Lugesin selle artikli kommentaare..
http://www.parnupostimees.ee/1015456/el ... sa-segada/Huvitava kommentaari leidsin

Tsiteeri:
Loomulikult ei hakka ma ise pahategijale käsipidi külge minema. Selleks tööks on mul tubli neljajalgne sõber, vana head Inglise tõugu, praeguseks juba haruldaseks jääv koerasugu,keda tema liigse agressiivsuse pärast enam ei aretata pea kusagil mitte. Muidu on teine hästi mänguline ja lastesõbralik, kui aga pimedaks läheb ja õhtu tuleb, siis valib omale hea lamamiskoha, koon ukse poole ja võõras ei saa isegi hoovi tulla. Korra haugatab hoiatuseks ja siis on minek. Sõbrakesel on hea hüppevõime, olematu valutundlikkus ja selline kiindumus pererahvasse, et tema kaelarihmale võiks vana SS meeste deviisi graveerida - minu au on minu truudus. Kord ronis suve ajal aknast sisse kaak, kes ilmselt häid kavatsusi ei omanud - mehikene väänles põrandal ja röökis ning ise palus omale politsei kutsuda. Koerakese professionaalse töö üle olid ka kogenud haavaarstid pärast üllatunud. Teine kord püüti õues auto paagi kallale ronida. Loom ei teinud kisa ega kära, tuli voodi juurde ja ajas mind üles, et ma ukse lahti teeksin ja ta välja laseksin.Ainult vaikne ja kurgu põhjast urin, mida omalgi hirm kuulata oli. Ja asi lõppes sama kurvalt - vargapoiss sai palju haiget ja oli õnnelik, kui politsei ta minema viis. Nii et - muretsegem omale tublid koerad, küll nemad ise asjad korda ajavad.
Huvitav mis koeragatõuga tegu ?