Ei juhtunud küll otseselt täna, aga täna avanes esimene võimalus oma nädalavahetuse seiklustest kirjutada olles haiglast ise välja saanud.
Reede öösel klubist "kerges jopes" koju minnes kaotasin Vabakal tasakaalu ja maandusin porilompi. Nukid kukkusin ka veriseks. Ilge valu käis paremast hüppeliigesest läbi, aga kuna ma mõnusalt pehme poiss olin, pidasin targemaks taksosse hüpata ja verisena ning porist tilkuvana taksoga koju sõita. Taksistiga kauplesin ära, et viiekas on sõidu eest koju ja viieka eest võib ta oma 96a mondeole uue tagaistme soetada. Või terve uue Mondeo. Raisk ei tahtnud mind ju alguses taksosse lasta (või õigemini üritas sealt mind välja tirida, aga ma olin temast ca 2x suurem ning seetõttu pidas ta targemaks eos oma ideest loobuda). . Kodus käskisin elukaaslasel kõik sügavkülmas olevad juurikakotid-pakid ümber mu haige koiva mätsida ja keerasin ilusasti siis peatäit välja magama. Hommikul ärgates oli aga tunne nagu oleks tsakknorris ise mulle roundhousekicki vastu jalga teinud - jalg oli paksem kui Mardo emm ning ei lasknud enam elada . Kiire kõne sõbrale ja Mustakale traumasse. Kodus trepist alla hüpates pidas aga esimese korruse trepi käsipuu targemaks pooleks murduda just sel hetkel, kui ma kogu oma keharaskuse läbi käe sinna peale toetusin. Otseloomulikult sadas mu haige jalg vastu maad ja mina järgi. Oh seda rõõmustavat tunnet, mis mind valdas! Tõenäoliselt kõik 9 korrust kuulsid mu arvamust selle inseneri kohta kes käepuu sinna poolvildakalt paigutas.
Peale kolme tundi traumas sitsimist ja piltide tegemist ja jala juba kipsi panemist selgus, et well shit - kipsist ei aita ja tuleb lõigata. Nii ma siis istusin seal laupäevasel päeval kell 4, pohmellis ning keeluga mitte juua ja süüa, teadmisega et varsti tuleb lõikus. Kell 10 tuligi, selgroogu lükati hunnik süste ja allapoole naba oligi kõik tundlikkus kadunud. 2h hiljem lükati juba opisaalist välja ja siis saabus mõnus ooteaeg, kuniks allpool kõik vaikselt taastuma hakkas.
Järgmine päev hommikul aga palatis räige põiekas ning ego nagu pudelisse lasta ka ei kannatanud. Küsisin siis õdedelt karke - karke njetu. Tõid mingi kõndimisraami ja tuunisid selle max kõrgusele. Toetan mina siis oma keharaskuse sinna peale ja - tuttide tutt - konstrui annab järele, vajub 30cm murdosa sekundi jooksul allapoole ja lõigatud jalg tabab maad. Järgneb juba mõtteline hele kiljatus ja sõim õdede poole. Õnneks saab koheselt tagumikku paar valuvaigistavat süsti ja elu läheb edasi.
Nüüd istun siin kodus voodis, oman lisaks kipsile titaanplaatide ja kruvide kogumikku oma paremas jalas ning kodukontor on kuuks-paariks kindlasti loodud, kui mitte kauemaks.
Krt, max 30m jäi puudu et oleks tervena taksosse saanud ja koju jõudnud
