kolm korda krimiuurija Ago Leisiga. „Leis sai väga hästi aru, mis toimub. Ütlesin, et korjake oma agent tänavalt ära. Et see info, mida temalt saate, ei ole seda riski väärt. Leis ¬muidugi omaks ei võtnud, et Varik on salajane kaastöötaja. Ütles, et me tegeleme väitega ja kui see tõesti nii on, siis me korjame ta tänavalt ära. See jutt kestis umbes kaks kuud. Ta soovitas mul Varikust eemale hoida. Ma sain aru, et teda pole plaaniski ära korjata. Ta oli agendina liiga väärtuslik.
MUUTUS JUTUKAKS: Tanel Erelt 2016. aastal kohtus, kus ta tunnistas ootamatult, et kavatses sõbra tappa. Ilmar Saabas
Leidsin, et see, mida Varik jagab, toob inimestele surma. Rääkisin talle, et pane oma pood kinni. Aga ta ise on ka sõltlane ja ei olnud võimeline seda tegema. Ütles vaid minu rahustamiseks ja-jah. Otsustasin ise ohu likvideerida.
Täiesti teadlikult lasin talle kuuli kerre. See oligi avaliku hukkamisena mõeldud. Selle tõttu valisin ka kohaks Rocca al Mare.“
Uus lugu kinni võtmise kohta
„Nägin, et ta jääb ellu. Tapmiseks tulnuks kontroll-lask ära vajutada. Aga ma tundsin teda kaua. Ta oli hea poiss. Sain aru, et sellest lasust piisab, et üritus kinni pandaks.“
Rahunedes otsustas ta end üles anda. „Helistasin Leisile, et otsida pole vaja, mina tegin. Leis ütles, et ahah, aga võta hästi rahulikult. Saimegi kokku. Eriüksus oli juba kohal. Snaiperite „punased täpid“ mängisid läbi auto esiklaasi mu rinnal. Eks nad arvasid, et äkki olen pahas tujus ja vajutan veel.“
Erelti sõnul tuli Leis tema juurde autosse. „Ütlesin, et näed siis, tegin selle töö ära, mida sina ja keskkriminaalpolitsei teha ei viitsinud. Tema ütles, et „miks siis nii? See oli mõttetu lask, mõttetu pauk. Nii ei saa!“ Ütlesin, et lask oli väga mõttekas, sest sa paned selle poe kinni ja epideemia saab likvideeritud. Leis ütles, et sa oled ikka täitsa hull!“
Erelti väitel pakkus ta irooniliselt välja, et unustaks juhtunu ära. Leis vastanud: „Ei saa. Varik on ju elus ja räägib! Me muidugi aitame, aga sa ei tohi minu kohta midagi mainida!“
Seejärel viidi ta arestimajja.
Erelti sõnul „teadsid kõik, mis tegelikult juhtus“. Uurija Leisi tegevus või tegevusetus pidi loost välja jääma.
Aga lõpuks kokkulepped ei pidanud ja Erelt sattus Supermaxi.
Karm süüdistus: politsei mahitab narkoäri!
Erelti arvates näitab tema juhtum, mis juhtub siis, kui politsei peab üleval salajaste kaastöötajate (tema sõnapruugis agentide) võrku. „Kogu politsei narkokuritegevuse vastane võitlemine baseerub agentidel. Agendid peavad uimasteid müüma, sest muidu keegi nendega tegemist ei tee. Selline töö ei vii tegelikult uimasteid ära, vaid hoopis kindlustab, et nad tänavatel on. Agente värvatakse kogu aeg juurde.“
Erelt kordab oma mõtteid Eks¬pressile saadetud kirjas, kus ta avaldab erakordselt räigeid süüdistusi politseinike pihta: „Praegune agendipoliitika keskkriminaalpolitseis ja vanglates tagab organiseeritud kuritegevuse gruppide ja uimasti¬ärimeeste pideva pealevoolu – vast värvatud agendid teavad, et mingiks ajaks saavad nad kõigeks rohelise tule. Olgugi, et seda otse välja ei öelda.
Politseis ja õiguskaitsesüsteemis on agentidest saanud kinnisidee. Isegi minul vehkis Ago Leis agendilepinguga nina all ja ütles: „Kirjuta alla, siis me saame sind palju paremini aidata!“ Tollane keeldumine võimaldabki täna mul oma lugu rääkida.
Tegelikult on asi üsna halb. 90ndate alguse segastel aegadel tekkinud jõukudest või õigemini nende riismetest ongi keskkriminaalpolitsei pannud kokku Ago Leisi välja öeldud unistuse – „kontrollitud organiseeritud kuritegevuse“ ehk hübriidse värdmoodustise, mis end sujuvalt taastoodab ja süsteemi toidab.“
Keelatud äri ei lõpe
Erelt lubas pöörduda kaitsepolitseisse, et praegune praktika lõpeks. „Oskan nimetada vähemalt kümme nime, kes praegu Eesti allilmataevas säravad ja seda ainult tänu agendilepingule tagataskus. Nende nimede ümber koguneb ka uimastikaubandus.
Mingi aja pärast agentide rentaablus ammendub. Mõni grupp pannakse kinni, ka agent ise pannakse trellide taha mingi patuga, mida väidetavalt keskkriminaalpolitseiga tehtud kokkuleppes ei olnud. Rääkida ta sellest ei saa, sest siis ähvardab keskkriminaalpolitsei levitada juttu temaga tehtud koostööst. Vabadusse jäänud gruppide liikmetest ja vanglast vabanejatest (kelle hulgas on uued agendid) klopsitakse kokku uued grupid ning „tants ning trall“ ümber organiseeritud kuritegevuse ja uimastite käib rõõmsalt edasi.“
Narkovastane võitlus on läbi kukkunud
Erelt nimetab narkovastast võitlust läbikukkunuks. Ta saadab oma jutu toetuseks suvel 2011 Delfis ilmunud uudise, et uimastipoliitika globaalkomisjon (GCDP) kutsus maailma riigipäid tunnistama uimastisõja nurjumist.
Erelt pakub välja, et kogu keelatud ainete nimekiri tuleks kehtetuks muuta. „Üks kõige ilgemaid narkosõltuvuse vorme on toksikomaania, mille üks alaliike on liimi nuusutamine. Selle harrastajaid on tegelikult päris palju. Keegi ei ole kunagi tulnud selle peale, et liim keelatud aineks tunnistada. Sama on kõige ülejäänuga. Igaühe oma asi, mida ta tarvitab. Kes ei taha narkomaani tööle palgata või elukaaslaseks, selle jaoks on narkotest.“
TIPPVÕMM: Kesk¬krimi¬naalpolitsei organiseeritud kuritegude büroo talituse juht Ago Leis, keda Tanel Erelt peab narkoäri soosijaks. Rauno Volmar
Ta räägib nagu poliitik: „Keelatud ainete nimekirjas olevaid aineid las toodab riik! See ongi kriminaalse uimastikaubanduse lõpp. Finito. Vabanevad vahendid saaks suunata tervishoidu. Ei ole vaja enam sünnitusmaju sulgeda.
Riigi toodetud ainete puhul teab tarvitaja vähemalt aine puhtusastet (statistiliselt on Eesti musta turu ainete puhtus kaheksa protsenti, ülejäänu on omalooming) ja ta saab abi, kui midagi juhtub. Täna ei julge tarvitaja kriminaalasja hirmus abi saamiseks riigi poole pöörduda. Ja mis kõige tähtsam: kaob „keelatud vilja“ efekt.“
Tõsised vastuargumendid Erelti väidetele
Politsei salajastes kaastöötajates võib tõesti tekkida ¬karistamatuse tunne, kuid samas aitab nende tarvitamine kuritegevust ohjeldada. Kurjategija peab alati kartma, et tema kaaslane võib olla koputaja.
„Ilma salajaste kaastöötajateta on väga raske avastada kuritegusid, kus on suur konspiratsiooniaste,“ ütleb keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere. Ta rõhutab, et salajane kaastöö ei vabasta vastutusest toimepandud kuriteo eest.
Samuti ei päästa uimastite vaba levik inimkonda narkopahest. Seda taibati ammu, esimene moodne uimaste levikut piirav seadus võeti vastu 150 aastat tagasi Inglismaal (Pharmacy Act). Narkosurmad kahanesid seejärel hoogsalt.
Esimene rahvusvaheline uimastite leviku vastane kokkulepe sõlmiti Genfis juulis 1931. Sellega ühines ka Eesti Wabariik.
Viimastel aastatel on suhtumine narkootikumidesse tõesti muutunud. Näiteks USAs müüakse mitmes osariigis kanepit vabalt, kuid opiaadid teevad üle riigi julma võidukäiku. Kui veel viis aastat tagasi suri fentanüülist ja sarnastest ainetest tingitud üledooside tõttu aastas 3000 inimest, siis mullu juba 28 000. Viimase aastaga kasvas nende arv 45 protsendi võrra. Kokku suri uimastite tõttu mullu USAs 70 000 inimest ehk rohkem kui HIVi, tulistamiste ja autoõnnetuste tõttu. Enamik end surmavalt pilve tõmmanutest olid nooremad kui 55 aastat.
New York Times märkis, et ameeriklaste keskmine eluiga on üledooside tõttu kukkunud juba kolm aastat järjest. Tavaliselt kahaneb eluiga sõja ajal.
Miks Erelt nüüd oma looga lagedale tuli?
„Rääkimata lood närivad mind,“ väidab ta ise. „Mind ajendas soov rääkida maksumaksjatele, mida nad oma raha eest tegelikult saavad. Isiklikku kasu mul vaevalt tõuseb, pigem on oodata repressioone. Ago Leis ja keskkriminaalpolitsei on alati olnud väga agarad üritamaks mind seostada rahvusvahelise uimastikaubandusega.“
Üks hinnatud politseinik ütleb Erelti kohta, et kui ta sellist juttu räägib, kuidas paljud kurjategijad töötavad salaja politsei heaks, siis kaposse pöördudes on ise samasugune.
Keskkriminaalpolitsei juhid ei taha Erelti motiivide asjus oletusi teha. Kuid nende olekust kumab läbi murelikkus Erelti tuleviku pärast.
Kaasvangid loevad samuti ajalehti ja mine tea, milliseid järeldusi nemad sellest loost teevad ning mis pärast juhtub. Kelle hingele see kõik jääb? Kas sellest teemast tasub üldse kirjutada?
Tavaliselt ei räägi vangid tõesti sellistel teemadel nagu Erelt. Kas tal on igav? Või on ta jäänud kinni 1990. aastatesse? Katus sõidab? Tahab oma tähtsust upitada?
Või on tema jutt osa mafioosode salajasest PR-kampaaniast, millest Ekspress hiljuti kirjutas? Selle eesmärk on politsei tööle vett peale tõmmata.
Ühtlasi annab Erelt selge signaali, et salajaseks kaastöötajaks ei tasu hakata, sest see võib lõppeda kuuliga kõhus või hullemini.
Kampaanias osaledes poleks Ereltil põhjust oma elu või tervise pärast peljata. Ja ta tunneb oma ala autoriteete, vahepeal istus näiteks ühes kongis Assar Paulusega.
Samas jääb Erelti kirjadest ja telefonikõnedest mulje, et tema aktsioon on täielik isetegevus.
Igatahes on ta äksi täis. Ütleb, et tal käisidki hiljuti külas vangla julgeolekuteenistuse endine ülem ja keskkriminaalpolitsei esindaja, kuid ta saatis nad pikalt. Nõudis kohe enda kambrisse tagasiviimist. Kaitsepolitsei on temalt juba avalduse saanud.
Erelt on oma jutus kindel ja ütleb, et tulgu, mis tuleb!
SEES: Viru vangla vangikambrid ja koridor. SVEN ARBET
Supermax toodab kuritegevust juurde
Tanel Erelt elab Viru vanglas 11. oktoobrist 2016. Ta köhatab alatasa. „Mul on hing kinni. Siin ei ole õhutusluuke kambrites, ainult siseventilatsioon. Igal hommikul on paks tolmukord maas. Sain siit astma. Mul on igal ööl astmahood. Äkki ühel päeval ei lähegi hingamine lahti?
Olen üle kahe aasta maganud voodis, mis on minust lühem. Ma ei saa end välja sirutada! Pikem voodi ei mahugi siia. Perearst rääkis, et oli saanud vanglast meili: mida te tahate, kas peame Ereltile augud seina tegema?“
Erelt räägib, et administratsioon on vanglas A ja O. Sekkub isegi meedikute töösse, andes juhendeid, milliseid diagnoose võib panna ja mida ravida. „Ja meil pole psühhiaatrit, kes peaks olema igas vanglas, ega neuroloogi.
Ühtegi karistust mul ei ole. Küsisin, miks mind ei viida üle Tartusse või siin tavaosakonda, kus mul oleks parem hingata. Doktor ütles, et julgeolekuosakond ei luba.“
Ereltit peetakse liiga riskantseks. „Aga läbi luugi annab mulle iga päev süüa mees, kelle hingel on kaks laipa. Tema riskihinnang võimaldab olla sellises üksuses.“
Erelt räägib, et türmi töötajad ei austa privaatsust. „Kambri uksed jäetakse arsti visiidi ajaks lahti. Arsti saatev vanglaametnik kuuleb, mis toimub sees.
Vangide kambritesse paigutamine käib meelevaldselt. Euroopa vanglareeglistik ütleb, et „mitmekaupa lubatakse paigutada vaid neid vange, kes sellistes oludes omavahel sobivad“. 21. augustil toodi minu kambrisse ¬Margus Lumi, kelle kohta ma olin öelnud, et temaga ei taha ma mitte mingil juhul koos olla. Meil oli juba väljas konflikt olnud. Lumi hakkas karjuma. Viis valvurit panid ta raudu, surusid panderolliks kokku, tõid kambrisse, panid maha ja võtsid rauad ära. See oli ilmselge konflikti provotseerimine.
Mind on kutsutud vestlustele, et hakka politsei kaastöötajaks. Supermax ongi koht, kus neid pakkumisi tehakse. Luuakse ühtset massi, et kõik kõiki tunneksid. Supermax ongi Eesti riigi kurjategijate taastootmise koht.
Kollektiivkaristusi vanglas rakendada ei tohi. Juuli lõpus toimus V7 osakonnas (see on pool Supermaxist) ühe kinnipeetava konflikt ametnikuga ja peaaegu kolm nädalat olid terve osakonna uksed kinni. Ainult jalutamise ajaks tehti nad lahti. Üksus põhjendas seda antisanitaarse olukorraga – keegi ei käi koristamas! See aga ei ole vangide probleem, vaid vangla probleem. Kuid inimesi marineeriti kambrites. Minu siinoleku ajal on seda juhtunud viis-kuus korda.“
Ekspress kirjutas juunis, kuidas Viru vangla püüab koristama sundimisega murda Assar Pauluse autoriteeti. ¬Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler Priit Kama põhjendas seda vajadusega muuta kuritegelikku subkultuuri.
Tanel Erelti hinnangul ei tööta see poliitika üldse. „Supermaxis on vahelduva eduga umbes 50 inimest. Siia sattumiseks pead omama kindlat sidet organiseeritud kuritegevusega või väga tõsiseid patte vanglasiseselt – näiteks ründama valvurit. Riik leiab, et me oleme need, kes on võimelised organiseerima teisi kurjategijaid ja neile mõju avaldama.
50 mehest 18 koristavad kahte umbes 30 meetri pikkust koridori, kahte 30 ruutmeetri suurust puhkeruumi ja kahe külmkapi sahtleid. Kaks meest koristab katusel jalutusbokse. Üks neist olen mina. Saan sellest kasu, sest mul on astma ja seal saan kuus korda nädalas lisatunni värsket õhku.
15 meest istub koristamisest keeldumise eest kartseris, kuigi Euroopa Liidu vanglareeglistik näeb ette, et rahumeelse tööst keeldumise eest kartsa ei määrata. Euroopa Komisjon on teinud kolm korda ettepaneku kehtestada kartseripäevade ülemmääraks 15 päeva. Meil on see 45.
Normaalset tööd siin ei olegi. On vaid väike savitöökoda, kus töötab viis inimest. Üks mees töötab raamatuparandajana ja üks teise kinnipeetava hooldajana. Need tööd on head ülipika karistusajaga vangidele hõive mõttes. Aga koristamisest pole mingit kasu. Meil istuvad organisaatorid, kes on harjunud suure finantstuluga. Koristaja palk on 63 senti tunnis. Hõive on kuni seitse tundi nädalas. Maksimaalselt teenid veidi üle 20 euro kuus.
Vangla ütleb, et võitleb subkultuuriga. Tegelikult ta hoopis loob subkultuuri! Suured mehed pannakse tsirkuse korras lapiga ringi jooksma. Tööl puudub kasutegur. See tekitab protesti ja teeb neist inimestest riigivihkajad. Samas on nad võimelised organiseerima teisi. Ehk riik valmistab ette, et nad tulevad välja ja hakkavad teisi organiseerima kuritegude sooritamiseks.
Ainus võimalus on lasta inimestel õppida ja anda normaalset tööd! Venelastel on vähemalt keeltekursused. Mõnel mehel on lubatud lõpetada keskkool. Aga ei mingit kutseõpet! Rääkimata võimalusest omandada kõrgharidus. Mul jäi juura pooleli. Oleksin väga huvitatud, et saaksin ülikooli lõpetada. Vangla teatas aga, et tuleks panustada tööhõivesse ehk koristamisse. Mis pehmelt öeldes on ajuvaba.“
Loe Erelti tegemistest
http://www.estoniansupermax.blogspot.com.ee.
Justiitsministeerium: kõik on korras!
Nagu oligi oodata, teatas justiitsministeerium Ekspressile: „Me ei saa konkreetse inimese terviseandmeid kommenteerida.
Viru vanglas tagab nõuetekohase õhuvahetuse ööpäev läbi töötav filtritega varustatud ventilatsioon. Vangla ventilatsiooni rajamisel on arvestatud kõiki nõudeid ning kinnipeetavate eluruumide õhuvahetus vastab kehtivatele normidele.
Vangide raviga tegelevad meedikud ning administratsioon ei ütle kindlasti neile ette, milliseid diagnoose saab vangidele panna.
See, kas kedagi saab lubada avavanglasse, vanglast välja õppima või mujale vanglast välja, sõltub iga vangi riskihinnangust.
Kollektiivset karistamist vangla ei rakenda. Ilmselt ei ole vaja eraldi selgitada, et vanglat on tarvis koristada ning et süüdimõistetu peab tööd tegema.“