Maal ühel naabril, kelle elamisest pidi mööda alati sõitma, oli mõned aastad tagasi veel kaukaaslase ja millegi segu. Muidu oli suht sõbralik koer, vähemalt nii palju kui mina tollega kokku puutusin. Sealt rattaga mööda sõites oli muidugi loogiline, et kui ta lahti oli, tulid ratta seljast maha, lasid tal ennast üle nuusutada ja mõlemad läksid oma teed. Eelmine suvi aga oli selline seik, et vanaisa sõitis sealt rattaga mööda ja nägi et too koer on lahti, vanaisa jäi seisma ilusti ja tuli ratta seljast maha ning ootas kuni too teda nuuskima tuli, mille peale koer aga vanaisat hammustas

Oli see koer juba mõni aasta surmale võlgu kah ja ehk seniilsus tegi oma töö vms
Mis puutub koerte kasvatusse, siis eks ta õige ole, et koera lollus ikka peremehe enda süü, a noh samas erand kinnitab reeglit. Meil oli mõned aastad tagasi saksa lambakoera ja rotveileri segu ja no krt, toredamat koera andis leida. Vaatamata sellele, et väiksena tingituna ühest draagilisest õnnetusest jäi ta kasvatus olematuks oli ta ikkagi väga sõbralik. Nägi välja kah siuke kuri ja eks ta oli ka parajalt pirakas ning kui keegi aiast möödus haukus nagu segane ja tundus, et murrab aia maha ja murrab ärritajagi. Reaalsus oli aga see, et kui mingi suvaline tont tegi värava lahti jooksis koer aiast välja tegi väikse märgistamis tiiru ja tuli noris paid

Krt kuidas ma sellest koerast puudust tunnen, kasvasin temaga üles ka pmst ja ega see maakodu pole õige ilma koerata.......
Ärge pange tähele ma kergelt jokkis ja nostalgiline