Avaleht      Uudised      Artiklid      Partnerite pakkumised      Pood      Foorum       Chat

Tänane kuupäev 21.11.2018 01:05

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1549 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 100, 101, 102, 103, 104
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 15.09.2018 17:25 
Kasutaja avatar

Liitunud: 02.12.2006 21:44
Postitusi: 287
Asukoht: tallinn
Ära usu mingi tondi juttu,mine käi ise ära ikka...

_________________
If everything seems under control, you're just not going fast enough


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 29.09.2018 00:16 
Kasutaja avatar

Liitunud: 23.12.2005 00:20
Postitusi: 48
Asukoht: Tallinn
https://m.postimees.ee/section/122/6416411

See võiks isegi huvitav olla..


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 11.10.2018 00:50 

Liitunud: 08.04.2007 22:22
Postitusi: 831
Jolinar kirjutas:
https://m.postimees.ee/section/122/6416411

See võiks isegi huvitav olla..

Pilte ei jõua kopida


Postimees
Arteri suur intervjuu seiklejaga! Väino Laisaar: kui reisidest jääb järele huvitavalt elatud elu, siis rohkem ma ei tahagi
28. september 2018, 23:11
Eesti üheks omanäolisemaks reisisarjade tootjaks saanud Väino Laisaar tunnistab, et teda meelitab seiklema hommikune teadmatus, kus sa õhtul oled: kas vangis, kuristikku kukkunud või mõnes huvitavas kohas. Tema reisid on paljude silmis äärmuslikud. Juhul kui ta peaks reisil surema, eelistaks ta hukka saada külmas, mitte palavuses. Miks, saate teada intervjuust.

Oma 4x4 ekstreemsete reisisarjadega on Väino Laisaar (40) kinnistanud end viimastel aastatel Vahur Kersna, Uhhuduuri ja rollingute seltskonna ning duo Teet Margna–Kristjan Jõekalda kõrvale Eesti juhtivaks seikluste vahendajaks. Sel sügisel toob ta laupäeviti teleekraanile seriaali «Trumpi müüri radadel», peagi järgneb sari teekonnast läbi Lääne-Aafrika. Noist esimest, autoreisi USA-Mehhiko piirialadele, nimetab ta elu üheks ägedamaks, teist aga selliseks, kus kogu aeg tiksus kuklas ohutunne.

Laisaar ei ole õppinud teleajakirjanik, ent sellegipoolest on tema sõnakasutus elav ja humoorikas. Näiteks rääkis ta usutluses Arterile reisist Aafrikasse nii: «Kui sa mõtled seal, et ruumi on, ja peidad end kuskile ära, siis tegelikult sellist kohta ei ole, kus keegi sind ei näe. Silmapiiri ulatuses ei pruugi paista ühtegi majapidamist, aga niipea kui telgi püsti saad, seisab keegi hops! su telgi kõrval ja vaatab, mis sa teed. Ja varsti saabub terve pere, 18 last ja kõik tädid, kes vaatavad, mis tsirkuse tuul seekord kohale puhus.»

Või kirjeldus autoreisist Tšukotkale, kus tuli kuus päeva istuda lumevangis: «See kandideerib selgelt igavuse esikümnesse. Meil oli vana Autoleht kaasas ja see sai nii läbi loetud, et lõpuks teadsid, kui palju on artiklites tähti ja sõnu ja kas mõni sõna tähendab ka tagurpidi midagi. Õnneks oli reisikaaslasel kaasas hiigelsuur mälupulk muusika, mnemoturniiri ja kuuldemängudega. Kui meil oleks olnud ainult üks vene plaat 20 tümakalooga, oleks me tõenäoliselt mingil hetkel üksteist seal autos ära tapnud.»


2014. aastal Tšukotka reisil maasturitega läbi paksu lume murdmas.

FOTO: Andrus Kagu

Suvel tapeti Tadžikistanis neli turisti. Olete ka seal seiklemas käinud. Kas selline veretöö tuli teile üllatusena?

Mulle jättis Tadžikistan peaaegu et kõige sõbralikumate inimestega riigi mulje. Aga seal on sadade kilomeetrite ulatuses piiri Afganistaniga, kus ei ole ühtegi piirivalvurit ega aeda, on ainult jõgi kahe riigi vahel. Jõge ületada on lihtne, see on 20–40 meetrit lai, ehkki kiire vooluga. Afganistani poolelt üle piiri käia või sealt kohalikku ISISe rakukest juhtida ei tohiks olla mingi probleem. Afganistan on ju ISISt täis.

Meil ei tekkinud seal küll ühtegi intsidenti. Pigem olid inimesed tagasihoidlikud ja hoidsid eemale.

Kas sellised tapajuhtumid võtavad kõhedaks ja reisihimu vähemaks?

Niisuguseid asju juhtub igal pool. Antud juhul lisab selgelt kaalu see, et tegemist oli ISISega, mis arusaadavalt ei ole turismiettevõte, vaid nende eesmärk on olla halb ja sellega silma paista. Arvan, et üks niisugune vahejuhtum Euroopa kontekstis ei mõjuta miskit, sest meil siin toimub ju iga kuu midagi, mis on seotud ISISega. Jah, seda on oluline teada, aga seda ei ole mõtet ületähtsustada.


Väino Laisaar uhkelt Eesti passiga Kesk-Aasia reisil Kõrgõzstanis piiri ületusel.

FOTO: Heiki Hint

Kui peaksite minema ohtlikesse piirkondadesse, kas võtaksite nüüd ekstra abinõusid tarvitusele?

Keeruline on ette võtta ettevaatusabinõusid. See sai selgeks [talvel] Aafrikas. Kui teel on kontrollpunkt, siis sa ei tea, kas seal on ametnikud või lihtsalt Kalašnikovidega pahalased, kes tahavad su raha ja auto ära võtta ja sind keldrisse panna. Nad näevad kõik ühesugused välja, on plätude ja dressidega.

Tavaliselt võetakse turiste just kontrollpunktides maha, sest nii on neid kõige lihtsam püüda. Teed teetõkke ja paned sildi üles, et kontroll, ning kõik jäävad ilusasti seisma ja siis on juba aega nendega tegeleda. Teine variant on see, kui jääd hooletult väga nähtavasse kohta ööbima. Siis võib keegi sulle laagrisse tulla. Meil Aafrikas tuldi. Ühel õhtul Malis olid püssimehed plõks! paigas. Aga nad olid kohalikud jahimehed, kes tulid lihtsalt vaatama, mis tsirkus siin põõsastes toimub.

Kuid hirm oli nahas?

Kogu Aafrika reisi ajal oli hirm natuke nahas. See on olnud ainuke reis, kus on kogu aeg turvalisuse teema kuklas kipitanud.

Inimesed on pärast Aafrika reisi küsinud, kas midagi ei juhtunud. Ei juhtunud. Sest kui oleks midagi juhtunud, siis praegu ma siin ei istuks ega räägiks. Kui keegi tahab sulle seal paha teha ja tuleb püssiga laagrisse, siis seda varianti ei ole, et nad esimesel ööl hoiatavad, et ai-ai-ai, saime su kätte, ole ettevaatlik, järgmine kord tapame ära.

Täpselt samamoodi võib sinuga igal pool midagi juhtuda. Maailm on kuidagi hulle täis saanud. Aga et ühes keskkonnas, nagu Aafrikas, nii palju asju juhtub, teeb ikka ettevaatlikuks. Samades piirkondades, kus me Aafrikas käisime, toimus samas ajavahemikus turistide, kohalike ja rahuvalvajate vastu kuus rünnakut, milles rööviti või tapeti umbes kuuskümmend inimest, vägistati turiste ning võeti nende autod ja raha ära. Need on lood, millest on väga keeruline mööda vaadata.


Väino Laisaar Kesk-Aasias Kasahstanis Šarõni kanjonis seiklusi otsimas.

FOTO: Heiki Hint

Miks siis üldse selliseid ohtlikke reise teha?

On kaks põhjust. Esiteks on tõenäosus, et midagi juhtub, üsna väike. Teiseks, Aafrikas olime tahtnud [oma reisiseltskonnaga] juba ammu ära käia. Mul on hea meel, et see sai talvel tehtud ja niipea ei ole vaja sinna tagasi minna.

Meil oli Lääne-Aafrika kohta paar kuud vana turvalisuse kaart, mida Prantsuse saatkond jagab oma rahuvalvajatele. Kui Mauritaaniast ja Malist on kolm neljandikku värvitud tulipunaseks, mis tähendab, et sinna ei soovitata üldse minna, jätab see reisimiseks üsna väikse koridori. Ja ega ülejäänud piirkondki roheline [ehk turvaline] ole. Kaardi legendis oli roheline värv küll märgitud, aga kaardil endal ei olnud tilkagi rohelist.

Ma näen kahte varianti: kas Aafrika läheb nii hulluks, et vajub põhja, või läheb kõik korda. Aga mina seda varianti ei näe, kuidas kõik korda läheb. Võib-olla kõlab see veidi hirmujutuna, aga selline oli emotsioon, millega sealt tagasi tulin.

Kas ohtlikesse piirkondadesse minnes mõtlete enne võimalikud stsenaariumid läbi, mida ühes või teises olukorras teha, et eluga pääseda?

Üks hea tuttav ütles kunagi sellise lause: tegeleme probleemidega nende tekkimise järjekorras. See lause on mind saatnud tollest päevast alates. Iga olukord on ju erinev. See pole jalgpall, kus joonistad ründeskeemid välja, et kui pahalane tuleb sealt, siis teeme sellise põike. Kui mõtled kõik üksipulgi läbi ja analüüsid ohte, siis tõenäoliselt algab juba Põhja-Lätist lõuna pool ohtlik ala.

Seni on läinud suhteliselt hästi. Relvaga on meid sihitud ainult üks kord.


Väino Laisaar ainult ei reisi, vaid teeb reisides ka telesaadet. Intervjuu Kesk-Aasias Kõrgõzstanis rohkem kui 3000 meetri kõrgusel reisikaaslase Rait Paimetsaga.

FOTO: Heiki Hint

Kas too juhtum on suurimat kabuhirmu tekitanud olukord?

Jah, Kasahstanis Usbekistani piiri ääres oli nagu filmistseen, kus mäe tagant hüppas välja KamAZ. Meid peeti kinni ja käsutati autost välja. Neli automaaturit karjusid meie peale ja sihtisid meid. Selle ajani olin arvanud, et olen täitsa okei närvikavaga mees, aga seal jalad kontrollimatult lausa värisesid hirmust. Olime keset kõrbe ja selleks, et sind maha lasta, on vaja ainult päästikut tõmmata, pärast kraabivad tagajalaga liiva peale ja sa oledki kadunud, sest keegi ei oska sind otsida. Kuigi [reisikaaslane] Rait tavatseb oma kergelt väärastunud alalhoiuinstinktiga öelda, et kui teisel mehel on automaat, ei tähenda see veel, et ta hakkab laskma. (Naerab.)

Lõpuks tuli välja, et see oli tavaline röövretk. Algul üritasid nad meilt välja pressida 30 000 rubla väidetava piiriala rikkumise eest, kuigi olime end igas piirivalvepunktis registreerinud. Jõudsime kokkuleppele, et maksame neile 16 000 rubla (tollal umbes 400 eurot – P. P.). Igaks juhuks võtsid nad ära ka meie õlled külmkapist ja suitsuvorstid.

Mulle on jäänud teie reisidest mulje, et kompate ohupiire. On see nii?

Ilmselgelt ei lähe me kuhugi viga või surma saama.

Aga te vaatate, kui kaugele annab minna, enne kui viga või surma saate?

Üritame jah enne seda tagasi keerata. (Naerab.) Meil on kaardil punkt, kuhu peame välja jõudma, ja proovime sinna kohale saada. Tagasi keeramine on asi, mida vastusevariantides väga palju ei ole.


Väino Laisaar tööpostil: 2011. aastal BAMi retkel maasturi katusel filmides silda ületamas.

FOTO: Väino Laisaar

Korra oleme siiski tagasi keeranud. BAMi peal, kui Magadanist tulime, oli üks jõgi nii suur, et oma jõududega poleks me üle saanud. Ja raudteesild, mille peal oleks saanud sõita kiirusega 3–4 km/h, oli sadu meetreid pikk. Isegi kui pärast õnnetust rongiga ellu jääd, on mõistlik ennast ise kiviga surnuks lüüa, sest see on kõige suurem rikkumine Venemaal, kui teed rongi või raudtee katki. Sest sa halvad läbi riigi kulgeva kaubaveo. Seal ei ole kergendavaid asjaolusid, et oled automatkaja ega saanud jõest läbi. (Muigab.)

Kas see on osa mängust, et peab närvikõdi saama?

Jah, see jätab reisist ka parema ja eredama mälestuse, kui on raske olnud. Väga keeruline on huvitavaks mõelda Tallinnast Varssavisse sõitmist. Ega mägironijad ka sellepärast mäe otsa roni, et see oleks lihtne.

Olete teinud palju reise Venemaa põhjaaladele. Miks just sinna?

Ma leian põhjatundras midagi sellist, mida leidsin esimesel reisil Mongooliasse. Kui jõudsime seal lõpuks kivikõrbesse, kus 360 kraadi sinu ümber pole mitte midagi, ainult tühi silmapiir, ja sinu kohal meeletu taevas, siis saad aru, kui väike sa siin maailmas oled – et sa ei ole maailmanaba ja kõik ei keerle sinu ümber. Tundras on sama tunne, ainult selle vahega, et kui seal juhtub midagi, oled hädas ja sul on vaja kuidagi olukorrast välja tulla. Avarus, üksindus, lisaks põnevus, ärevus ja kerge hirm, mis külmast tuleb...


Nii see seiklemine käibki: maasturiga läbi Kesk-Aasia kõrbe. Laisaar oletab, et see pilt on tehtud Kasahstanis.

FOTO: Heiki Hint

Olen olnud ka 48-kraadises kuumuses Usbekistanis Araali mere kuivanud põhjas. Siis tekkisid teistsugused hirmud: kui auto või konditsioneeriga midagi juhtub, ei ole mitte kuskile varjuda. Külma ilmaga saad panna riideid selga, aga kuuma ilmaga saab ühel hetkel see variant otsa, mida seljast ära võtad. Liiva kaevates jääd ellu ainult siis, kui oled sisalik. Kui äärmustesse minna, siis juhul kui peaks reisil surema, eelistaksin kindlasti külma. Juttude järgi pidi enne külmumist hakkama hirmus naljakas ja minema soojaks, nii et võtad riided ära ja siis naeratades sured. Aga ma ei kujuta ette midagi õudsemat kui kuskil kõrbes vedelikupuudusse ja palavusse surra – see on oluliselt pikem ja vaevalisem protsess.

Kas te selle peale pole mõelnud, et jääte Venemaal lumevangi, kütus saab otsa ning kõngetegi sinna?

Siin on ka põhjus, miks tundrasse ei minda kunagi ühe autoga. Kolm autot on optimaalne, et kui ühega midagi juhtub, saad inimesi ümber pakkida teise autosse.

Kuna oleme Venemaal palju sõitnud, on meil seal tekkinud väga palju tutvusi. Kui satelliittelefon töötab, saame kellelegi helistada, kes organiseerib siis abi. Kui helistad Tallinnasse kellelegi keset koosolekut kontorisse ja ütled, et kuule, mul on jama, proovi midagi välja mõelda, kuidas me siit ära saame – selle logistika korraldamine on oluliselt keerulisem.


2014. aastal Tšukotka reisil maasturitega läbi paksu lume murdmas.

FOTO: Andrus Kagu

See ei tähenda, et meil on päris kadudeta läinud. Mul on 2013. aasta Taimõri reisist, kui puhv näo külge külmus, seniajani näol kaks punast laiku. See liigitub rubriiki "elu õpetab". Võid ju mõelda, mis ma panen näomaski ette, olen ainult paar minutit väljas. Aga näomaskil on suu ja nina ees augud, kust niiskus välja tuleb. Puhvil hingad niiskuse puhvi ja naha vahele ja kui väljas on 30 kraadi külma ning puhub tuul, on sekundite küsimus, kuni puhv sulle näo külge jäätub ja ongi kahjustus käes.

Minu meelest on mõned teie ponnistused olnud arulage jäärapäisus, näiteks kui püüdsite tunde läbi lume murda, aga saite edasi ainult kaks kilomeetrit. Kas te aru ei saa, et mõni asi on võimatu?

Venemaa põhjatsoon pole ainult piiritsoon, kuhu on vaja erilube, vaid see on ka äärmiselt maavaraderikas piirkond. Seal on Gazpromil, Lukoilil ja teistel naftapuurimistehased, mille territoorium võib olla vabalt sama suur nagu Eesti. Kuna äri käib suurte panuste ja suure rahaga, ei huvita kedagi, et mõni automatkaja tahab nende töötegemiseks ehitatud teid kasutades sealt läbi sõita. Seega on neil lihtsam öelda ei. Sest kui sõidad teel kütuseveokiga kokku või mõne asja puruks, tähendab see neile hiigelprobleemi, kuna tootmine võib peatuda.


2014. aastal Tšukotka reisil maasturitega läbi paksu lume murdmas.

FOTO: Andrus Kagu

Nii vaatasimegi, et kui läheme 100 km läbi tundra, läheb sealt tee edasi. Aga meil oli vähe kogemusi lume peal sõitmisega. Tundras tuleb sõita nimelt lume peal: põhjala lumele teevad tuisud ja külmad 15–20-sentimeetrise kooriku, mis kannab ka KamAZe. Eks me tegime muid lollusi ka: selle asemel et ühte rada kasutada, jagunesime kolmeks ja hakkasime proovima, kus kõige rohkem kannab. Nelja tunniga saime edasi kaks kilomeetrit, pool kütusest oli otsas ja meil oli sõita veel 98 km sellist tundrat, kust keegi polnud kunagi läbi läinud. Ja tundras ei ole sile maa. Seal on meeletuid kuristikke, mägesid, jõgesid, järvi. Kuna tuul tuiskab kogu aeg, võib madalam jõe koht olla niimoodi täis tuisanud, et pealt on sile, aga all on kümme meetrit kuristikku. Rait sõitiski teisel Tšukotka reisil nina ees allikasse. Auto oli seal päevi kinni, selle välja rapsimise käigus tekkis tehnilisi probleeme, kuni lõpuks tuli 200 km kauguselt linttraktor neid välja tõmbama, mistõttu Tšukotka tipp jäigi võtmata.

Mind on hämmastanud, et iga kord, kui teie autod on katki läinud, olete isegi kõige lootusetumana paistnud olukorrast leidnud väljapääsu. Kuidas küll?

Autosid lõhub maastik, aga ka külm: miinuskraadid hakkavad metallidele tegema selliseid asju, milleks sa ei oska Eestis kuidagi valmistuda. Võtad head amordid, mis on pidanud vastu Dakari ralli, aga põhjas 40 miinuskraadiga need enam ei tööta, nii et iga väiksem jõnks lööb amordi põhja ja see lõhub tehnikat. Samuti läheb metall hapraks: meil on silla küljest kronsteinid lahti murdunud, sest läbikülmunud metall annab mingil hetkel alla. Aga tänu suurele tutvusringkonnale oleme seni leidnud igast olukorrast väljapääsu.


Väike arupidamine 2011. aasta BAMi reisil, kuidas üle kivise kuivanud jõepõhja saada.

FOTO: Väino Laisaar

Kui Rait käis mõni aasta tagasi väiksema koosseisuga Norilskis, läks neil seal kandis auto katki. Neile toodi varuosad aatomijäälõhkujaga. Nad seisid jõel murdjää sees, laev jäi piltlikult öeldes nende kõrval seisma, Vova vilistas ülevalt ja viskas varuosade paki alla. See jättis Raidile nii sügava mulje, et kui ta Eestis tagasi oli, suutis ta esimesel nädalal öelda ainult jäälõhkuja. Meile on toodud varuosi ka lennukiga, muudest variantidest rääkimata.

Teine teema on autode valik. Vanad Land Cruiser 80 kestavad hästi, lisaks on nende juppe saada. Kunagine reisikaaslane Romek käis vahepeal Mongoolias ja seal läks veermikus mingi varras katki. Nad sõitsid lähimasse külla, kus oli umbes kuus maja, koputasid uksele ja ütlesid, et neil on ühte varuosa vaja. Kohalik vana ütles, et oota, sobras siis jalaga köögikapi all ja tõmbas õige tüki välja. Muidugi küsis ta selle eest ka sellist hinda, nagu oleks see ainuke detail maailmas, aga see aitas reisi jätkata.

Kunagi Baikali ääres, kui Hiluxil läksid taga lehtvedrud katki, tehti meile uus vedrupakk Volga ja VAZi vedrulehtedest. [Baikali idakaldal trassi] 110 peal kukkus Hilux jõge mööda sõites kardaaniga kivi otsa. Kohalik vene mees, kes kaasas oli, moodustas autode akudest keevitusaparaadi ja keevitas sinna tugevduseks poldid vahele, nii et sai ära sõita neliveolisena.

Elu on näidanud, et kui häda on käes, küll siis mingi lahendus ka leidub.

Kas tundide kaupa auklikel teedel loksumine tüütuks ei lähe?

See ei lähe tüütuks sellele, kes on roolis. Aga filmitegijale, kellel on reisi lõpuks vaja tulla tagasi materjaliga, mida inimestele näidata, on see selles mõttes tüütu, et esimesed 100 km zimnikut ehk taliteed on täpselt samasugune nagu too zimnik, mis tuleb 1000 km pärast. Kui palju sa mööda tuhisevat juurikat või lumekuhja ikka näitad? Filmid oma asjad ära esimese 100 km jooksul ja siis leiad mingil hetkel end mõttelt, et nüüd võiks midagi juhtuda, kas või auto katki minna – mis ei ole automatkal ilmselgelt õige mõte –, muidu istun päevi, aga ei saa vastu midagi.


Väino Laisaar jäädvustamas 2011. aastal ülevenemaalisele matkajate kokkutulekule sõites, kuidas õnnestub reisiseltskonna maasturil kõrgest jõekaldast üles roomata.

FOTO: Väino Laisaar

Miks te siis seda kõike teete, kui tunde ja päevi võib olla tüütu ja midagi ei juhtu?

Olin eluaeg olnud dokk- ja loodusfilmide vaataja, kui esimese Mongoolia reisi käigus tekkis äratundmisrõõm, et see ongi täpselt see, mida tahan teha. Selleks ajaks olid ka kõik muud sihid ja asjad elust ära kadunud. Kuni Mongoolias sõitsime, sai talveplaan kokku pandud, ja talvel sai suveplaan kokku pandud, nii et lõpuks polnudki muud teha kui kaks korda aastas end autosse pakkida ja reisile minna. Mulle meeldib reisida ja sarjade tegemine aitab mul reisida. Mind paelub ka see, et kui ärkad hommikul üles, ei tea sa, kus õhtul oled: kas vangis, kuristikku kukkunud või mõnes huvitavas kohas. Mulle on kerge kaos huvitav.

Kust te sellisena ühtäkki välja ilmusite?

Järsku tulingi! Elu on täis keerdkäike. Enne proovisin ennast igasuguste asjadega elus hoida, aga see ei tulnud kõige paremini välja. Näiteks olin pitsaäris, tõin USAst autosid ja mootorrattaid, müüsin mobiiltelefone ja reklaami. Aga kui oled rahutu hing, siis ei kannata üheksast viieni kontoris olla – ei ole mõtet oma ainsat elu selle peale raisata. Siis sattusin internetitelevisiooni: mind kutsuti mootorrattasaateid juhtima. Vaatasin, et montaaž on huvitav, ja võiks ka ise proovida midagi filmida. Juhuse tahtel sain minna kaameraga Soome kiirendusvõistlusele ning siis, 2009–2010, käis peas klikk, et dokksarjade tegemine on erakordselt põnev, midagi sellist, mida tahan teha. Aga väljund oli internet ja see ei pakkunud erilisi võimalusi. Kirjutasin toonasele ETV2 peatoimetajale, et kui on mahti, siis vaadake mu asju, äkki on midagi põnevat. Tuli vastus, et vaatame siis. Ja nii see läks.

Kas suudate end teletööga ära finantseerida, sest ega autoreisid saa odavad olla?

Jah, kui ma ei teeks reisil sarja, ei saaks ma sinna reisile ka minna. Reisin tööraha eest, muidu ei saaks ma kaheks kuuks kuskile ära minna. Ja kuna ma ei taha rikkaks saada, on see kõik vastastikku kasulik: projekt toetab mind ja mina toetan projekti. (Naerab.)


Väino Laisaar hankimas 2011. aasta BAMi reisil julgestustrossi otsas põnevaid kaadreid.

FOTO: Väino Laisaar

Kas reisijuhi tööd teete ka?

Jah, aeg-ajalt. Järelejäänud kolmandiku elust panustan üritusturundusse, teeme sõbraga koos firmaüritusi ja suvepäevi. See on äärmiselt egoistlik avaldus, aga mulle sobib formaat, et täna siin ja homme seal. Nendele inimestele, kes ennast minu kõrvale sätivad, see väga ei sobi. Kui oled palju ära, annab see igas koosluses tunda. Aga kuna minemise tung ja kutse on nii suur, siis paraku kõik ülejäänud ei ole alati rahul. Väga stabiilset pereelu on sellise elu kõrvalt keeruline elada.

Teie arvates peaks inimene kõigest hoolimata tegema ikka seda, mida hing ihaldab, eks?

Jah, arvan küll. Mu vanaema oli Normas mänguasjade tsehhi brigadir ja aeg-ajalt õnnestus mul õega minna tema juurde vaatama, kuidas elu käib. Mulle jäi lõpuks mulje, et noored naised läksid pärast kooli lõpetamist Normasse tööle ja panid kuni pensionini mänguautodele rattaid alla ja kui oli ilusam päev, siis kleepisid kvaliteedimärke. Kui istud lõpuks lastega võrkkiigel ja nad küsivad, mis sa oma eluga teinud oled, on see minu arust kohutav, kui saad vastata, et tööd tegin. Võib-olla mõnele sobib see suurepäraselt, aga mina nende hulka ei kuulu.


Võtab näo naerule, kui saab jälle teele asuda. Maasturi roolis Väino Laisaar.

FOTO: Konstantin Sednev

Üks probleem, millest teie saadetes ja raamatus eriti juttu pole, on pikkadel reisidel paratamatult tekkivad lahkhelid.

Ilmselt on paljud, kes läinud sõpradega Euroopasse autoreisile, omal nahal läbi elanud, et mingil hetkel tahavad ühed päikest võtta, teised kaubamajja minna ja kolmandad hommikust õhtuni sõita. Aga me tunneme üksteist – see on meie sõpruskond. Teiseks, see, kes meie reisile kaasa tuleb, suures osas ikkagi teab, missugune reis see on – täpi poole sõitmine ja teele jäävad asjad, mida saab heal juhul vaadata, sest tavaliselt on alati tuli takus. Selge, et reisil tuleb endaga kõva tööd teha: sa pead selle poole endast, mis iga asja peale solvuda lubab, ära nullima. Seal ei ole varianti, et kui järsku saab kõrini, lööd autoukse kinni ja ütled, et lähed bussi peale. Buss võib olla 500 km kaugusel. Sa ei saa iga asja peale närvi minna. Meil on siiamaani läinud kõik reisid nii, et suurt tüli pole olnud.

Aga nägelemisi on juhtunud?

Ikka tuleb ette. Vahel viskab tee ise sulle ette hetki, kus osal inimestel hakkab alalhoiutuli varem põlema kui teistel. Need olukorrad on enamasti lõppenud Raidi sekkumisega: ta ütleb, et loomulikult läheme edasi, kui siia juba tulime. Tänu tema jäärapäisusele ja sihikindlusele oleme lõpuks jõudnud kohale sinna, kuhu oleme tahtnud minna. Müts maha tema ees! Sest Raidi alalhoiuinstinkt hakkab pihta hoopis sealt, kus teistel elu lõpeb.


Väino Laisaar (vasakul) ja Herbert Murd tänavu kevadel rendimaasturiga New Mexicos USA-Mehhiko piiri äärses kõrbes.

FOTO: Väino Laisaar

Pikal reisil vajab enamik ka omaette olemise aega, mitte et pead pidevalt kuulama reisikaaslaste mula. Kuidas seda aega endale saada?

Autoreisiga on lihtne: auto jääb varem või hiljem seisma. Kui oled päevast või inimestest väsinud või sul on paha tuju, saad jalutada ümber auto või teha pikema tiiru. Suvereisidel on sellevõrra lihtsam, et siis on sõiduaeg lühem. Talvereisidel on keerulisem: näiteks Tšukotka reisil veetsime autos keskmiselt 22 tundi ööpäevas. Siin on ka põhjus, miks ma ei läheks kunagi kaasa ümber maailma purjetamisele, sest seal ei ole võimalust, et purjekas jääb keset ookeani seisma, sa lähed ja jonnid põõsa taga ja siis tuled tagasi. Mulle on vaja seda väikest mugavustsooni, et kui juhe kokku jookseb, saad natuke eemale minna. Ma ei ole kindel, kas see, kui lähen kolm meetrit eemale laeva ninasse, on piisav distants, et oma mõttemaailm jälle õiges suunas liikuma panna. Seal tekiks mul konflikt endaga ja kui oled endaga konfliktis, on ka konfliktid teistega kärmed tulema.

Kui keegi tahab samasuguseid pikki reise ette võtta, siis mida ennekõike soovitaksite?

Eeltöö on see, mis toidab: kui tead riike, kuhu lähed, ja tead sealseid olusid; kui tead umbkaudset kilometraaži ja ajakulu – see aitab segadusi vältida. Narr on nii minna, kui ütled sõpradele, et andke igaüks sada eurot, hakkame minema, ja siis jõuad Varssavi taha ning raha on otsas.

Teine asi on töö iseendaga, milles ma olen teoorias tugev, aga praktikas nõrk. Kui mingid asjad ei lähe päris nii, nagu mina tahan, kipun natuke jonnima, selle asemel et võtta seda kui seiklust või reisi osa. Aeg-ajalt olen leidnud end mustades tõredates mõtetes. Aga võta rahulikult! Ega jonn ja halb emotsioon aita.


Väino Laisaar (vasakult), Herbert Murd ja Ivo Tšetõrkin Mehhikos Tijunanas Ameerika piiritara taustal.

FOTO: Väino Laisaar

Viimati käisite USA-Mehhiko piiril. Mida seal huvitavat leidsite?

See oli üks igavesti põnev reis, sest Herbert Murd produtsendina oli teinud ebainimlikult suure eeltöö. Tal olid olemas inimesed, kellega intervjuusid teha. Ta teadis, kuhu minna. Selle asemel et mööda piiri lihtsalt rannikult rannikule sõita, tegime meeletus koguses intervjuusid, alates šerifitest ja lõpetades hulgustega. Käisime restoranis, kus sai alguse Caesari salat, käisime baaris, kus sai alguse Margarita kokteil, käisime baaris, kus on filmitud «El Mariachi» ja «Desperado». Sõitsime väikse lennukiga kõrbes piiri kohal, käisime kanuuga Rio Grande piirijõel, kus on 500-meetrised kaljud mõlemal pool. Ma olen mees, kellel on üsna mitu sälku reisidena vöö peal, aga arvan, et see oli üks ägedamaid reise.

Samas tundub see nii turvaline...

Turvaline jah. [USA poolelt] El Pasost üle piiri asuvat Ciudad Juarezit peetakse selgelt mõrvapealinnaks, aga see kõik läheb käiku siis, kui ise sekkud kohalikku [narko]kaubandusse. Senikaua kui oled tore turist ega vaata kellelegi paha näoga otsa või ei lähe kellegi nööpi keerama, ei huvita sa kedagi. Igaühel on omad asjad ajada. Käisime need koledad ja ilusad linnad nii läbi, et meil polnud ühtegi ohuaistingut, keegi ei tülitanud meid.


Väino Laisaar viimasel suuremal reisil USA-Mehhiko piirialadele aerutamas piki Rio Grande jõge. Telesari sellest seiklusest jõuab ekraanile sügisel.

FOTO: Väino Laisaar

Teil on paljud põnevad kohad läbi käidud. Kas tekib juba tunne, et maailm hakkab otsa saama?

Ei hakka maailm kuskil otsa lõppema! Käia on veel küll. Antarktika ja Austraalia on käimata ja ega sellest, kui oled käinud Peruus ja maandunud lennukiga Ecuadoris, joonistu välja, et oled käinud Lõuna-Ameerikas. Põhja-Ameerikas olen ainult neli lõunapoolset osariiki läbi sõitnud – see ka ei anna õigust öelda, et olen seal käinud. Olen Raidiga sõitnud Venemaal üle 100 000 km, aga meil on ikka veel kohti, kus me pole olnud.

Minu reisifilosoofia on selline, et püüan käia nii paljudes eri riikides, kui saan, sest kui mul kunagi tekib aega, siis tean, kuhu tagasi minna ja kus on huvitav.

Mis nendest reisidest peale saadete, artiklite ja raamatute lõpuks teile järele jääb?

Kui sellest kõigest jääb järele huvitavalt elatud elu, siis rohkem ma ei tahagi. Kui sa selles elus ühe korra oled, võiks ju midagi teha, mille kohta võid öelda, et tegin selliseid asju, käisin seal ja nägin seda, mitte et tegin ainult tööd. Samas mõni jällegi tahab elu aeg kodus olla ja muru niita ning on sellega õnnelik. Mul on sõber, kes käib iga aasta ühes ja samas Türgi hotellis, joob seal kaks nädalat basseini ääres sedasama halba õlut ja see on talle unelmate puhkus – ta ütleb, et vedeleb seal, ei tee midagi, isegi ei mõtle midagi, tuleb siis tagasi ja kõik on hästi.


Üles
 Profiil  
 
 Teema pealkiri: Re: Populaarsed jutud eestimaalt
PostitusPostitatud: 13.11.2018 22:21 

Liitunud: 01.07.2007 16:28
Postitusi: 759
Kas keegi palun oleks nii kena ja jagaks seda? :)

https://www.ohtuleht.ee/906512/video-ja ... ad-liikmed


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1549 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 100, 101, 102, 103, 104

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 13 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis

Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
phpbb.ee 3.0.7