Kui kellegil on ehk viitsimist ja võimalust.
https://ekspress.delfi.ee/erid/neinar-s ... d=84028904

Tartu suurettevõtja aastakümnete pikkusest hobist saavad varsti osa ka linnakodanikud ja külalised. Vanades tehasehoonetes on valmimas vanatehnika külastuskeskus.

Endise Tartu kammivabriku endine tsehh vabriku endise kultuurimaja taga näeb välja üsna samasugune nagu paljud teised ehitised Ropka tööstuslinnaosas. Esimesel pilgul hakkab silma vaid see, et hoone on üsna värskelt tumepunase värviga üle võõbatud. Aga ilmetupoolse ehitise sees asub tõeline varakamber, mida tahaks vägisi nimetada automuuseumiks.
„Muuseum ei tohi öelda, sest muuseumi sõna eeldab teadust ja muud – see võiks olla pigem vanatehnika külastuskeskus,“ selgitab majaperemees Neinar Seli. Aga vahet pole. Tähtis on see, et Seli aastatepikkune hobi ehk vanade sõidukite kollektsioneerimine hakkab omandama süsteemse väljapaneku kuju. Ning autode säilimine on tagatud.

„Üks minu põhimõte on, et kõik autod peavad olema registris ja kõik peavad sõitma. Selle tõttu me muidugi kaotasime väga palju ilusaid ja häid. Vanatehnikat on Eestis palju, aga probleem on hoidmisega. Mida suurem auto, seda keerulisem hoida. Garaažis või küüni all roostetab see kümne aastaga nii läbi, et seisab vaid tahtejõust ja vanast harjumusest koos. Selle rõskusega lähevad autod puha seest hallitama. Siin olid meil vanad tehasehooned, kila-kola täis nagu ikka. Väiksemat hoonet oli kogu aega suuremaks ja suuremaks ehitatud, siin on paras tohuvabohu. Mõtlesime seda siis pigem autode jaoks ära kasutada, sellepärast ta niisugune jäigi.“

„Niisugune“ tähendab remonditud, korralikult valgustatud ning kontrollitud niiskuse ja temperatuuriga hoonet. Tohutult sopilise maja kaks korrust on praegu koduks hinnanguliselt sadakonnale autole, bussile, mootorrattale ja muule sõidukile. Kuid mitte ainult. Mõiste „vanatehnika“ sisaldab ka näiteks seinatäit endisaegseid raadioid. Ja nagu Seli korduvalt rõhutab, käib siin iga asja juurde oma stoori.

„Minu esimene oma raadio oli Selga, mis seal ripub. Korjasime Emajõe Suursoost jõhvikaid, sellega teenisin 35 rubla. Selga maksis 34 rubla pluss Krona patarei 48 kopikat, aga VEFi jaoks raha ei saanud kokku, VEF oli juba sihuke uhkem asi.“

Sama toa teises seinas seisab trobikond võrre ja mootorrattaid. Silma jäävad kaks sinikollast miilitsatsiklit, mille kõrval seisavad miilitsavormis mannekeenid. Kaks neist on pagunite järgi otsustades kapteni auastmes, ja sugugi mitte juhuslikult. Muidugi käib sinna juurde järgmine stoori.

VÄIKE IROONIANURK: Isegi riigisaladuse loa pikendamisel küsiti mult, et „te vist ikkagi olite miilitsas“.
VÄIKE IROONIANURK: Isegi riigisaladuse loa pikendamisel küsiti mult, et „te vist ikkagi olite miilitsas“.
Sandro Pihlak
„Ma olin Tartu levimuusikapäevade orgkomitees kümme aastat turvaülem. Ükskord sai tehtud pilt, kus ma olin sõbra, miilitsakapteni vormis. Muidugi, särk on seal pildil vale ja lips on vale, kui keegi täpsemalt vaataks. Panin selle pildi orgkomitee kaelakaardile ja sealt jäigi külge, et Seli on miilitsakapten. Jumal hoidku, ma olen ainult ühes kohas töötanud, seitseteist aastat olin ülikoolis õppejõud, vaadake tööraamatusse! Aga see üks miilitsavormis pilt kaelakaardil, see mõjus kõvasti. Isegi riigisaladuse loa pikendamisel küsiti mult, et „te vist ikkagi olite miilitsas?“.“

Eksponaatide saamislood on teinekord üsna keerulised, aga need stoorid moodustavad väljapaneku lahutamatu osa. Näiteks selline: „Teisel korrusel on mul vanaonu tsikkel, Imperial, millega ta sõitis 1930. aastate lõpul. Onu lastel oli traktorit vaja, mul oli mitu traktorit T-40, raha need suurt midagi ei maksnud, vahetasin siis lõpuks mootorratta traktori vastu. Aga onu mälestus on hoitud ja onulapsed õnnelikud. Tsikli mootor on 250 kuubikut, 1936. aasta mudel. Esitule sõitis vanaonu kunagi Emajõe Suursoos sillaposti vastu puruks, uue originaali sain Saksamaalt Veterama messilt.“

Ühes sopis täidavad riiuleid veinipudelid. Täiesti originaalsed, originaalsisuga, nõukaajast pärit.

„Kunagi erastasime Tarko veinitehase, nende toodang on siin, 12 eri sorti. Tarko laos oli veel alles isegi vanade fooliumkorkidega veine. See kogu täieneb ka veel.“ Niisuguseid teemanurki leidub hoones teisigi ning plaanis on need süsteemselt välja kujundada, teemade ja aastate kaupa.

Astume majaperemehe järel treppidest üles ja alla (vahepeal eksib ta isegi ära), kuni ühe ukse taga avaneb meie pilgule oma kuus meetrit kõrge saal, puha autosid täis. Esimene silmahakkav eksponaat on seal kunagine telebuss, Eesti TV kiri külge ehtimas.

„Selle vahelae valasime alles paar kuud tagasi. Kõrguse poolest on ta selline, et saab tulevikus vajadusel ka laona kasutada, tehasehoonena oli ta veel kõrgem,“ räägib Seli. „Nüüd saime vähemalt suure osa veoautosid väljast ära tuua, siin on puhas ja soe. Meil on neid ikka mitu hallitäit, see pole sugugi kõik.Siin on see kuulus telebuss, katusele võred ka üles pandud. Telebussiga sõitsime tänavu maikuus Tallinnast Tartusse. Nad reklaamisid veel „Ringvaate“ saates, et teevad intervjuu sellega, kes bussi ära ostab. Ma käisin Tallinnas sellel järel äraviimise päeval, nad filmisid ja näitasidki „Ringvaates“. Hästi kihvt on buss seest, siin näedki kõike seda vana tehnikat. Mais 2017 tehti selle telebussiga viimane saade, üks jalgpallimatš. Aasta aega seisis, siis pandi müüki, nüüd saime selle kalli bussi koos tehnikaga väljast ära siia sisse.“

NIISIIS, SELTSIMEHED! ZiSid, ZiMid ja Tšaikad kuuluvad lahutamatu koostisosana nõukaaja autoajalukku.
NIISIIS, SELTSIMEHED! ZiSid, ZiMid ja Tšaikad kuuluvad lahutamatu koostisosana nõukaaja autoajalukku.
Kiur Kaasik
Vaatame veidi telebussis ringi. Üllatavalt ruumikas, režissööripult oma vanade kineskoopmonitoridega on kõik paigas. Osa uuemat tehnikat on küll välja tõstetud, aga põhimõttelistelt tundub, et võiks kas või kohe järgmist saadet tegema hakata. Ent saali teises servas näeb midagi tõeliselt rariteetset isegi maailma mastaabis – legendaarne väikebuss ZiL 118 ehk Junost.

„Junost – see on defka,“ ütleb ka Seli. Tõsijutt. 1960. aastatel valmistati prototüüpidena vaid 20 Junostit. Limusiini Zil 111 ja veoauto ZiL 130 agregaatidel põhinev buss sai stiilse õhulise disainiga kere, mis veel tänapäevalgi pilku püüab. Henry Ford II isiklikult olevat üritanud saada litsentsi Junosti tootmiseks, aga „tänu“ nõukogude majandussüsteemi eripäradele jäigi see prototüübiks. Junostit polnud lihtsalt kellelgi vaja. Ent seda väärtuslikumad on allesjäänud eksemplarid.
NÕUKOGUDE AUTOTÖÖSTUSE USKUMATU SAAVUTUS: Isegi Henry Ford II olevat tahtnud osta litsentsi Junosti tootmiseks.
NÕUKOGUDE AUTOTÖÖSTUSE USKUMATU SAAVUTUS: Isegi Henry Ford II olevat tahtnud osta litsentsi Junosti tootmiseks.
Sandro Pihlak
„Meie buss on Venemaal välja antud Junosti raamatus ka olemas. Neid tehti üldse kakskümmend ja see meie oma on üheksateistkümnes. 1967. aasta oma, automaatkastiga. See on üks rariteete, neid pidi üldse viis tükki järel olema.

Mehed tulid Moskvast siia, jube spetsialistid olid. Üks neist tõstis kapoti üles, vaatas siit-sealt, ütles: „Eto devjatnadtsatõi u nas!“ Tegid pilti, nende tehtud pildid ongi selles raamatus koos kõigi andmetega.

See buss oli Nõukogude saatkonnas olnud ja tuli Soome kaudu tagasi – too mees teadis peast kõike seda ajalugu! Perfokaardil on olemas: väljastatud laost, viidud Soome. Soomes ehitati sinna uus sisu, nüüd on seal lennukiistmed.

Sellega ma isegi ühes saates sõitsin. Tal käib katus ka lahti, saad ülevalt paraadi ajal lehvitada kõigile. Neid olevat 1960. aastatel ka Eestis katsetatud, siis nad sõitsid Tallinna ja Tartu vahet marsruuttaksona. „Kaukaasia vangi“ filmis oli Junost kasutusel, ma olen näinud pilte ka kiirabiautost, aga kõik on ikka üksikeksemplarid.“

See on niisugune üldine jutt, ent mõistagi on Selil varuks ka märksa ägedam stoori.

„Endine Venemaa energeetikaminister tegi Moskvas tehasehoonetesse samamoodi oma näitust ja muidugi oli tal Junostit ka vaja! Helistab siis mulle see mees, kes siingi kohal käis: ma tulen Tartusse, kas sa ikka müüd? Mina ütlesin, et „Ne prodaju! Skazal, ne prodaju!“


Aga mees tuli ikka kohale, deklareeris Moskvast välja 220 000 dollarit, lendas Helsingi kaudu Tartusse. Saime Dorpati hotellis kokku, mees paneb seal all fuajees rahapakid lauale: „Nu, prodajoš?“

Ma ütlen, et „Govorju, ne prodaju, vsjo!“.

Aga siis ma näitasin talle oma ZiS 105 ja küsisin, et palju ta selle eest maksaks.

Ta vaatas sinna-tänna ja ütles, et muidu võiks olla 650 000, aga polster on vähe viltu ja selle polstri pärast maksaks 550 000.

Ma küsisin, et kuidas see hinnavahe niisugune saab olla: üks on 220, teine 550, aga teist on ometi rohkem tehtud? Siis ta rääkis ennast sisse.

„Ma ei või tagasi minna. No kuidas ma tagasi lähen? Kuidas pole nüüd võimalik eestlaselt Junostit kätte saada?“

„Kuidas? Ma ju ütlesin sulle enne, et ma ei müü, aga sa tulid ikka ostma!“

Mees oli nii löödud. Aga Junost ongi meil siin vast see asi, mida rahvale näidata – vaat sellepärast me läheme Tartusse, et seal on selline auto!

Kuna ma olen isegi sellega eputada saanud, on see on minu jaoks ka vast siit kõige hinnalisem, kõige rariteetsem.“
SAALITÄIS NÕUKOGUDE AUTOSID „Ainuüksi Togliatti eri mudelitest saaks need ruumid täis ja see oleks erakordselt huvitav.“
SAALITÄIS NÕUKOGUDE AUTOSID „Ainuüksi Togliatti eri mudelitest saaks need ruumid täis ja see oleks erakordselt huvitav.“
Kiur Kaasik
Galerii


Junosti juures köidab tähelepanu veel üks pisiasi – registrimärk 007 LKA. Ja selle kõrval seisab Eesti NSV Ministrite Nõukogu kunagise esimehe Valter Klausoni Tšaika numbriga 007 FJB. „Vanasti oli lihtne võtta numbrit seeriaga näiteks LKA – Luure Keskagentuur – või FJB – Föderaalne Juurdlusbüroo,“ selgitab Seli. „Praegu oleks FSB muidugi parem olnud.“

Tegelikult on teise korruse saalis terve eraldi nurk, kus seinu katavad autonumbrid. Ja kohe tulevad ka stoorid.

„Need kollased 444-numbrid olid mul endal. Kui ma Ameerikast autosid tõin, sai neid ajutiselt arvele võtta. Paningi need autole külge, kuni peeti kinni. Siis ma näitasin Ameerika juhiluba, see on mul siiamaani olemas. Iseseisvusaja jooksul on meil üldse hästi palju erinevaid numbreid olnud, kunagi näiteks olid rohelised proovinumbrid.

Numbreid on mul muidugi palju rohkem kui siin väljas, ainuüksi Ameerika omi. Kõik osariigid võiks kokku korjata, neid saab sealt väga lihtsalt.

Ja vaata, O-tähega olid vist need joodikunumbrid nõukaajal. Jäid vahele, võeti tavaline number autolt ära, anti see asemele, siis oli kõigile näha, et roolijoodik.

Nõukaajal aitasin autoregistri juures laupäeviti ülevaatusi teha ja asju ajada, siis sain seal ise ka numbreid sorteerida. Mul oli ülikooli spordiklubis eriotstarbeline Žiguli, sporditeenistuse oma, aga selle numbrit vist ei ole siin... Igatahes jalgratturite jaoks oli vaja sellele vilkurid peale panna. No ja siis tekkis jälle see miilitsakapteni teema – niikuinii ta ikka on! Tegelikult ei olnud mingit seost, aga ma ei põe seda üldse!


Sellel sporditeenistuse Žigulil oli number 30 00 EAC ja mul oma autol A 40 00 EA. Kui ikka Leningradi sõitsid, siis kahe nulliga autosid peeti harva kinni ja kolme nulliga ei julgenud keegi puutuda. Numbri mõju Venemaal oli eriline.“
MIS ON FIAT, MIS ŽIGULI: Igaüks võib oma silmaga veenduda, et välised erinevused on olemas.
MIS ON FIAT, MIS ŽIGULI: Igaüks võib oma silmaga veenduda, et välised erinevused on olemas.
Kiur Kaasik
Saali ennast täidab põhiliselt Nõukogude autotööstuse toodang, enamasti mitmesugused Žigulid-Ladad. Aga mitte ainult.

„Kui kaugemalt vaadata, siis kõik ütlevad, et see on Žiguli, tegelikult ei ole – on Fiat 124. See käis sügisel Tartu Motoshow’l Itaalia näitusel, seal veel öeldi, et miks sa selle Lada siia tõid. No ei ole Lada! Peale märgi on siin stanged teistsugused, ukselingid, peegel teise koha peal... Auto ise on 1968. aastast, kui kapoti alla vaatad, on mootor ka täiesti teistsugune.“

Kahele Fiatile (124 kõrval seisab ka veidi suurem 125) järgneb aga põhimõtteliselt terve Togliatti tehase ajalugu, 2101-st kuni Soomes 1990. aastatel „toodetud“ euro-Samarani välja.

„Ainuüksi Togliatti eri mudelitest saaks need ruumid täis ja see oleks erakordselt huvitav. Uuemaid Ladasid siin ei ole, ma pole seda väga eesmärgiks võtnud. Tuleb üks Venemaa tuur teha, mul on seal tuttavaid palju, kes aitaks kaasa. Seal on ka eksperimentaalselt tehtud seda ja teist, mis ei olegi tootmisse läinud. Selliseid rariteete võiks tuua, millest keegi ei teagi, et selliseid tehti.

Aga näed, see Niva on lausa aastast 1981, läheb musta numbri alla nagu kõpsti. 35 aastat peab vana olema.

Või see roheline 2103 – kui palju see on sõitnud? 40 000 umbes. Aasta 1977, 40 000 kilomeetrit. Selliseid nii-öelda voblasid liigub ikka veel. Mul üks töökaaslane kah rääkis, et vanaonu palus edasi öelda, et tal on Volga juppe terve pööning täis. Tuleb vaatama minna, aeg leida.“

Teise korruse ehteks on Ladade täielik vastand – 1958. aasta Rolls-Royce Silver Cloud. Lakist ja niklist kiiskav auto kannab musta numbrit A027.
AJATU ELEGANTS: Rolls-Royce Silver Cloud aastast 1958.
AJATU ELEGANTS: Rolls-Royce Silver Cloud aastast 1958.
Kiur Kaasik
Neinar Seli autokolletsioon
Neinar Seli autokolletsioon
Kiur Kaasik
Neinar Seli autokolletsioon
Neinar Seli autokolletsioon
Kiur Kaasik
„See Rolls on 1958. 60 aastat vana. Mina olen sisuliselt teine omanik, esimene oli Ameerikast. Iga kuu kohta on kiri hooldusraamatus, aga ta on nii vähe sõitnud ja Californiast pärit, heast kliimast. Ta on ka hästi hoitud. Autojuht, kes sellega sõitis, on ikka täpselt arvet pidanud.

Rolls-Royce’iga on julge pulmasõitu teha, see on kindel – ptüi-ptüi-ptüi –, et ei juhtu midagi. Lähed Tšaikaga... Käisin hiljuti pulmas, ja enam käima ei lähe. Nad panid autole oma kaunistusi peale, ma panin mootori seisma, tõmbas toorest täis ja täitsa lõpp! Vaata, kurat, et ei jõua regamisele!“


Ehkki uuemal ajal levib teooria, kuidas ülikool ja tööstus ei sobi Tartusse kokku, on need varem kenasti kõrvuti eksisteerinud ja seda näeb ka väljapanekus.

„Tartu on ju kuulus ka selle poolest, et on autotööstuse linn olnud. Seda saab alati inimestele rääkida. Neid autosid ja busse on palju veel alles ka, aga hästi paljud tahavad tegemist või hoidmist. Tartu Autoremonditehases neid tehti, alates TA-6 bussidest ja kuni kaubafurgoonideni välja. Leivaautod vast tulevad kõigile meelde. Siin on üks viimaseid mudeleid, mis on kõige jubedam, kandilisem. Vanad ümarad olid ikka ilusad, disainitud bussid. Ainuüksi Tartu autodest, kas või TA-6 bussidest annaks teha väga korraliku näituse.“

Tartu ajalugu tuletavad väljapanekus meelde ka kunagise uhke bussijaama restaureeritud pingid ja seinal koha leidnud hiigelsuur busside sõiduplaan.

Jutt läheb ringiga Seli enda autohuvi peale ehk kohta, kust kõik need stoorid pihta hakkasid.
KES MÄLETAB, MIS SEE ON? 30 aastat tagasi algas ja lõppes paljude Eesti NSV elanike tööpäev just LAZ 695 ebamugavatel istmetel loksudes.
KES MÄLETAB, MIS SEE ON? 30 aastat tagasi algas ja lõppes paljude Eesti NSV elanike tööpäev just LAZ 695 ebamugavatel istmetel loksudes.
Kiur Kaasik
„Isa ostis miilitsast oksjonitelt äravõetud võrre, meil oli vanema vennaga kahepeale kokku kuus võrri, kummalgi kolm: üks oli linnasõiduks, üks oli krossisõiduks. Nii see hakkas poisikesena peale.

Keskkoolis saime juba juhiload kätte, A-, B- ja C-kategooria. Ülikooli spordiklubis oli meil RAF-mikrobuss ja ülikooli korvpallinaiskonnale ostsime Moskva kaudu PAZ-bussi – siis oli mul bussijuhi kategooriat vaja. Tegingi bussijuhi loa endale, järelkäru oma ka. Eelmisel aastal selgus, et kui tahad bussi juhtida, peab olema kutsetunnistus, muidu ei tohi naistki peale võtta. Tuli veel kaks nädalat kursustel käia, et saada naist peale võtta, rääkimata töökaaslastest. Ma küll ei taha kutselisena teenida, aga selline on kord.“

Aga kuidas kollektsioneerimine algas?

„Millalgi 1990. aastate algul mõtlesin, et kõik need Vene autod hakkavad muutuma rariteetideks ja ma jätan enda omad alles. Olengi jätnud, isegi enda sõidetud Mersud olen hiljem kõik alles jätnud, järelturgu neil S-Mersudel ju eriti ei ole. Nüüd on nad nii ilusaks muutunud, vahel võib ju nendega ka välja minna ja pulli teha!
NEINAR SELI VANA MERSU: Üks kolmest G-klassi Mercedesest, millega Rolling Estonians oma ümbermaailmareisi tegi.
NEINAR SELI VANA MERSU: Üks kolmest G-klassi Mercedesest, millega Rolling Estonians oma ümbermaailmareisi tegi.
Kiur Kaasik
Mul on endal kõik Vene autod läbi peetud, ema nimele ma neid ostsin, kui veel aspirant olin. Kasvatasime roose ja tulpe. Õpetaja palk oli ju siis 125 rubla, vanemõpetajal oli 140 rubla. Kui ülikooli juures aspirandina lõpetasin, sain õpetaja palka, 125 rublast tuli 106 rubla ja 5 kopikat kätte. Alati naersin selle peale: viin maksis siis 5.30, palga eest saab kasti viina ja ühe viiekopikase saia! Pärast, kui olin spordifüsioloogia kateedris statsionaarne aspirant, sain 100 rubla puhtalt kätte. Aga ma tegin õppejõu tööd juurde, et kõrgkooli pedagoogiline staaž ei katkeks. Ootasin kogu aeg, et ehk saan ülikoolist autoostuloa, oma autod ostsingi kõik ema nimele, et mul endal ei oleks. Poissmehena pidasin autot, ühest küljest oli ta selline tarbeese, aga teiselt poolt ikka natuke eputamise asi ka.“


Nõukaajal polnud auto ostmine nii lihtne. Praegu tundub veider, ja see süsteem oligi veider, aga pruugitud autod maksid rohkem kui uued. Lihtsal põhjusel, et uusi vabalt osta ei saanud. Ja pruugitud auto ostmisega kaasnesid ikka igasugused seiklused.

„Oma null-kaheksat käisin veel Moskvast ostmas, jälle ­omaette ­stoori. Läksime Jugo-Zapadnõi autoturule koos vana kettaheitja Sulev Suurega. Jube külm, talv, veebruarikuu, vaatame – šašlõkki müüakse. Võtame ­šašlõki, sööme ära, läheme papptaldrikut ära viskama putka taha, vaatame – šašlõkki tehti, kurat, kivisöe peal! Kantsero­geene täis! Mul oli kotis pudel viina, jõime kahe peale viina ära, et see sodi välja uhtuda ja et soojem ka hakkaks. Aga siis tuli auto ja me mõlemad olime jokkis. Üks näitleja müüs seda, pool aastat vana 08. Ostsin auto ära, sellesama jokkis peaga – no eks ta oli natuke lahtunud ka – läksime registrisse. Ühtegi kaarti ei olnud, sõitsime seal ühe ringi pealt teise peale, mind peeti kinni, aga õnneks lõhnadest aru midagi ei saadud. Küsiti lihtsalt „kuda tõ jedeš?“.“
MÕISTA-MÕISTA, MIS SEE ON: Lääne Saksamaal ehitatud plastkerega vabaajaauto Bohse Eurostar – VAZ 2105 baasil!
MÕISTA-MÕISTA, MIS SEE ON: Lääne Saksamaal ehitatud plastkerega vabaajaauto Bohse Eurostar – VAZ 2105 baasil!
Kiur Kaasik
Aga muuseum? Või vanatehnika külastuskeskus või kuidas seda nimetada. Miks just nüüd ja miks just siin? Tuleb välja, et see on väga pikk lugu.

„Kui hakati ERMi ehitama, siis seal vastas olid eestiaegsed ­lennuangaarid. 10–15 aastat tagasi tuli mul mõte, et kui ERMi lähevad tütarlapsed koos emadega kudumeid vaatama, siis isad ja pojad võiksid tulla angaaridesse vanatehnikat vaatama. Kulutasime ­sinna peaaegu kolm miljonit krooni, ­tegime projektid ja taotlesime Euroopa raha. ­EASil oli siis juba projekte palju ja ei olnud enam raha. Meie taotlesime maksimumsummat 50 miljonit krooni, aga jäime sellest ilma. Meil oli hästi ilus projekt tehtud ­lennuangaaridele, Arhitektide Liidu esimees Peeter Pere veel tegi selle. Hästi vahva, seal olid kõik töötoad, et näha, kuidas autosid tehakse ja remonditakse, ja kuidas jõutakse nii-öelda lõpptulemuseni, et noortes huvi tekitada. See oli eesmärk, aga kahjuks projekt läks niimoodi ja siis jäigi asi seisma.“
EKSPONAATE ÜLE MAAILMA: See kiirabiauto on Norrast, aga politseiauto Ameerikast – isegi trahvikviitungid olid alles!
EKSPONAATE ÜLE MAAILMA: See kiirabiauto on Norrast, aga politseiauto Ameerikast – isegi trahvikviitungid olid alles!
Kiur Kaasik
Milline aga on vana kammivabriku tsehhis asuva väljapaneku tulevik? Kas varsti saab iga huviline kohale jalutada, pileti lunastada ja kas või terve päeva vanatehnika seltsis veeta?

„Lõplikult ei ole veel midagi valmis. Kevadeks tahaks selle korda saada kõigi muude tööde kõrvalt. Üks punane Sapakas seisab meil Dorpati fuajees ja inimesed küsivad kogu aeg, et mis see on. Soome grupid on hästi huvitatud. Kui ERM on vaadatud, siis tahaks ju veel midagi. Nad käivad Tartus hästi palju A. Le Coqi muuseumis, võiks siis ka siia tulla ja vaadata vanatehnikat, nõudlus on olemas. Jutud liiguvad.


Riia automuuseumiga koos võiks ka mingi süsteemi luua. Nende direktor käis siin vaatamas, oli üllatunud, et meil suhteliselt palju selliseid väärt eksponaate on.

Vanatehnikainimestel on veel see mure, kus oma autosid hoida. Nad tahavad suvel nendega ringi sõita, kuskil väljas näitamas käia, aga talvel... Oleks seda ruumi veel vaja, kus hoidmise võimalust pakkuda, nad on hea meelega nõus maksma.

Peame leidma ka kellegi, kes samasugust juttu räägib nagu mina siin praegu, neid stoorisid juurde. Mul on üks pensionärist kolleeg, just eile rääkisime, tema aitaks palju.

Üle-eelmisel aastal käisin Austraalias Perthis veteranide kergejõustiku MMil. Seal leidsin kaheksa automuuseumi, neist ainult kaks olid avalikud, teised kõik kokkuleppel. Võib-olla jätta lisaks gruppidele enda oma ka suveperioodiks laupäeviti lahti, ütleme kümnest neljani, siis saab tavainimene sisse astuda. Mõtleme.“ 

Äkki keegi viitsib, see ilmselt siit nii mõnelegi huvipakkuv teema
https://tarbija24.postimees.ee/6504592/ ... aanteeamet

Äkki keegi viitsib siia kopeerida.
https://majandus24.postimees.ee/6510002 ... 1543232240

Eks siin suht vaikne küll, aga äkki veel leidub keegi kes seda saaks jagada: https://ekspress.delfi.ee/kuum/viru-van ... d=84706939

Mitme Lõuna-Eesti valla elanikele pakub ülikiire internetiga liitumist segase tausta ja selgete garantiideta ettevõte.

Nädal tagasi tuli kümnete tuhandete elanike postkasti aktsiaseltsi Eesti Andmesidevõrk pakkumine sõlmida liitumisleping, maksta 153 eurot liitumistasu ning jääda lootma kirjas antud lubadusele, et juba aasta lõpus veetakse valguskaabel esimeste kodude ja ettevõteteni.

Projekt kannab nime Internet Koju ning saatjad väidavad, et see valmib kohalike omavalitsuste ja erasektori koostöös. Paraku selgub, et see on vaid pool tõde ning tegelikult pole praeguseks selge, mida kujutab endast kirjas mainitud erasektor ja milline on omavalitsuste roll selles.

Tõsi on see, et juba aastaid on Euroopa Liidu struktuurifondide raha abil Lõuna-Eestis ligi 700 kilomeetrit interneti põhivõrku rajanud Antsla, Elva, Võru, Kanepi, Rõuge, Otepää ja Põlva valla osalusega MTÜ Eesti Andesidevõrk. Just nimelt MTÜ, mitte AS. Ja just nimelt põhivõrku, mitte nn viimast miili. Euroopa Liidu raha eest ei tohigi lõppklientide ühendusi luua.

Kliendiühenduste rajamiseks loodi möödunud aasta augustis Eesti Andmesidevõrgu AS. Aadress täpselt sama, kuid siit segadused algavadki.

Varjatud omanikud
Esiteks segadus omanikega. Äriregistri andmeil on ettevõtte ainus juhatuse liige Tallinnas tegutsev advokaat Keijo Lindeberg. Ettevõtte 100 protsendi aktsiate omanik on valdusfirma United Broadband Capital OÜ, mille ainus nähtav omanik ja juht on samuti Lindeberg. Seega ei paista mitte kuskilt välja, et omavalitsused oleksid aktsiaseltsiga kuidagi seotud.

Lindeberg väitis Postimehele, et esialgu on vaid kokkulepe, et kohalikel omavalitsustel tekib 50-protsendine osalus MTÜ Eesti Andmesidevõrk kaudu, kuid millegipärast pole aktsiakapitali jaotamist siiamaani lõpule viidud.

Äriregistri andmeil on Eesti Andmesidevõrgu ASi ainus juhatuse liige advokaat Keijo Lindeberg. Ettevõtte aktsiate omanik on valdusfirma United Broadband Capital OÜ, mille ainus nähtav omanik ja vedaja on samuti Lindeberg.

Ettevõtte nõukogus on sellele vaatamata mitu omavalitsusjuhti, nende seas näiteks Andrus Seeme ja Priit Lomp, ning ettevõtjad Tiit Niilo ja Hardi Haring. United Broadband Capitali tegelikke rahastajaid Lindeberg avalikustama ei soostu, väites, investorite nimed avalikustatakse pärast seda, kui nende lõplik nimekiri on teada.

Liitumislepinguid pakkuv masspostitus oli aga juba välja saadetud ning segaduses rahvas asus küsimustega vallamaju pommitama. Eelmisel nädalal toimuski Põlvas segaduste lahendamiseks lõpuks kohtumine, kus said kokku Antsla, Rõuge, Võru, Elva, Otepää, Kanepi ja Põlva valla esindajad ning MTÜ Eesti Andmesidevõrk ja Eesti Andmesidevõrgu ASi esindajad.

Sündis avaldus, mille Elva abivallavanem Mikk Järv võttis kokku sõnadega: «Eelpool nimetatud vallad on küll MTÜ Eesti Andmesidevõrk asutajaliikmed, kuid projekti Internet Koju ehitab välja Eesti Andmesidevõrgu AS ja seetõttu ei saa vallad anda lisagarantiisid, et Eesti Andmesidevõrgu AS lubatud liitumised ka kõigile lepingu sõlmijatele valmis ehitab.»

Omavalitsused manitsesid elanikke liitumislepingut sõlmides lugema tähelepanelikult selle tingimusi. See on teine asjaolu, mis rahva segadusse on ajanud.

Igavene tasu
Näiteks selgub tingimustest, et majapidamine või ettevõte, mis lepingu alusel on endale valguskaabli majja saanud, võtab endale igaveseks ajaks kohustuse tasuda hooldustasu. Jutt käib sellest, et kui klient pole sõlminud lepingut ühegi internetiteenuse pakkujaga – näiteks Telia, Elisa või Tele2ga –, siis tuleb maksta 36 eurot aastas hooldustasu ASile Eesti Andmesidevõrk.

Keijo Lindeberg põhjendas esmalt hooldustasu küsimist ettevõttele kaasnevate kuludega, kuid hiljem täpsustas, et hooldustasu tingimusi täpsustatakse.

Riigilt konkursiga saadud 20 miljoni eest samuti üle Eesti nn valgetele aladele viimase miili ühendusi loov Elektrilevi näiteks sellist kohustust oma klientidele peale ei pane. «Klient tasub Elektrilevile ühekordselt liitumistasu võrguühenduse ehitamiseks ja pärast seda tal enam mingisugust arveldamist Elektrileviga ei ole,» kinnitas Elektrilevi sideteenuste juht Oliver Ruus.

Tänane leht > Arter > Maastik, mets ja rock’n’roll
Maastik, mets ja rock’n’roll
Esta Tatrik
Raamile ehitatud ehtne maastikuauto.
FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees
KUULA ARTIKLIT
Üks ja ainus Suzuki Jimny. Iseloomuga auto. Sedavõrd isepäine, et
samasugune rebel võiks olla ka tema omanik.
TELLIJALE
AVATUD 8. veebruar 2019, 19:08
00:00 / 00:00
Pole diislit, pole turbot. Kõigest vabalthingav 1,5-liitrine bensiinimootor ja see saab hakkama.
FOTO: Eero Vabamaegi/postimees
Tipptund. Isegi küüntest kübar ei muudaks mind ja mu erksat laimirohelist
kaaslast teistele juhtidele nähtamatumaks kui meie soov ühineda kõrvaltänavalt
pealinna ühe tuiksoone liiklusvooga. Kuni peatub päevinäinud Mitsubishi Pajero
Classic. Järgmisel ristmikul ootame foori taga kõrvuti ridades. Pajero juht annab
törtsu signaali, et tõmmata mu tähelepanu, ajab pöidlad püsti, žestikuleerib
«Respekt!» ja lehvitab rõõmsalt, kui meie teed lahku lähevad. Väike Suzuki Jimny
on teinud selle venna reede õhtu, kui mi

Viru vanglas istuv Tanel Erelt (45) usub, et uimastiäri lokkab Eestis tänu politseile, kes seda bisnist soosib ja narkoärikaid juurde toodab. Ta teeb ootamatu avalduse oma kuriteo põhjuste kohta. Veelgi hämmastavam on tema jutt sellest, mis toimub vangla kõige karmima režiimiga osakonnas.
Tanel Erelt istub kinni nn Supermaxis, mille kohta teevad sealsed elanikud nalja, et „meie jalad maapinda ei puutu“. Põgenemise raskendamiseks asuvad isegi nende jalutusboksid katusel.
Erelt kannab kuue ja poole aasta pikkust vanglakaristust, sest ta haavas 4. veebruaril 2016 püstolilasuga eluohtlikult oma tuttavat Oleg ¬Varikut.
„Ma ei tahtnud sellele mehele kuuli kõhtu lasta,“ ütleb ta Ekspressiga kohtudes.
Nüüd peaks järgnema vangide tüüpväide: „Ma ei ole süüdi, mind on vale asja pärast kinni pandud!“ ja lugu politseinike, riikliku uurija või kohtuniku pahatahtlikkusest.
Aga ei! Kahe meetri pikkune kiilaspäine Erelt tunnistab otse silma vaadates: „Ma tahtsin teda hoopis tappa!“
Ta kavandas avalikku hukkamist.
Ka tema ülejäänud jutt ei vasta tavapärastele ootustele.
Vahetas ülikooli kuritegevuse vastu
Tanel Erelt ei esitle end kukupaina. Jah, ta lõpetas Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumi. See on eliitkool ja Erelti jutust ning kirjaviisist paistab selgelt välja, et ta pole madalalaubaline pätt. Ta on maailma näinud, keeled suus.
Rääkides venitab ta sõnu justkui nätsu ja muigab justkui inimene, kes teab rohkem, kui välja ütleb. Paistab sõbralik, ent teda silmitsedes taipab iga mõtlev inimene, et tüli ei tasu kiskuda.
Erelt õppis paar aastat Tartus juurat, kuid jättis õpingud pooleli, sest „huvi materiaalsete väärtuste vastu oli suurem“.
Röövis 1993. aastal Tallinna Panka. Kuritegu kvalifitseeriti ümber riisumiseks, sest informaator töötas pangas. Noormees istus kaks aastat vangis. Enamiku ajast Patareis. „Kogemus oli ebameeldiv. Huvi materiaalse vastu aga säilis. Valisin teise sihtgrupi – inimesed, kes teenisid palju raha ebaseadusliku äriga. Mina vabastasin neid üleliigsest finantskoormusest.“ Ehk ta tegi lagedaks tegelasi, kes ei saanud politseisse pöörduda.
„Aastal 2000 sai minu peamiseks elukohaks Costa del Sol Hispaanias. Sinna jäin 15 aastaks. Viimasel kolmel aastal olin ka palju Lõuna-Ameerikas: Kolumbias, Equadoris, Panamas ja Mehhikos. Mul oli ka legaalseid omandusi. Näiteks kuulus mulle restoran Costa del Solis, tegelesin kinnisvaraäriga nii seal kui Kataloonias. Müüsin jahte ja kaatreid Ladina-Ameerikas.“
Tagasi Eestisse ja peagi vangi
Allilmas tuntakse teda hüüdnimedega Tann ja Hispaania-Tann.
Kolm aastat tagasi naasis ta Eestisse ja jäi kiiresti kuriteoga vahele. Ta mõisteti süüdi omastamises (Tabasalus asunud korter viidi võlavaidluse tõttu tühjaks) ja Harku järve lähedal metsatukas ühele mehele rusikahoobi andmises. Kui hoobi saanu püsti tõusis, virutas Erelt talle pussiga põlve ja tuhara piirkonda.
Erelt istus kohut oodates kuus kuud vahi all. Kohtunik Külli Iisop mõistis ta kokkuleppemenetluses veel pooleteiseks aastaks vangi, kuid mees lasti kohe katseajale.

KURJATEGIJA TÖÖRIISTAD: Mõned Tanel Ereltilt ära võetud esemed, mille kohus oli talle tagastanud vaid paar kuud varem. Politsei foto kohtutoimikus
Tann sai kohtuotsusega tagasi oma asjad, sealhulgas automaati meenutava õhkrelva Mini-Uz 15 kuuliga salves, taskulamp-kurika, plastist käerauad, gaasi¬ballooni, relvatraksid, mitu nuga ja näomaski.
Ainuüksi see varustus annab aimu, mis elualaga ta tegeles.
Oleg Varikut tulistades oli Tanel Erelt napilt üle kahe kuu vabaduses viibinud.
Kuul purustas Variku küünarluu ja peatus kõhuõõnes otse diafragma all. Kannatanu elu päästis asjaolu, et kiirabi saabus vaid kolm minutit pärast tema hädakõnet.
Tulistaja oli kadunud nagu tina tuhka. Kuid juba sama päeva õhtul kella 22.20 ajal säutsus Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre Twitteris: „Kuriteos kahtlustatav tabatud. Menetlustoimingud jätkuvad ja nendest täna rääkida ei saa. Rahulikku õhtut kõigile.“
Erelti sõnul sõitis ta pärast tulistamist veidi aega autoga ringi. Rahunes. Helistas keskkriminaalpolitsei organiseeritud kuritegude büroo talituse juhile Ago Leisile ja teatas, et annab end üles.
Erelt naasis suurhalli juurde. Teda võttis vastu hambuni relvastatud K-komando.
Mõlemal poolel oli põhjust peljata. Ereltil seda, et politseinikud võivad ta maha lasta, kuna ta oli relvastatud. Politseinikel omakorda seda, et äkki mõtleb ta ringi ja kukub nende pihta kõmmutama. Või et see ongi tema plaan. Erelt oli ju mõned tunnid varem tõestanud, et ta suudab inimese pihta tulistada.
Õnneks lõppes kõik rahumeelselt.
Arestimajas tuvastati Ereltil joove. Tema silmad punetasid, pupillid olid suured, kõne segane. Mehe seisundit iseloomustasid ühekorraga kerged koordinatsioonihäired, unisus, rahutus ja ärritumine.
Musta värvi riiete all kandis ta kabuuri.
Erelti kodust Õismäel avastas politsei 86 padrunikesta, 6 kuuli ja 3 kuulilaadset eset, aluse 10 padrunikestaga ja 7 Minigripi kotikest valge pulbri jääkidega.
Tema autost (see oli küll sõbra oma) leidis politsei kirve, liigendnoad ja Mini Uzi. Sellesama kraami, mis kaks kuud varem talle tagasi anti. Pluss püstoli TT.
Ohver: ma ei näinud tulistajat!
Arreteerimispäeva hilisõhtul Erelt kuritegu omaks ei võtnud: „Ma olen kaua aega magamata ning mul on psühhotroopsete ainete tarvitamisest järelnähud.“
Järgmisel ennelõunal Põhja-Eesti Regionaalhaiglas toimunud küsitlusel teatas Oleg Varik uurijale, et ta pidi suurhalli juures trehvama Tanel Ereltiga, kuid ei näinud pimeduse tõttu, kes teda tulistas. Teda lasi keegi punases autos istunud mees püstoliga TT umbes kuue meetri kauguselt. „Mul endal on kunagi olnud mitu püstolit TT ja ma tean, mis hääl kostab püstolist TT tulistades,“ selgitas Varik.
Haavatu lisas, et kuna ta hoidis kätt taskus, tabas kuul kätt ja siis sisenes rinna piirkonda.

VAHETULT PÄRAST TULISTAMIST: Valvekaamera salvestas, kuidas suurhalli parklast sõitis minema punane suure spoileriga sõiduauto. Tema taga liikus valust kägarasse tõmbunud tulistamis¬ohver.
Teisel ülekuulamisel teatas Erelt, et Varik kutsus teda suurhalli juurde „mingeid rahaasju“ arutama. Trehvamist soovis ka Erelt, sest ta hankis Varikult kroonilise soolehaiguse talumiseks valuvaigisteid. (Ta meenutab Ekspressile, et „valud olid ebamaised. Ainus asi, millega oskan neid võrrelda, oleks metallvardaga põletamine, aga seespoolt ja pidevalt.“)
Varikult saadud ainete tarvitamisel läks tervis kehvemaks. Erelt soovis teada saada, millega täpselt on tegemist, et siis EMOsse pöörduda. Varik rääkinud suurhalli parklas „seosetut juttu. Meie jutt oli väga lühike.“
Ühel hetkel tundus Ereltile, et Varik võttis pihku relvataolise eseme ja liikus tema poole. Erelt haaras püstoli ja tegi hoiatuslasu („tulistasin enda teada temast mööda“).
Erelt kordas: „Sooritasin hoiatuslasu. Mul ei olnud plaanis Olegi pihta tulistada ja teda vigastada.“
Ta kahetses, et omas ebaseaduslikult hangitud relva ja et Varik sai viga: „Loomulikult kahetsen.“
Erelt rääkis, et kui ta parkis pärast tulistamist auto Harku järve äärde ja hakkas juhtunu üle mõtlema, helistas keegi mees ja ütles, et Oleg sai pihta. Alles siis saanud ta aru, kui tõsine on juhtunu.

VAATA KAAMERASSE! Tanel Erelt 4. veebruaril 2016, kui ta end politseile üles andis. Muu hulgas pildistati teda peaaegu palja ülakehaga – mees kandis vaid relvatrakse.
Kannatanu Varik kutsuti uuesti politseisse. Ta lisas vaid, et ei saanud juhtunu tõttu varalist ega moraalset kahju. „Ma ei soovi esitada hagiavaldust,“ kinnitas ta.
Hiljem teatas Varik, et ei saa kohtusse tulla „isiklikel põhjustel“. Ta palus tulistajale minimaalset karistust. Kohtus märkis Erelt, et Varik saatis talle tuttavate kaudu isegi tervisi.
Politseinike sõnul viitab see kõik allilmas levinud kombele klaarida asju väljaspool ametivõime.
Hämasin ülekuulamistel
Kolmandal ülekuulamisel jäi Tanel Erelt varasema jutu juurde. Märkis vaid, et ta sai juba kohtumist kokku leppides aru, et Varik on agressiivne ja seetõttu võttiski püstoli kaasa.
Nüüd, vangis istudes ütleb Erelt, et enamik ülekuulamistel räägitust oli häma, mida ta rääkis kokkuleppel Ago Leisiga, et „asjade tegelik seis välja ei tuleks“.
Totaalne pööre toimus kohtuistungil, mis toimus veidi enne 2016. aasta jaanipäeva. Kaitsja Mati ¬Senkel palus istungi kinniseks kuulutamist, sest Tanel Erelt kardab kuriteo asjaolude avalikuks tulemisel kättemaksu.
Erelt kinnitas, et „ei kannatanule, ei minu perekonnale, ei kannatanu perekonnale ei ole vaja selle asja avalikku pesemist meedias“.
Kohtunik Violetta Kõvask jättis taotluse rahuldamata.
Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee teatas, et Erelt tulistas Varikut vaid meetri kauguselt ja on „absoluutselt välistatud“, et kannatanu ei saanud aru, kes tema pihta lasi. Ja kaheksa minutit pärast tulistamist helistas Varik Ereltile!
Tanel Erelt tunnistas seepeale, et ta võinuks Variku tappa, kuid tal hakkas kahju.
Vandeadvokaat Senkel ütles, et on väga raskes olukorras, sest kohtualune muutis vahetult enne istungit oma versiooni juhtunu kohta. „Ilmselt on süüdistatav segaduses,“ kuulutas Senkel.
Erelt rääkis aga edasi. „Ma läksin sinna sulaselge sooviga Varik maha lasta. [---] Kui Varik kohale jõudis, ma tulin autost välja ja kohe sooritasin lasu. Varik tõmbus korraks kössi, karjatas. Ütles, et mis sa siis kohe niimoodi ja läks tuldud teed tagasi. Ja ma lasin tal minna.“
Eriti ohtlik uimasti
Erelt palus kohtul arvestada, et Varik andis talle valuvaigistite pähe väga ohtlikku ainet, mis tekitas sõltuvust ja hallutsinatsioone. Varik tarvitas seda ka ise.
Praegu ei tee ta saladust, et see aine oli inglitolm ehk fentsüklidiin, ingliskeelse lühendiga PCP.
Üks kõrge politseiametnik paigutab selle aine fentanüüli ja LSD kõrval kõige ohtlikumate uimastite sekka. Soovitab vaadata Youtube’ist, kuidas PCPd tarvitanud inimesed kaotavad viimasegi aruraasu. „Mõnda sellist saab peatada vaid tulistades liigestesse või pähe,“ ütleb ta.
Veebikülg narko.ee hoiatab, et fentsüklidiini joove kestab neli kuni kuus tundi. Tarvitajatel väheneb valutundlikkus, kuid moondub oma keha tajumine. Üleannustamine võib olla surmav.

SÜNDMUSKOHT: Politseinikud uurivad Saku Suurhalli juurde jäänud valget autot, millega sinna saabus tulistamise ohver. Andres Putting
„Sattusin sellesse karusselli teadlikult,“ kõneleb Erelt. „PCP pühib valu nagu peoga ja tõstab lamavast ja oigavast asendist püstisesse ja tegusasse vaid 15 minutiga. Aga Varik ei teadnud PCP taustast ilmselt midagi. Ta sai seda otse maaletoojatelt ja müüs rõõmsalt. PCP kilo maksis Hiinas 4000–7000 dollarit, Tallinna tänavatel 200 000 eurot. Tahtsin Variku kaudu jõuda maaletoojateni, sest lihtne matemaatika näitas, et seal on suuremas koguses illegaalset finantstulu, millest omanikke vabastada.“
Politsei salajasi kaastöötajaid kaitseb riigisaladus
Erelti väitel tegutses Varik mitu aastat narkootikumide ja retseptiravimite müüjana. „Olen tema käest kõike ostnud. Tunnen teda juba ammusest ajast – ta on ka kuldsete kätega autoremondilukksepp. Lappis mulle Ferrari F430 esiotsa pärast avariid niimoodi kokku, et keegi ei saanud aru, et midagi oleks olnud.“
Ja nüüd jõuame selle loo ühe olulisema mõtteni.
„Varik oli politsei mittekoosseisuline kaastöötaja ehk agent. Tänu sellele vaadati tema tegevusest mööda. Ta müüs igasuguseid asju. Keegi ei lase sel äril niiviisi tegutseda, kui just politseiga koostööd ei tee.“
Seda väidet kontrollida on võimatu. Ago Leis keskkriminaalpolitseist viitab asjaolule, et salajaste kaastöötajate nimed on riigisaladus ja seetõttu ei saa ta kellegi kohta kinnitada, et ta on kaastöötaja või mitte.
Seda saaks teha Varik. Veebis leidub mitu temaga seotud telefoninumbrit, kuid need on suletud või ei vasta keegi. Ja oleks uskumatu, et ta kinnitaks juttu politseiga koostöö tegemisest.
Sellised ülestunnistused on haruldased. Näiteks mullu väitis fentanüüli müümisega vahele jäänud tallinlane Aleksei Denisenko, et oli politsei agent. Teda kaitses samuti Mati Senkel. Advokaat avaldas arvamust, et agenditoimikust võib selguda, kas ja millised teod pani klient toime agenditöö raames. Aga kohus keeldus toimiku välja nõudmisest.
Samas politsei teadis Oleg Varikut ja tema sõprust uimastitega. Nimelt oli Varik Ereltiga samal ajal (kevadel 2016) kohtu all, sest saatis bussiga Tallinnast Saaremaale ümbriku 4,84 grammi amfetamiini sisaldava pulbriga. Varik pidi karistuseks maksma riigile 576 eurot.
„Otsustasin ise ohu likvideerida“
„Ma ei ole eriti pehme südamega inimene,“ ütleb Erelt ja suudab edasi üllatada: „Kui nägin, mida PCP inimestega teeb, siis otsustasin isiklikele finantshuvidele ehk maaletoojate leidmisele käega lüüa. See oli harukordne juhus minu praktikas.“
Erelt väidab, et ta kohtus kolm korda krimiuurija Ago Leisiga. „Leis sai väga hästi aru, mis toimub. Ütlesin, et korjake oma agent tänavalt ära. Et see info, mida temalt saate, ei ole seda riski väärt. Leis ¬muidugi omaks ei võtnud, et Varik on salajane kaastöötaja. Ütles, et me tegeleme väitega ja kui see tõesti nii on, siis me korjame ta tänavalt ära. See jutt kestis umbes kaks kuud. Ta soovitas mul Varikust eemale hoida. Ma sain aru, et teda pole plaaniski ära korjata. Ta oli agendina liiga väärtuslik.

MUUTUS JUTUKAKS: Tanel Erelt 2016. aastal kohtus, kus ta tunnistas ootamatult, et kavatses sõbra tappa. Ilmar Saabas
Leidsin, et see, mida Varik jagab, toob inimestele surma. Rääkisin talle, et pane oma pood kinni. Aga ta ise on ka sõltlane ja ei olnud võimeline seda tegema. Ütles vaid minu rahustamiseks ja-jah. Otsustasin ise ohu likvideerida.
Täiesti teadlikult lasin talle kuuli kerre. See oligi avaliku hukkamisena mõeldud. Selle tõttu valisin ka kohaks Rocca al Mare.“
Uus lugu kinni võtmise kohta
„Nägin, et ta jääb ellu. Tapmiseks tulnuks kontroll-lask ära vajutada. Aga ma tundsin teda kaua. Ta oli hea poiss. Sain aru, et sellest lasust piisab, et üritus kinni pandaks.“
Rahunedes otsustas ta end üles anda. „Helistasin Leisile, et otsida pole vaja, mina tegin. Leis ütles, et ahah, aga võta hästi rahulikult. Saimegi kokku. Eriüksus oli juba kohal. Snaiperite „punased täpid“ mängisid läbi auto esiklaasi mu rinnal. Eks nad arvasid, et äkki olen pahas tujus ja vajutan veel.“
Erelti sõnul tuli Leis tema juurde autosse. „Ütlesin, et näed siis, tegin selle töö ära, mida sina ja keskkriminaalpolitsei teha ei viitsinud. Tema ütles, et „miks siis nii? See oli mõttetu lask, mõttetu pauk. Nii ei saa!“ Ütlesin, et lask oli väga mõttekas, sest sa paned selle poe kinni ja epideemia saab likvideeritud. Leis ütles, et sa oled ikka täitsa hull!“
Erelti väitel pakkus ta irooniliselt välja, et unustaks juhtunu ära. Leis vastanud: „Ei saa. Varik on ju elus ja räägib! Me muidugi aitame, aga sa ei tohi minu kohta midagi mainida!“
Seejärel viidi ta arestimajja.
Erelti sõnul „teadsid kõik, mis tegelikult juhtus“. Uurija Leisi tegevus või tegevusetus pidi loost välja jääma.
Aga lõpuks kokkulepped ei pidanud ja Erelt sattus Supermaxi.
Karm süüdistus: politsei mahitab narkoäri!
Erelti arvates näitab tema juhtum, mis juhtub siis, kui politsei peab üleval salajaste kaastöötajate (tema sõnapruugis agentide) võrku. „Kogu politsei narkokuritegevuse vastane võitlemine baseerub agentidel. Agendid peavad uimasteid müüma, sest muidu keegi nendega tegemist ei tee. Selline töö ei vii tegelikult uimasteid ära, vaid hoopis kindlustab, et nad tänavatel on. Agente värvatakse kogu aeg juurde.“
Erelt kordab oma mõtteid Eks¬pressile saadetud kirjas, kus ta avaldab erakordselt räigeid süüdistusi politseinike pihta: „Praegune agendipoliitika keskkriminaalpolitseis ja vanglates tagab organiseeritud kuritegevuse gruppide ja uimasti¬ärimeeste pideva pealevoolu – vast värvatud agendid teavad, et mingiks ajaks saavad nad kõigeks rohelise tule. Olgugi, et seda otse välja ei öelda.
Politseis ja õiguskaitsesüsteemis on agentidest saanud kinnisidee. Isegi minul vehkis Ago Leis agendilepinguga nina all ja ütles: „Kirjuta alla, siis me saame sind palju paremini aidata!“ Tollane keeldumine võimaldabki täna mul oma lugu rääkida.
Tegelikult on asi üsna halb. 90ndate alguse segastel aegadel tekkinud jõukudest või õigemini nende riismetest ongi keskkriminaalpolitsei pannud kokku Ago Leisi välja öeldud unistuse – „kontrollitud organiseeritud kuritegevuse“ ehk hübriidse värdmoodustise, mis end sujuvalt taastoodab ja süsteemi toidab.“
Keelatud äri ei lõpe
Erelt lubas pöörduda kaitsepolitseisse, et praegune praktika lõpeks. „Oskan nimetada vähemalt kümme nime, kes praegu Eesti allilmataevas säravad ja seda ainult tänu agendilepingule tagataskus. Nende nimede ümber koguneb ka uimastikaubandus.
Mingi aja pärast agentide rentaablus ammendub. Mõni grupp pannakse kinni, ka agent ise pannakse trellide taha mingi patuga, mida väidetavalt keskkriminaalpolitseiga tehtud kokkuleppes ei olnud. Rääkida ta sellest ei saa, sest siis ähvardab keskkriminaalpolitsei levitada juttu temaga tehtud koostööst. Vabadusse jäänud gruppide liikmetest ja vanglast vabanejatest (kelle hulgas on uued agendid) klopsitakse kokku uued grupid ning „tants ning trall“ ümber organiseeritud kuritegevuse ja uimastite käib rõõmsalt edasi.“
Narkovastane võitlus on läbi kukkunud
Erelt nimetab narkovastast võitlust läbikukkunuks. Ta saadab oma jutu toetuseks suvel 2011 Delfis ilmunud uudise, et uimastipoliitika globaalkomisjon (GCDP) kutsus maailma riigipäid tunnistama uimastisõja nurjumist.
Erelt pakub välja, et kogu keelatud ainete nimekiri tuleks kehtetuks muuta. „Üks kõige ilgemaid narkosõltuvuse vorme on toksikomaania, mille üks alaliike on liimi nuusutamine. Selle harrastajaid on tegelikult päris palju. Keegi ei ole kunagi tulnud selle peale, et liim keelatud aineks tunnistada. Sama on kõige ülejäänuga. Igaühe oma asi, mida ta tarvitab. Kes ei taha narkomaani tööle palgata või elukaaslaseks, selle jaoks on narkotest.“

TIPPVÕMM: Kesk¬krimi¬naalpolitsei organiseeritud kuritegude büroo talituse juht Ago Leis, keda Tanel Erelt peab narkoäri soosijaks. Rauno Volmar
Ta räägib nagu poliitik: „Keelatud ainete nimekirjas olevaid aineid las toodab riik! See ongi kriminaalse uimastikaubanduse lõpp. Finito. Vabanevad vahendid saaks suunata tervishoidu. Ei ole vaja enam sünnitusmaju sulgeda.
Riigi toodetud ainete puhul teab tarvitaja vähemalt aine puhtusastet (statistiliselt on Eesti musta turu ainete puhtus kaheksa protsenti, ülejäänu on omalooming) ja ta saab abi, kui midagi juhtub. Täna ei julge tarvitaja kriminaalasja hirmus abi saamiseks riigi poole pöörduda. Ja mis kõige tähtsam: kaob „keelatud vilja“ efekt.“
Tõsised vastuargumendid Erelti väidetele
Politsei salajastes kaastöötajates võib tõesti tekkida ¬karistamatuse tunne, kuid samas aitab nende tarvitamine kuritegevust ohjeldada. Kurjategija peab alati kartma, et tema kaaslane võib olla koputaja.
„Ilma salajaste kaastöötajateta on väga raske avastada kuritegusid, kus on suur konspiratsiooniaste,“ ütleb keskkriminaalpolitsei juht Aivar Alavere. Ta rõhutab, et salajane kaastöö ei vabasta vastutusest toimepandud kuriteo eest.
Samuti ei päästa uimastite vaba levik inimkonda narkopahest. Seda taibati ammu, esimene moodne uimaste levikut piirav seadus võeti vastu 150 aastat tagasi Inglismaal (Pharmacy Act). Narkosurmad kahanesid seejärel hoogsalt.
Esimene rahvusvaheline uimastite leviku vastane kokkulepe sõlmiti Genfis juulis 1931. Sellega ühines ka Eesti Wabariik.
Viimastel aastatel on suhtumine narkootikumidesse tõesti muutunud. Näiteks USAs müüakse mitmes osariigis kanepit vabalt, kuid opiaadid teevad üle riigi julma võidukäiku. Kui veel viis aastat tagasi suri fentanüülist ja sarnastest ainetest tingitud üledooside tõttu aastas 3000 inimest, siis mullu juba 28 000. Viimase aastaga kasvas nende arv 45 protsendi võrra. Kokku suri uimastite tõttu mullu USAs 70 000 inimest ehk rohkem kui HIVi, tulistamiste ja autoõnnetuste tõttu. Enamik end surmavalt pilve tõmmanutest olid nooremad kui 55 aastat.
New York Times märkis, et ameeriklaste keskmine eluiga on üledooside tõttu kukkunud juba kolm aastat järjest. Tavaliselt kahaneb eluiga sõja ajal.
Miks Erelt nüüd oma looga lagedale tuli?
„Rääkimata lood närivad mind,“ väidab ta ise. „Mind ajendas soov rääkida maksumaksjatele, mida nad oma raha eest tegelikult saavad. Isiklikku kasu mul vaevalt tõuseb, pigem on oodata repressioone. Ago Leis ja keskkriminaalpolitsei on alati olnud väga agarad üritamaks mind seostada rahvusvahelise uimastikaubandusega.“
Üks hinnatud politseinik ütleb Erelti kohta, et kui ta sellist juttu räägib, kuidas paljud kurjategijad töötavad salaja politsei heaks, siis kaposse pöördudes on ise samasugune.
Keskkriminaalpolitsei juhid ei taha Erelti motiivide asjus oletusi teha. Kuid nende olekust kumab läbi murelikkus Erelti tuleviku pärast.
Kaasvangid loevad samuti ajalehti ja mine tea, milliseid järeldusi nemad sellest loost teevad ning mis pärast juhtub. Kelle hingele see kõik jääb? Kas sellest teemast tasub üldse kirjutada?
Tavaliselt ei räägi vangid tõesti sellistel teemadel nagu Erelt. Kas tal on igav? Või on ta jäänud kinni 1990. aastatesse? Katus sõidab? Tahab oma tähtsust upitada?
Või on tema jutt osa mafioosode salajasest PR-kampaaniast, millest Ekspress hiljuti kirjutas? Selle eesmärk on politsei tööle vett peale tõmmata.
Ühtlasi annab Erelt selge signaali, et salajaseks kaastöötajaks ei tasu hakata, sest see võib lõppeda kuuliga kõhus või hullemini.
Kampaanias osaledes poleks Ereltil põhjust oma elu või tervise pärast peljata. Ja ta tunneb oma ala autoriteete, vahepeal istus näiteks ühes kongis Assar Paulusega.
Samas jääb Erelti kirjadest ja telefonikõnedest mulje, et tema aktsioon on täielik isetegevus.
Igatahes on ta äksi täis. Ütleb, et tal käisidki hiljuti külas vangla julgeolekuteenistuse endine ülem ja keskkriminaalpolitsei esindaja, kuid ta saatis nad pikalt. Nõudis kohe enda kambrisse tagasiviimist. Kaitsepolitsei on temalt juba avalduse saanud.
Erelt on oma jutus kindel ja ütleb, et tulgu, mis tuleb!

SEES: Viru vangla vangikambrid ja koridor. SVEN ARBET
Supermax toodab kuritegevust juurde
Tanel Erelt elab Viru vanglas 11. oktoobrist 2016. Ta köhatab alatasa. „Mul on hing kinni. Siin ei ole õhutusluuke kambrites, ainult siseventilatsioon. Igal hommikul on paks tolmukord maas. Sain siit astma. Mul on igal ööl astmahood. Äkki ühel päeval ei lähegi hingamine lahti?
Olen üle kahe aasta maganud voodis, mis on minust lühem. Ma ei saa end välja sirutada! Pikem voodi ei mahugi siia. Perearst rääkis, et oli saanud vanglast meili: mida te tahate, kas peame Ereltile augud seina tegema?“
Erelt räägib, et administratsioon on vanglas A ja O. Sekkub isegi meedikute töösse, andes juhendeid, milliseid diagnoose võib panna ja mida ravida. „Ja meil pole psühhiaatrit, kes peaks olema igas vanglas, ega neuroloogi.
Ühtegi karistust mul ei ole. Küsisin, miks mind ei viida üle Tartusse või siin tavaosakonda, kus mul oleks parem hingata. Doktor ütles, et julgeolekuosakond ei luba.“
Ereltit peetakse liiga riskantseks. „Aga läbi luugi annab mulle iga päev süüa mees, kelle hingel on kaks laipa. Tema riskihinnang võimaldab olla sellises üksuses.“
Erelt räägib, et türmi töötajad ei austa privaatsust. „Kambri uksed jäetakse arsti visiidi ajaks lahti. Arsti saatev vanglaametnik kuuleb, mis toimub sees.
Vangide kambritesse paigutamine käib meelevaldselt. Euroopa vanglareeglistik ütleb, et „mitmekaupa lubatakse paigutada vaid neid vange, kes sellistes oludes omavahel sobivad“. 21. augustil toodi minu kambrisse ¬Margus Lumi, kelle kohta ma olin öelnud, et temaga ei taha ma mitte mingil juhul koos olla. Meil oli juba väljas konflikt olnud. Lumi hakkas karjuma. Viis valvurit panid ta raudu, surusid panderolliks kokku, tõid kambrisse, panid maha ja võtsid rauad ära. See oli ilmselge konflikti provotseerimine.
Mind on kutsutud vestlustele, et hakka politsei kaastöötajaks. Supermax ongi koht, kus neid pakkumisi tehakse. Luuakse ühtset massi, et kõik kõiki tunneksid. Supermax ongi Eesti riigi kurjategijate taastootmise koht.
Kollektiivkaristusi vanglas rakendada ei tohi. Juuli lõpus toimus V7 osakonnas (see on pool Supermaxist) ühe kinnipeetava konflikt ametnikuga ja peaaegu kolm nädalat olid terve osakonna uksed kinni. Ainult jalutamise ajaks tehti nad lahti. Üksus põhjendas seda antisanitaarse olukorraga – keegi ei käi koristamas! See aga ei ole vangide probleem, vaid vangla probleem. Kuid inimesi marineeriti kambrites. Minu siinoleku ajal on seda juhtunud viis-kuus korda.“
Ekspress kirjutas juunis, kuidas Viru vangla püüab koristama sundimisega murda Assar Pauluse autoriteeti. ¬Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler Priit Kama põhjendas seda vajadusega muuta kuritegelikku subkultuuri.
Tanel Erelti hinnangul ei tööta see poliitika üldse. „Supermaxis on vahelduva eduga umbes 50 inimest. Siia sattumiseks pead omama kindlat sidet organiseeritud kuritegevusega või väga tõsiseid patte vanglasiseselt – näiteks ründama valvurit. Riik leiab, et me oleme need, kes on võimelised organiseerima teisi kurjategijaid ja neile mõju avaldama.
50 mehest 18 koristavad kahte umbes 30 meetri pikkust koridori, kahte 30 ruutmeetri suurust puhkeruumi ja kahe külmkapi sahtleid. Kaks meest koristab katusel jalutusbokse. Üks neist olen mina. Saan sellest kasu, sest mul on astma ja seal saan kuus korda nädalas lisatunni värsket õhku.
15 meest istub koristamisest keeldumise eest kartseris, kuigi Euroopa Liidu vanglareeglistik näeb ette, et rahumeelse tööst keeldumise eest kartsa ei määrata. Euroopa Komisjon on teinud kolm korda ettepaneku kehtestada kartseripäevade ülemmääraks 15 päeva. Meil on see 45.
Normaalset tööd siin ei olegi. On vaid väike savitöökoda, kus töötab viis inimest. Üks mees töötab raamatuparandajana ja üks teise kinnipeetava hooldajana. Need tööd on head ülipika karistusajaga vangidele hõive mõttes. Aga koristamisest pole mingit kasu. Meil istuvad organisaatorid, kes on harjunud suure finantstuluga. Koristaja palk on 63 senti tunnis. Hõive on kuni seitse tundi nädalas. Maksimaalselt teenid veidi üle 20 euro kuus.
Vangla ütleb, et võitleb subkultuuriga. Tegelikult ta hoopis loob subkultuuri! Suured mehed pannakse tsirkuse korras lapiga ringi jooksma. Tööl puudub kasutegur. See tekitab protesti ja teeb neist inimestest riigivihkajad. Samas on nad võimelised organiseerima teisi. Ehk riik valmistab ette, et nad tulevad välja ja hakkavad teisi organiseerima kuritegude sooritamiseks.
Ainus võimalus on lasta inimestel õppida ja anda normaalset tööd! Venelastel on vähemalt keeltekursused. Mõnel mehel on lubatud lõpetada keskkool. Aga ei mingit kutseõpet! Rääkimata võimalusest omandada kõrgharidus. Mul jäi juura pooleli. Oleksin väga huvitatud, et saaksin ülikooli lõpetada. Vangla teatas aga, et tuleks panustada tööhõivesse ehk koristamisse. Mis pehmelt öeldes on ajuvaba.“
Loe Erelti tegemistest http://www.estoniansupermax.blogspot.com.ee.
Justiitsministeerium: kõik on korras!
Nagu oligi oodata, teatas justiitsministeerium Ekspressile: „Me ei saa konkreetse inimese terviseandmeid kommenteerida.
Viru vanglas tagab nõuetekohase õhuvahetuse ööpäev läbi töötav filtritega varustatud ventilatsioon. Vangla ventilatsiooni rajamisel on arvestatud kõiki nõudeid ning kinnipeetavate eluruumide õhuvahetus vastab kehtivatele normidele.
Vangide raviga tegelevad meedikud ning administratsioon ei ütle kindlasti neile ette, milliseid diagnoose saab vangidele panna.
See, kas kedagi saab lubada avavanglasse, vanglast välja õppima või mujale vanglast välja, sõltub iga vangi riskihinnangust.
Kollektiivset karistamist vangla ei rakenda. Ilmselt ei ole vaja eraldi selgitada, et vanglat on tarvis koristada ning et süüdimõistetu peab tööd tegema.“

Oleks huvitav teada saada, kas arst ise kah retseptide eest n...u küsis

https://www.ohtuleht.ee/941076/videod-ja-galerii-tabletiari-tartu-moodi-kaks-tundi-seksi-voi-250-eurot

See tubdub põnev lugemine.

https://www.autoleht.ee/uudised/uudised.php?uid=58091

Tahaks ka teada kuidas rikkaks saada
https://ekspress.delfi.ee/kuum/eesti-ge ... d=85575889

Eesti geniaalseim kuritegu? Kolm miljonit eurot tulu, aga kannatanuid justkui polegi
Miljonid eurod, mida keegi omaks ei tunnista. Väidetav algoritmi pööramine, mis ei tohiks olla matemaatiliselt võimalik. Massiivsed failid, mille avamine võtab justiitsministeeriumi arvutitel nädala. Teadlaste suguvõsast pärit pisisuli tegude ümber hargneb lahti mastaapne kohtudraama.

Mis on räsi?

arvutikaitse.ee: Räsi on ükskõik kui pikast sõnumist (failist) teatud matemaatiliste eeskirjade järgi arvutatav lühike (paarsada bitti) teabekogum. Algse sõnumi mistahes muutused peavad põhjustama muutuse ka lühendis (räsis). Kuid räsi leidmise algo­ritm ei tohi olla pööratav: etteantud räsi korral ei tohi praktikas olla võimalik leida sellega sobivat sõnumit.

„Meil pole rohkem isikuid, keda saaks kannatanuna kaasata. Ülejäänud inimesed on minu hinnangul tuvastamatud. Kuid nad tuleks siiski kaasata kannatanutena,“ sõnab riigiprokurör Piret Paukštys.

Kokku on politseil õnnestunud tuvastada 28 417,95 euro päritolu. Süüdistusakti kohaselt aga ulatub Dennis Einasto (30) tegelik kuritegelik tulu koguni 3 245 788,31 euroni.

Kust ülejäänud raha pärineb, prokuratuur vaatamata jälitusega kogutud kirjalikele tõenditele, telefonide pealtkuulamisele, arvutisüsteemide varjatud jälgimisele, sotsiaalmeedia andmete vaatlusele, koostööle Europoli ja FBIga ning veel paljudele muudele pingutustele endiselt ette ei kujuta.

Aga alustame päevast, kui väidetav kuri geenius Tartu maakohtus esimest korda kohtupinki toodi ning keerukuselt kohati mõnd Martin Heideggeri raamatut meenutav kohtudraama üksikute, enamasti lähisugulastest vaatlejate ees tasaselt lahti rulluma hakkas.
Perekondlik koosviibimine

Kui Dennis kahe politseiniku vahel istungile jõuab, on tema isa juba kohal. Meeste näod on sarnased. Voolujooneliselt ninaga ühendatud laup ning sissepoole piidlev vaade. Dennist ehivad ka lõunaeestlaste seas harvaesinevad kõrged põsesarnad.

Kohtualune tatsab parajasti oma istekoha poole, kui tema pilk samuti süüpingis oleva isa Madis Einasto (56) omaga kohtub. Nad tervitavad. Õhkõrn soojus valgub mõlema mehe näol juuksepiirist allapoole. Noogutused on poolsalajased, pead seisavad praktiliselt paigal, enamiku tervitustööst teevad ära vidukil silmad.

Tegelikult ei ole Dennis sugugi puhtavereline Tartu poiss. Tema ema Olga Einasto on pärit hoopis Venemaa Kaug-Idast, Ohhoota mere äärsest Magadani linnast.
Minevikus on Dennis Einasto hiilanud muu hulgas näiteks ühe purgi mustikasiidri (väärtus 1,46 eurot) ebaõnnestunud vargusega Comarketi poest.

Meilt vaadates seal kandis (kuigi laias laastus 5000 kilomeetri kaugusel Magadanist) ehk Mongoolias teenis tänaseks ligi sada aastat tagasi punaarmeelasena Dennise vanavanaisa, legendaarne Tartu 7. keskkooli (tänane Karlova gümnaasium) direktor Elmar Einasto.

Elmar pole Dennise esivanemate seas sugugi ainuke haritlane. Kogu tema isapoolne suguvõsa on teadlasi täis. Näiteks poja organiseeritud rahapesule kaasaaitamises kahtlustatavana kohtu all viibiv Madis Einasto kaitses Moskvas füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi juba 25aastaselt. Vanaonu Jaan Einasto on Maarjamaa hinnatuim astrofüüsik. Põhja-Saksamaalt pärit kõrgaadlike suguvõsa (Einasto on eestindus saksapärasest nimest Eisenschmidt) juured ulatuvad tegelikult aga lausa keisrite ja vaaraodeni.

Dennis on tulnud kohtusse teksapükste ja sinise pintsakuga. Möödunud aasta maist alates eeluurimisvanglas istudes on ta kõvasti kosunud ja alumise pintsakunööbi asemel jätnud lahti hoopis ülemise. Vastashõlmas asuva auguni venitamisest ähvardavad aga katkeda isegi alumise nööbi niidid. Ülemine poleks tõenäoliselt üldse kinni ulatunud.

Hoolimata suguvõsa uhkest taustast on Dennisel endal kõigest põhiharidus. Minevikus on ta hiilanud muu hulgas näiteks Comarketi poest ühe purgi ­mustikasiidri (väärtusega 1,46 eurot) ebaõnnestunud vargusega. Katseajal olemise tõttu nõudis prokurör mehele reaalset vangistust, millega Dennis kokkuleppemenetluse käigus ka nõustus. Vanglassemineku asemel otsustas Dennis aga hoopis peitu pugeda.

Lisaks on teda karistatud amfetamiiniga äritsemise, viski ja särgi varastamise, kauplusest arvuti väljapetmise ning kakluse eest. Tsiviilasjades on talt välja mõistetud erinevaid summasid tasumata järelmaksu ja tagasi maksmata laenu eest.
Rahapesu

Erinevalt Dennise varasematest kuritegudest on praegune juhtum kuulsa perekonnanime vääriliselt kõrgel intellektuaalsel tasemel.

„Dennis Einastot süüdistatakse arvutikuriteo ettevalmistamises. See seisneb selles, et ta valdas eel­uurimisel täpselt tuvastamata ajal, aga vähemalt 26. veebruarist 2013 kuni kinnipidamiseni 8. mai 2018, oma elukohas talle kuuluvas arvutis, vähemalt viit erinevat, temale mitte kuuluvat krüptoraha ja veebimajandusega seotud andmebaasi koos neis sisalduvate kasutajatunnuste ja paroolidega, eesmärgiga panna toime arvutikuritegusid,“ alustab riigiprokurör süüdistuse ettelugemisega.

Kokku esitatakse Dennis Einastole süüdistus 96s arvutikelmuse ja 118s ebaseadusliku juurdepääsu hankimise episoodis. Lisaks veel süüdistus täiendava arvutikuriteo ettevalmistamises ja suure ulatusega rahapesus.

Paroolide endi asemel leiti andmebaasidest hoopis parooliräsid, millest peaks vähemasti teoreetiliselt olema võimatu päris paroole tuletada.

Viimases rahapesu episoodis, summas 282 951,76 eurot esitatakse süüdistus nii Dennis kui ka Madis Einastole. Tegemist on umbes kümme korda suurema summaga kui see, mille hankimist prokuratuur jälgida on suutnud.

„Nimelt kandis Dennis Einasto nimetatud ajavahemikul kuritegevuse tulemusena saadud vahendid Madis Einasto Swedbanki, LHV ja SpectroCoini kontodele,“ selgitab riigiprokurör. „Madis Einasto tegi selle varaga erinevaid toiminguid, liigutades seda tema kontrolli all olevate äriühingute ja füüsilise isiku kontode vahel. Lisaks tagastades 63 950 eurot sularahana Dennis Einastole. Rahaliste vahendite ülekandmisega Madis Einastole kaotasid Madis ja Dennis Einasto rahalised vahendid seotuse Dennis Einasto poolt toime pandud kuritegudega.“

Madis Einasto kaitsja vandeadvokaat Sirje Musta sõnul püüdis isa aga poega kõigest aidata. „Nagu prokurör ütles, vahendid on kantud otse Madis Einasto firmade või isiklikele kontodele. Midagi vahepealset varjamise eesmärgil tehtud pole. Vahendeid on kasutatud tagasimaksetena või millekski muuks, nagu lapse elatise maksmiseks.“
Kelle miljonid kontodel seisid, pole võimalik tuvastada

„Prokuratuuri hinnangul on tegemist tuvastamata isikutega. Kui kaitsjal on teine väide, siis minu hinnangul võiks ta ise aktiivselt öelda, kellega on tegemist, ja lisaks öelda, mis süüdistusaktis ­valesti on,“ sõnab riigiprokurör vastuväiteks Dennis Einasto kaitsjale ­Mihkel ­Gaverile, kelle hinnangul peaks Einasto kontodele tulnud raha, sarnaselt kõigi teiste veebitoimingutega, olema võimalik jälgida. Seni on proku­ratuur koostöös Europoli ja FBIga suutnud tuvastada kõigest viis kannatanut, kelle kahjud ulatuvad Dennise kontodel olnud summadest 0,88 protsendini.

Kaitsja hinnangul ei pingutanud prokuratuur piisavalt. „Kui võtta Delfi näide, siis loogiline on, et tuvastamaks, kes mingi kommentaari kuskilt postitas, lähed küsid seda Delfist. Tänane prokuratuuri lahendus on aga see, et me läheme Europoli, küsime Europolist, et kas nemad teavad, kes selle kommentaari postitas. Europol ütleb, et ei, meie ei tea ja siis prokuratuur edasi ei lähe. Europoli andmebaas ei saagi eraettevõtja isiklikke andmeid sisaldada. Meie Keskkriminaalpolitseil samuti ju Delfi-sisestele andmetele ligipääsu ei ole.“

Paukštyse sõnul on prokuratuur teinud kannatanute tuvastamiseks kõik mis võimalik. Kellele kuulus ülejäänud rohkem kui kolm miljonit eurot, polevat võimalik praktikas tuvastada. „Olles teemaga hästi kursis, võin öelda, et kui tegemist pole just terrorismiga, saabub USAst vastus (päringule) heal juhul kahe aasta pärast. Kusjuures, kui vastus küsimusele, kes on registreerinud konto, peaks isegi saabuma, siis tegelikult ei pea kontot registreerides oma õiget nime andma,“ selgitab ta.

„Aga oletame, et inimene on oma nime andnud ja märkinud elukohaks näiteks Saksamaa. Siis kaks aastat pärast seda, kui vastus USAst tuleb, peaksime sellise päringu tegema ka Saksamaale. Mis võiks viia näiteks vastuseni, et niisugust isikut ei ole üldse olemas. Ma leian, et see ei oleks üldse proportsionaalne. Arvestades menetlusaega ja et inimene on vahi all selles kriminaalasjas.“
Matemaatiliselt võimatu algoritmi pööramine

Peale selle, et pole suudetud tuvastada, kust kõik need miljonid Dennise valduses olevatele kontodele järsku tekkisid, on prokuratuuril ka teine probleem. Vaatamata väitele, et Dennise arvutist leiti vähemalt viis andmebaasi, mis sisaldasid kasutajatunnuseid ja paroole krüptorahade hoiustamisega tegelevate veebilehtede kasutajakontodele, vähemalt neljast andmebaasist tegelikult paroole ei leitud. Paroolide endi asemel leiti hoopis parooliräsid, millest peaks teoreetiliselt olema võimatu päris paroole tuletada. Praktika on näidanud, et sügavate arvutialaste teadmiste korral on see siiski võimalik, kuid niisuguse võimaliku tuletamise kohta prokuratuuril tõendid puuduvad.

„Parooliräsi ei anna ligipääsu. Räsi on selline kombinatsioon, mille pinnalt on võimalik kontrollida mingisuguse andmemahu autentsust. Näiteks kui me vaatame täna mingisugust faili siit arvutist, siis selle põhjal genereerub räsi. Räsi iseloomustab see, et sõltumata ajahetkest, millal me selle genereerime, on see alati ühesugune. Räsi on nagu faili DNA. Tegemist on tunnusega, aga mitte parooli endaga,“ selgitab Dennis Einasto kaitsja Mihkel Gaver kohtunikule ja prokuratuurile. Seejärel tõuseb ta oma toolilt püsti ning küsib Denniselt üle, kas selgitas õigesti.

Süüdistatav on selgitusega rahul.
Faili avame järgmiseks nädalaks

„Selle faili avamine võttis isegi minu arvutis mingi viis minutit,“ sõnab Dennis Einasto valjul häälel kohtupingist prokurörile. Too on üritanud juba minuteid avada oma arvutis massiivset faili, mis peaks sisaldama andmebaasi parooliräside ja kasutajatunnustega.
Prokurör nõustub tegema 15minutilise pausi. „Kui süüdistatav ütleb, et tema arvutis avaneb see viie minutiga, siis Justiitsministeeriumi arvutis see kindlasti nii ruttu ei avane.“
Fail ei avane ka pausi ajal. „Laadima“ jääb see ka kogu järgneva istungitunni jooksul. Lõpuks pakub prokurör, et proovib faili lahti saada järgmise nädala istungiks.

https://arvamus.postimees.ee/6544505/ra ... valitsusse ?