offline kirjutas:
Lost hangi elu omale.
häbened oma rümpasid ?
„Sanja, kuule Sanja! Kuni ma siin hospidalis lebasin, tegite te mingi arvestuse rööbaspuudel. Kuidas selle harjutuse õige nimetus on, ütle, ah?” pinnis Vanja Pupkin oma kursusekaaslast.
Vanja Pupkin. Kasv meeter viiskümmend batuudilt uiskudega hüpates. Tedretähniline nägu, kõrvad, mis tõid meelde avatud ustega takso, paaniline kartus vastassugupoole ees (ma pole kindel, et ta tänaseks on süütuse kaotanud), absoluutselt eluvõõras. Mis tuul teda Žukovi-nimelisse akadeemiasse tõi, keegi ei teadnud.
...
Pupkin võttis end kokku:
„SELTSIMEES KAPTEN, LUBAGE KÜSIDA, MILLAL SAAB TEHA ARVESTUSE KUNNILINGUSES RÖÖBASPUUDEL?”
Õhus valitses sekund vaikust ja siis varises rivi kolmas viirg... Esimesed kaks jäid püsima, kuigi naerust põlved nõtkusid... Mina kõõritasin Sanja poole. Sellist näoilmet olin ma juba kunagi näinud... Oma kassil, kui ta ükskord terve paki hapukoort laualt maja ajas... Kapten muutus näost tumepunaseks:
„Tvoju mat!!! Millises, nah.. kunnilinguses??? Sa, perverdist võimleja, hakkad mul veel kangil minetis arvestust tegema!!!”
Teine viirg kukkus... Esimese niitis maha Pupkini, kes seisis roosade kõrvadega ja ei taibanud üleüldise lõbu põhjust, järgnev küsimus:
„Mis, kas kõik teised on juba teinud?...”