Armas pedevihkaja!
September 4, 2014
Armas pedevihkaja!
Ma olen Su peale viimasel ajal palju mõelnud. Mõtlen ju aeg-ajalt ikka, ent viimasel ajal kuidagi eriti. Teadagi miks.
Sa käisid minuga samas koolis. Tegid minuga bändi. Elad mu majas. Oled mu feissbukisõber. Juhid rongi, mis mu neil imelistel varasügisestel õhtutel koju toob. Sa naeratad mulle soojalt, kui me silmad tänaval kohtuvad. Sa oled igal pool. Mõnikord tunnen ma Su ära, mõnikord mitte. Sa oled 60% rahvast. Võib-olla rohkemgi. Ma tunnen Sind. Või vähemalt nii ma arvasin.
Sa oled viimasel ajal palju rääkinud ja ma olen püüdnud Sinuga nõustuda. Ma olen tähelepanelikult kuulanud Su argumente ja üritanud leida kasvõi ühtainsat, millest lugu pidada. Sest Sa oled kena inimene.
Aga ma pole seda leidnud. Ja nüüd ma siis kirjutan. Mul on Sulle nimelt pakkumine, millest on võimatu keelduda.
Vaata, see kooselu seaduse eelnõu, eks. See ajab Su hulluks, ma tean. Mind ajab kah, kuigi ilmselt pisut teistsugustel põhjustel. Me pole seda kumbki lugenud, aga nagu üks nutikas sell kunagi ütles, pole vaja Antarktikale minna, et teada saada, et seal külm on. Nii et mis tast lugeda. Seda enam, et praegu on kirjutamise aeg. Anonüümselt või mitte, vahet pole. Peaasi, et kirjutame. Ma olin selle juba peaaegu ära unustanud.
Niisiis see eelnõu. Sa räägid, et taevas prantsatab vastu maad, kui sumpavennad õigete meestena notari juures käima hakkavad. Et Su poeg keerab lillaks ära, kui kaks vaseliini jussi kusagile päikeserannikule peesitama sõites edaspidi ühise reisikindlustuse saavad sõlmida. Et Ülemiste Vanake ise teeb sellest neetud patupesast solgiveeämbri, kui need kuradi pruuniaugu rüütlid oma tahtmise saavad.
Igati arusaadav hirm. Ma ise kartsin kah kunagi. Alguses ei saanud ma päris täpselt aru, mis see on. Ent hiljem hakkasin saama. Tead, ma kartsin, et olen äkki ise kah pede. Kusagil National Geographicus või mingis sellises kirjutas. Et igas inimeses on see omasooiharuse alge olemas. Et oled alguses justkui normaalne ja puha, aga siis pagan pöörad äkki täiega kärulükkajaks. Raisk, see oli tõesti hirmutav. On praegu kah. Sest eks ma kardan tegelikult siiamaani. Ja eks Sa kardad vist kah. Aga see on teine jutt. Või noh, äkki ei ole.
Aga nüüd minu pakkumine. Ma pakkun Sulle raha. Puhast sulli. Kulub ära, ole Sa vaga kristlane või muidu aus pereinimene. Tonn peo peale. Ei mingeid küsimusi ega agasid.
Lugu on nimelt selles, et ma ei usu, et see kõik juhtub. Et kooselu seaduse jõustudes lasteaias lambaga seksimist õpetama hakatakse. Ma nüüd siin tiba kalambuuritsen, selge see. Aga Sa saad kindlasti aru, mis ma mõtlen. Ma ei usu, et see, mida Sa kõik need viimased kuud ette oled kuulutanud, kooselu seaduse jõustudes tõeks saab. Aga kui saab, siis olen ma valmis selle eest maksma. Tuhat kulli. Kõige selle ekvivalent, millest me Sinuga ühtemoodi aru saame. Maksud maksan ise. Natuke nagu kihlvedu. Kõlab ju küll? Seda enam, et Sul on võimalik ainult võita. Täielik win-win.
Kuidas ja millal me seda siis mõõdame? Et kas Sul oli õigus või mul? Ma pakun viis aastat. Kui maakera selle pedejama peale pooleks raksatab, siis selle aja peale on on ta seda raudselt teinud. Aga Sina oled õige poole peal. Sest Sinuga on Jumal, nagu Sa tihtilugu kinnitada armastad. Sa oled uuel Noa laeval. Sina ja kõik ülejäänud pedevihkajad. Ja see teine, see pedearmastajate pool, see kärssab õiglastes põrguleekides.
Kuid Sul on seda vaadates natuke kõhe. Ma tean, et on. Leekides kõrbev inimhing tekitab alati kõhedust, kuulugu see või verivaenlasele. Ja siis tahad Sa ühe paugu teha. Noa laeva karaokebaaris. Seal, kus mehed laulavad sinistest silmadest ja sellest, kuidas nendesse on võimalik ära uppuda. Aga iga pauk maksab raha, isegi Noa laeval. Ja selle Sa minu käest saad. Niipalju võin ma lubada.
Aga mis siis, kui mina võidan? Kui viie aasta pärast pole palju muud juhtunud, kui et mõni eesti inimene ainult talle endale arusaadavatel põhjustel natuke rõõmsam on kui ta enne oli? Kui Arno piilub kirjanduseõpikus ikka Teelet ja mitte Tõnissoni? No siis ma luban endale ühe magusa “ma ju ütlesin”-momendi, ei midagi enamat, ausõna. Targutan sellest, kuidas läks samamoodi nagu Euroopa Liiduga, mille vastu Sa, armas 60%, ju kah kirglikut olid, mäletad? Ja olen tuhande jagu rikkam. Nagu – ma tegelikult usun ja loodan – Sinagi. Ma juba ütlesin – täielik win-win, läheb kuidas läheb.
Oled käsi? Kui jah, siis pane mulle email aadressil
mihkelraud@gmail.com ja lepime kokku. Kirjuta mulle, mitte oma rahvasaadikule. Või kui kirjutadki saadikule, siis selleks, ta kooseluseaduse poolt hääletaks. Vastasel juhul ei saa me kunagi teada, et Sul oli õigus.
Avaleht 
Logi sisse
KKK
