Terv.

Ilmselt see teema läheb nüüd antud foorumi kontekstist natuke mööda, kuid ehk antakse mulle andeks. Mina isiklikult pooldan vanematel sõidukitel tehasekomplektsust, seega õnneks või kahjuks jääb antud auto ilma kõigist headest "tuuning lisadest" mida talle kannataks külge pookida. Samas, kui mulle, kui vanathnika austajale, meeldib aegajalt ka ilusate velgede ja kerelaiendite peale ilastada, leiab ehk keskmine "striitreisser" ka minu Volgamajandamisest midagi huvitavat.

Milleks inimesele selline auto?
Eks ta ikka mingitlaadi eptamise vajadus on. Kuna aga antud isend on vähemalt hetkel veel sellises konditsioonis, et temaga liikluses laiata ei kannata, siis peangi enda "showoffimise" vajadust rahuldama virtuaalkomöödiaprogrammi "internett" abil. Lisaks veel fakt, et kõige rariteetsemad varuosad armastavad välja imbuda kõike utoopilisematest kohtadest, jumal teab, kes mulle autentset esimese seeria suunatuld või elektromagnetiga jahutusventilaatori sidestusmuhvi võib pakkuda.

Olgu siinkohal ära toodud fotod auto müügikuulutusest, kui nii võib öelda.





Tegelik konditsioon ei olnud nii hea, kui fotodel paistab. Esimesest telefonikõnest sõbrale, teemal, ostame volga, kuni reaalse autoostuni läks ... 4 päeva? Lendasime Tallinnast Võhmasse kohale, tõstsime autole aku peale, ning loom käivitus praktiliselt esimese starteriga. Ei midagi uut, kui istud enda mazda 2 tüüpi mahuniversaali, kuid vanatehnikamaailmas arvestatav näitaja. Mitte nii arvestatav on fakt, et tõenäoliselt on surnud KÕIK kone tihendid ja kodutee leiab alati õlirea järgi üles. Tühipööretel kipub asi vibreerima. Samuti on tema hääl töötamise ajal natuke ebavolgalikult ebameeldiv. Suures osas tänu summutile, mis koosneb ilmselt 90% ulatuses 40 aastaga kogunenud tolmust ja porist. Metalli enam ei ole. Kittinud pask on küll kõva materjaal, kui osadest kohtadest on siiski hetigaasid ja intensiivsel põlemisel tekkinud spetsiifilised helilained suutnud ennast eelmainitud muldmöginast läbi uuristada. Tulemuseks ralliautolik lörin ja huvitav aroom reisijate kabiinis. Äkki peaks hakama uute null-tsee-oo-kaks tüüpi toyota omanikele purgiga hetigaasilõhna müüma? Noh, nii nostalgia mõttes!

Kuigi kiire elutempo ja puuduvad finantstagavarad pärsivad paljuski nõukogude lipulaeva (Zil limusiinid ja Tšaikad ei ole päris inimestele ehitatud) kiiret töökorda seadmist, on üht (koma) teist siiski juhtunud. Näituseks on vahetatud mõlemad tagumised tiivad, lapitud osa pakiruumi põhjaplekist ning järgi aidatud mõlemaid tagumisi koopaid. Tõestuseks mõned slaidid aparaadist Smena 2.






Ühel fotol on näha ka moodsa kunsti vormis lahendatud vasak esitiib. Teda on peale avariid pahteldatud ilma mõlke välja ajamata, lisaks jookseb praktiliselt terve tiiva pikkuses keevisõmblus. Kahju, et ma nii kunstikauge inimene olen. Kui kellelgi vaja, võin ta ära kinkida, uued esitiivad on mul olemas... palju vähem kunsti! Samas võiks ta vanarauda viia, aga ma ei usu, et keegi usub, et on ustutav, et volga tiib võiks kaaluda umbes 341,57 kilogrami. Umbes sellises koguses autopahtlit on tema peale määritud. Suures osas tõenäoliselt võinoaga. Värvitud ilma lihvimata, kuidas siis muidu! siinkohal me eri räägi allpool vööliini tehtud värvi "parandustest" mis on lahendatud kas kastekannu või heal juhul aiavoolikuga. Olen guaššvärvidega paremaid tulemusi saanud, kui eelmine omanik mu autokülgedel. Muidu tundus igati tore inimene ja garaažis seisis tal täiesti veatu parempooolse rooliga universaalmosse, aga selle volga kallal on seltsimees küll kuritegusid toime pannud!
Vahelduseks jutule mõned slaidid ka teise tiiva vahetammisest:








Edasisesd plaanid on natuke segased, aga suund on selge. Võimaluste piires originaali! Samas pean kohe tunnistama, et olen ka patustanud - alla keeratud siduri töösilinder on tõenäoliselt 2410 mudelile kuuluv, esimesed suunatuled saavad külge hilisema malli järgi valmistatud ja kui päris perverdiks minna, siis laevalgusti katteklaasi võtan ka uuema auto küljest. Eile öösel möllasime ühe hea sõbra garaaži ees mu auto juhiistmega, alumine raam oli pooleks, vedrud surnud, poroloon moondunud ebamääraseks hobuse ilaks ja seljatugi viltu vajunud. Alusraami komplekteerisime kahest istmest, vedrupakk sai päris adekvaatne, seljatoe lukusti tuli kolmandalt ja torsioonvedru neljandalt istmelt. Lisaks võtsin koju kaasa ühe seljatoe raami koos vedrupakiga, võimalik, et viies iste. Halb lugu on see, et veendusin lõplikult, et mul autos kasutusel olevad istmekatted ei kõlba muuks kui jaanituleks. Õnneks polnud nad niikuinii originaalid vaid enamvähem viisakad koopiad..

Tegelikult aga pole ma siiani valgustanud millega meil üldse täpsemalt tegemist on.
Gorki autotehase mudel 24. Kuigi tehnilises passis väidetakse tootmisaastaks 1970, on reaalselt tegu 72 aasta autoga. Kuskile alguse poole vist.
Kuigi ametlikult tuli esimene gaz 24 moderniseerimine uue mudelinimega 2410, jaotavad entusiastid ka tavalise "puhta" 24 vähemalt kolme seeriase. on olemas päris eelseeria, nn tehase katseauto ja prototüübid, võimalik et ka väga varajased toodanguautod. "Päris volga algab aga aastast 1970. I seeriale on omased hulk lahendusi, mida paigaldati vaid üpriski lühikest aega. Keegi ei ole täpselt määratlenud, et 23ndast jaanuarist 1973 tuli viimane I seeria auto. Gorkis käisid üleminekud raskelt ja iga detaili vahetumisel andis tehas välja mingeid hübriide. Sama kehtis ka mudlile 2410 üleminekul. Kered olid juba uued, aga laos võis veel olla vanatüübi uksi, võresid, salongi valgusteid või jumalteab mida. Seega ei saa kindlalt väita, millel üks või teine muudatus täielikult jõustus, aga minu jaoks on esimese seeria auto toodetud hiljemalt 1973 alguses. võibolla, kui mul oleks 74 aasta auto, arvaks ma teisiti, aga täna on nii.
I seeria autosid liigub kõvasti vähem ja nendele varuosa hankimine on paras peavalu.

Kui mõni seltsimees nüüd väga hoogu sattus, võib lisa lugeda : http://www.volga.ee/modules.php?name=Fo ... pic&t=3774

Votnii selleks korraks. Ärr näkku löödagu, annan endast edaspidi parima, et see teema oleks loetav


Tanel

Nice Lahe Kunagi saab ka minu autokollektsioonis üks must 24 olema

Mina jällegi unistan Capri-st, seega "oleme tasa"

Mulle isiklikult meeldib see viimane taoline mudel , millel on see must plastmassist iluvõre ja need imelikud ukselingid. See 72a oma näeb seest ikka liiga robustne välja.

Selline pill on tõesti lahe, kui oled terve inimene, kuid siiski tahad erineda, siis selline auto on küll minu silmis see õige variant. See heitgaasi teema tuletab meelde seda, et kui vana sigulli taga sõita siis tuleb endalgi nostalgia peale kohe.

GAZ 24-10 on selle mudeli nimi.

24-10 on perversse armatuuriga.
Ikka õige 24 koos oma kolmnurk-suitsuakendega ja joonlauaga tõmmatud pehme armatuuriga on real deal.

Ahjaa. Su autol on valed uksepolstrid. ART?

Hehh, elan ise 2 maja edasi sealt kuskohast ostsid
Eelmine omanik nüüd küll saabi garaazide poole pöördunud ja küün, mis kurvi peal oli on heinte soojendamise asemel ise soojaks saanud kellegi ahjus
Aga see esitiiva remont väärib küll

Mul on siiski originaal polstrid. Selliseid paigaldati kuini aastani 1977.

Nagu näha oled haltuurat teinud . Nimelt originaalis oli see plekk nagu nende soontega ja nyyd oled lihtsalt koleda sirge pleki asemele pannud...

See pimekoht rattakoopas ju

jälgime huviga !

Viimaste andmete järgi sai Volgal tagumised tiivad vahetatud ja kõik oli justkui OK. Siis aga oli tarvis auto asemel elamispida remontida, ning kogu garderoob koos mõningase mööbliga koliti garaaži, ning gazjool jäi nukralt õue vee ja tuulte valda. Enne veel sai siiski talle korralikult näkku löödud -


Uued esitiivad õnnestus mul läbi teatavate mahhinatsioonide kokku hangeldada. Punaseid kooperatiivi tiibu ei tahtnud ja mustad olid kas maailmast kadunud või küsiti nende eest 137 EUR-i. Siiski on ka haruldastel asjadel omadus pikapeale kuskilt välja imbuda, ühe tiiva sain tartust 10 raha eest, teise otsis üks sõber keldrinurgast. Vene auto tükkidega on see, et tööpuudust ei teki. Võtad tutika varuosa, ning hakkad seda esimese asjana parandama. Proovi mõttes tõstsin korra tiivad oma kohale, ning veendusin, et nad mitte ei istu sinna, kuhu neil tarvis istuda oleks. Võtsin nad taas küljest ja eemaldasin aastatega kogunenud pindmise rooste ja tehasekrundi, ning katsin hämmastavalt mittehästi lõhnava vedelikuga "buvanol."
Õnneks ei pidanud mõlemat tiiba ise tegema :




Praeguse seisuga on sõiduki küljest eemaldatud umbes 50% ustest ning osa salongi. Ei ole parata midagi, tuleb värvida!

Tähtaegu ei loobi, aga oktoobris, kui sõtta ära tuleb minna võiks koju maha jääda värvitud ratastel kere, ehk isegi taastatud mootoriga. Elame, näeme!

Eidele prille ei taht anda w?

"Julge eide lõust on nailonkiude täis" ütleb juba vanasõna. Vist olid isegi prillid olemas, ei tea, mis jabura hetke ma fotole olen jäädvustanud.

Mulle meeldib see ettevõtmine. Kuidagi värske ja mõnus on siinses veebikeskkonnas näha sellist elukat.
Kuhjaga edu !