Kindlasti mitte ei otsi ma näituseeksemplari. Selge see, et 15-20 aastat vanal autol on roostet ja muid pisivigu. Ma ei kirtsuta kunagi selle koha pealt nina. Aga no kuule, kui kuulutuses on, et auto on heas korras, konditsioneer töötab ja minimaalne rooste. Ma lähen kohale, pool autot on ussitanud, ei leiagi nagu kohta, kus roostet poleks, juhi-istmel pole isegi nurgas enam poroloni alles, rääkimata mingist riidest ja konditsioneer kah ei tööta, ei teagi miks. Ja sellise auto eest küsida veel 1800€ ning rääkida, et hinnas ei kannata alla teha, sest 1800€ eest ei saa ühtegi autot asemele osta. Seda müüs muideks eraisik.
Tekib tunne, et € on lihtsalt kuradi inimestele haamriga pähe tagumas. Vanasti sai sellises korras autosid 15 tuhande krooniga ning hetkel ma kah sellise eest ei oleks rohkem nõus maksma. Praegu küsitakse ju pea poole rohkem. Kus on loogika?
Ma ostsin auto, mis maksis 1300€, ning millel on samuti kerget pindmist roostet, kuid vaid kahes kohas. Auto on originaal värvi all, üleni, mootor käib ühtalselt, käivitub igast asendist, kont töötab, automaat kast töötab. Jah, ülejäänud lisasid on tõesti vähem, kui teistel oli, aga mul ei ole üldse lugu udutuledest ja kaheosalisest katuseluugist jms tilulilust. Oleksin olnud nõus maksma ka auto eest 2000€, ka 2500€ ja ka 3000€ aga lihtsalt ei olnud midagi vaadata, mis minu kriteeriumitele vastaks. Opel Omegast pean väga lugu, olen ka ühte omanud, aga kui valikus on selle raha eest ainult kaks sobivat Omegat, siis mida ma teha saan. Üks on räim ning teisel ei tööta kont ja keegi ei tea mis viga on. Tervet süsteemi ei tahaks üle käia.
Ma tõesti ei ole raha peale nii kuri, et osta endale 2005 aasta esiveolist kähmakat, mille roolis tunnen ennast ebakindlana. Aga sinul on see võimalus olemas.
