Meie "lennujaamal" olid siis vastas tubades luurajad ... kes itsitasid ja nautisid kuidas meid seal drilliti.. üks paljudest mälestustest oli muidugi õhtune lennuvälja mopitamine kuid ma ei mäleta mis aja peale meid juba hakati laskma nö. üksi sööma.. kuna meist pidid drillseerud saama siis lasti suht varakult seda harjutada, pandi üks vastutama... punt oli suur ja nalja pidi saama siis mõni vend söökla ees oodates puuksutas päris kõvasti...
Asi sellega ei lõppenud ... see kes vastutas mõtles et mängib karmi meest ja rivistas meid pärast magala koridori ära ja hakkas ülejäänutele toenglamanguid lugema kuniks ilmus nurga tagant kaader uurides mis toimub. Räägiti ausalt ära ja saadeti teisi välja rivilaulu harjutama ... seda muidugi umbes -15 kraadise külmaga ning umbes 5km jooksu pidi tegema vist .. võin eksida kogusega.. kuna minul põlv joosta ei kannatanud sai siis mõne teise kompanjooniga valvelseisakut koridoris harjutada kuniks nö. teised lauluhäält harjutavad...
aga luurajate toast hakkas järsku kostma selline laul:
http://www.youtube.com/watch?v=JnfyjwChuNUÜrita siis oma naeru kinni hoida ja mitte lisakaristust teenida...
Enivei.. SBK ajal oli seda verd ja higi ikka piisavalt valatud kuid isegi minul nende vähese 3,5 kuuga tekkisid juba igalühel omad nõksud kuidas töödest ruttu ja korralikult tehtud saada.. kas siis reede õhtul kiirelt majanduspäevaga maja korda teha või peale lasketiiru relv puhtaks nühkida...
Kogu selle higistamise ja vere valamisega tekib seal siiski hea tutvusringkond keda linnapeal nähes on hea teretada ja juttu ajada ( kindlasti on ka neid keda enam kunagi näha ei tahaks ) aga no pea 30 mehe peale ei peagi kõik omavahel hästi klappima...
Lisaks kogu selle õuduse kõrval tekib kindlasti ka hästi meelde jäävaid toredaid kogemusi
Martin