Tööl viimasel ajal väga keerulised ajad. Võeti tööle kaks uut inimest. Kui tavaliselt olen harjunud töötama kolleegidega, kes on minust veel staažikamad, siis nüüd iga päev, kui tööl olen, on kõrval "rebane". See tähendab, et KÕIK asjad teen mina ära, ning selle kõrval tuleb ka rebast õpetada. Kuna graafikujärgne töö, siis see nädal oli õnneks tööpäevi ainult kaks - kolmapäev, neljapäev. Neljapäeval olin tööpäeva lõpus juba nii tühi, et asjadest vapsjee aru ei saanud. Peale tööpäeva oli organiseeritud ka jalgpallimäng. Pole palli puutunud kaks aastat, enam veel mänginud. Kunagi sai aga Eesti liigat mängitud ning päris kõik oskused mööda külge maha jooksnud pole. Kuigi, võhma pole absoluutselt. Peale veerand tundi oli kett no niii maas, kui sai olla. Pealegi suutsid kõrvalväljakul treenivad venelased lüüa mu autole üle aedade niimoodi palliga pihta, et esipamperisse tekkis pragu. Riidlema ei läinud, sest pamper nii kui nii teist värvi ja ootab eeltööd-värvimist. Peale mängu, jalalabad nii tuimad, et autoga sõitmine oli piin. Jalgu sain kasutada ainult põlvest liigutades - üsna ohtlik nii sõita. Kuid koju jõudsin ilusasti. Vaatasin veel telekast ühe õlle kõrvale ära, kuidas Cramole medalid kaela riputati ja magama minek, sest vaim ja keha olid läbi lüpstud. Täna ärkasin kell 8, hästi välja puhanud ja pole kunagi olnud kaua magaja. Kuid kui külmkapi avasin, avastasin sealt veel 3 õlut, millest teine juba naha vahel - ilus vaba hommik. Keegi ei häiri, õlle maitseb hästi ning kass elab ainult minu õllejoomisele kaasa. Veidi küll imelik nii vara õllega alustada, kuid minu nädalavahetus on alanud. Homme tuleb sõber Tartust üle pika aja nädalavahetuseks külla ja ma juba aiman, kui palju õlut ja autojuttu nädalavahetusel läbi meist käib.
|