The 24th Annual Yokohama Hot Rod Custom Show 2015
6. detsember 2015, Yokohama, Jaapan

See üritus on meie peres olnud juba aastaid üheks suureks unistuseks, sest Jaapani skene on vähemalt minu isiklikus huvide pingereas olnud juba mõnda aega esimesel kohal ja järgmisena on Austraalia, Uus-Meremaa, Soome, Rootsi, Euroopa ja siis alles USA jne hotrod'i- ja kustomiskened.
Juba mitu aastat oleme koguaeg plaaninud, et nüüd käime ära, aga iga kord on kuidagi ikka käimata jäänud. Märgid tähtede õigeks joondumisest ilmusid lõpuks varasügisel kui leppisin sealse korraldajaga kokku Jaapani minituuri oma psychedelic-industrial-drone-blackened metal sooloprojektile Odota (jälgi siit: https://www.facebook.com/odotametal, kuula siit: http://odota.bandcamp.com või kõigist striimiteenustest nagu näiteks Spotify, Deezer, iTunes jne).
Kuna oma eelmise bändiga Talbot olin Jaapanis korra juba tuuritanud, siis oli vana tutvus ees ja polnud keeruline kontserte kokku leppida. Aja valisin loomulikult meelega sellise, et saaks ühe korraga külastada lõpuks ka pealkirjas nimetet üritust.


Yokohama Hot Rod Custom Show toimus sel aastal 24. korda. Üritus on tuntud ka kui Mooneyes Hot Rod Custom Show, sest näitust korraldab Mooneyes'i sealne osakond, eesotsas Shige Suganuma'ga - Mooneyes'i Jaapani diiler, kes '90-te alguses firma üldse uuesti käima pani. Brändi looja Dean Moon suri 1987. ja kui mõned aastad hiljem suri ka tema abikaasa, siis jäi firma varjusurma kuniks Shige selle uuesti käima tõmbas.

Näitust hinnatakse omal alal üheks parimaks maailmas ja põhjusega. Kvaliteet on väga kõva, nii korraldusel kui autodel ja ratastel jne. Toimub ühel päeval, 15 000 külastaja hulgast ca 1500 on väljastpoolt Jaapanit, näituseautosid oli 300, näitusetsikleid 650, 270 rõiva- ja nännimüüjat jne.
Kui Mooneyes'i poes eelmüügist ostetud piletitel järgi käisime, siis korraldajaga tuli jutuks, et olime naisega ilmselt esimesed eestlased sel näitusel. Vähemalt eelmüügist pole varem neid eestisse müüdud, kuid sellele üritusele suurem osa pileteid ostetaksegi eelmüügist.
Enamus näitusel osalenud masinaid, vähemalt kohalikud, ei ole trailer queenid, vaid nendega sõidetakse kogu aeg. Pärast ürituse lõppu sõitis enamus oma näituseautodega ära ja samu autosid on ka pidevalt toimuvatel kruiisidel sõitmas näha.

Fotod: Berit-Helena Lamp


Varahommikuse Pacifico messikeskuse ees oli juba näha saabuvaid külastajaid


Kohale tuleb tulla vara. Üritusel üheks tõmbenumbriks on ride-in: mõned tähtsamad näituseeksponaadid sõidavad näitusesaali sisse alles hommikul. Uksed avatakse kell 8, ride-in on kell 9, kuid kui tahta ride-in'i ajaks saada head kohta, siis tuleb kohale tulla juba kella seitsmeks. Meie jõudsime ca 7.20 ja siis oli juba umbes 100 inimest järjekorras. Kuid Pacifico messikeskuse suur fuajee täitus imekiirelt ja peatselt lookles järjekord kolmes reas.
Järjekorrad Jaapanis on väga au sees, mis mulle isiklikult väga meeldib, sest keegi ei trügi ülbelt ette jne.


Sel korral oli autode osas üheks peategelaseks John D'Agostino hiljutisemaid üllitisi - '68 Buick Riviera "Pantheon", millega härra ka ise saali sõitis


Kohal oli ka vanameister Gene Winfield, kes kõige oma 88. eluaasta juures on veel endiselt väga kõbus, sest eelmisel õhtul toimunud Little Get Together Party'l nägime, kuidas taat vihtus noorte memmedega tantsu nagu poleks homset


Tom Foster ja tema 1952 Chevrolet Styleline Deluxe “CRACKER BOX”


Vasakpoolne taat proovis burnout'i teha, kuid oli sunnitud tegevuse katkestama, sest sumpa läks nii kuumaks, et pani tal püksid põlema




Detailid - uputatud antennid






Jaapanis on ka väga kõva minitruck'i skene




Lowriderid musklitest - Mercury Cougar


... ja Camaro




Õhkjahutusega Volkswagen'id on samuti tugev osa kustomkultuurist






Ka vännikultuur on maailmas taas tõusuteel. Jaapanis loomulikult on asi võetud ette, nagu ikka, küllaltki tõsiselt. Sotsiaalmeedia vahendusel jääb pidevalt silma, et ka stock vännide osakaal on seal päris tugev ning need on tavaliselt väga siledad ja korralikud. Ning Jaapanis on tekkinud ka uus suund dajiban - Dodge Ram vannidest tehtud racevan'id (siin näiteks üks link sellest suunast: https://omgpancakes.wordpress.com/2010/01/12/dajiban/)
Siin aga näitusel olnud vana-kooli vännikultuuri esindajad


Hayabusa Racing ja nende mikstuur erinevatest stiilidest. Detroit roots & Japanese soul, nagu nad ise ütlevad.




The Race of Gentlemen väljapanek


Honda Odyssey custom "OH! Dyssey"






Tsiklivalik










"Pantheon"








Suurema galerii leiab siit:
https://www.flickr.com/photos/beritlamp/albums/72157660309572673/page1



Ürituse ametlik raport:
http://yokohamahotrodcustomshow.com/en/hcs2015-show/

Näituse ametlike fotograafide tehtud ülevaatepilt

Tubli töö ja selged pildid, nagu oleks ise kohal käinud.

Super kirjeldus.

Aitäh kommentaaride eest!

Ma ei tulnud alguses selle pealegi, et ka tänavapilti edastada, aga kuna TQHQ-s reisikirja teemas üks kommentaar ajendas lisa kirjutama, siis siit tuleb seega reisikirja jätk.
Vabandan ette kui mõned pildid ehk liiga suured on.
Alguse lõikudes võib tunduda veidi veider jutu ülesehitus, see tuleb sellest, et pooleldi läksin tolle teise foorumi eelmisest postitusest sujuvalt edasi vms.

Igatahes, vol.2:

Kohalik sisetransport mu meelest pole samuti liiga kallis [kui muidugi ekpressrongid ja shinkansenid (bullet-train) välja jätta, need maksavad küll korralikult. Shinkanseniga samas pole mõtet niisama lähiümbruses tiirutada, kuna see võtab õiged kiirused üles alles ca 100-200km Tokyost eemal, enne seda laseb rahulikult, ca 130km/h vms, ma täpseid andmeid praegu peast paraku ei mäleta].
Näiteks Tokyo-Yokohama ots tavalise rongiga oli ca 7 euro ringis.

Toit on ka suhteliselt ok hinnaga. Sushi ja muidu peenemad road on muidugi kallimad, aga meie endi sealne lemmiktoit ramen ja muud sellelaadsed nuudli- ja riisiroad on täiesti mõistlikud. Hinnad varieeruvad enamjaolt ca 600-700 jeeni ja 1000-1200 jeeni ümber. Nö monster-ramenid on muidugi kallimad, aga neid kohti tuleb veidike spetsiaalsemalt otsida ka.
Võrdluseks - 1000 jeeni on umbkaudu 8 eurot.
Ühest portsust ramenist saab kõhu ikka väga korralikult täis. Tasapisi hangime vajalikke "juppe" ja üritame kodus ise seda valmistama hakata. Eile just valmis naisel esimene partii sojakastmes ja mirinis marineeritud keedumune, mis rameni sees ja ka muidu väga mõnusa maitse annab.
Monster-ramen:


Siin üks artikkel ka veidratest ramenidest:
http://kotaku.com/the-most-ridiculous-ramen-restaurant-in-japan-1744867985

Tavaline ramen näeb muidu välja a la säärane:


Üldiselt ise ei kohanudki seal toitu mis halb oleks. Proovisime nii palju erinevaid asju kui jõudsime ja paljusid loomulikult vaid pildi järgi, sest keelt ju ei mõista (veel). Joogiautomaatidest erinevaid jooke, conbini'dest (convinient store a la Seven-Eleven jne) kõiksugu väiksemaid snäkke ja maiustusi jm. Ning üldiselt maitsesid kõik ikka kas hästi või väga hästi. Isegi kohalikud cup-noodle kiirnuudlid on väga head, ei saa võrreldagi selle kraamiga mis meil siinkandis saadaval on.


Yokohama Hot Rod Custom Show näitusepilet maksis eelmüügist 3400 jeeni pluss maksud - meie rahas on see kokku umbes 30€ näkku ja piltidelt on näha, mida selle pileti eest saab.
Korraldaja kutsus meid ka laupäevasele set-up päevale ja õhtul toimus sealsamas veel Lil Get Together Party, mille pilet oli 1000 jeeni. Nägi kuidas 88-aastane Gene Winfield vihtus tantsu noorte memmedega, jagati auhindu jne. Väga palju austraallasi käib näitusel, kohati käiski juba huumor, et "aussies are taking over".


Kohe esimesel õhtul, pärast Yokohamas Mooneyes'i poes näitusepiletite järel käimist läksime Sakuragicho rongipeatuse ligidal parklas toimuvale kruiisile. Jaapanis toimuvad eri näitused, kokkutulekud, kruiisid jne pea igal nädalal ja pea kõiki näitusel olnud autosid võib neil üritustel ka sõitmas näha. Jälgin näiteks kasvõi Instagramis just palju Jaapani skenet ja kogu aeg on midagi toimumas.
Kahjuks küll see konkreetne kruiis, nädal enne suurt üritust, oli küllaltki väike. Kokku tuli vist ainult ca 10 auto ringis, sest paljud valmistusid oma garaažides näituseks jne.
See kuldne põrnikas peaks ilmselt paljudele olema tuttav nii Speedhunters'i, Instagrami, Facebook'i ja muude erinevate kanalite kaudu. Tegu on Kalifornialook'i blogi pidaja Manabu Kanda masinaga:


Kel rohkem huvi, siis siin on Speedhunters'i artikkel auto kohta:
http://www.speedhunters.com/2015/02/german-born-california-inspired-built-in-japan/


Veidikene enne seda kruiisi külastasime Mooneyes'i kohalikku peakorterit - Area-1. Pood, kohvik, töökojad jne.


Poes tundsime end nagu lapsed kommipoes, sest valik on jõhker. Üldiselt kui mujal maailmas külastada mõnda Mooneyes'i edasimüüjat või edasimüüja letti kuskil üritusel, siis on valik tavaliselt suhteliselt kesine - üldjuhul võtmehoidjad, kleepsud, sekka ka mõned fullmoon ilukilbid ja heal juhul ka peep mirror'id vms. Ilmselgelt oli siin poes olemas kõik, mida nad toodavad - hop-up mootorijupid, veljed, roolid, rõivad ja kõik muu pudi-padi. Tuleb isu osta slotmag või chrome smoothie veljed vms - pole probleemi, lähed poodi ja ostad






Mooneyes'i üks hiljutisim uus shoptruck:


Nende tavapärasemad truck'id on muidu säärased (foto "mooneyesjp" Instagrami kontolt):


Töökoda


Poes olid sees ka mõned vanakooli chopperid



Kel rohkem huvi Jaapani Mooneyes'i pesa kohta, siis siin jälle üks Speedhuntersi artikkel:
http://www.speedhunters.com/2012/04/mooneyes-area-1the-world-of-mooneyes-japan/


Tänavapildis jäid ette näiteks säärased masinad:

klassikaline hotrod Akihabara linnaosas. Ootasime parasjagu oma järjekorda öökullikohvikusse (kohvik, kus on ca paarkümmend erinevas suuruses öökulli - väikestest kuni suurte jurakateni, kellel juures silt "Dangerous. If it begins to move please escape" ) ja jalutasime selles elektroonikale ja mängudele keskendunud linnaosas ringi kui avastasime ühel tänaval rod'i parkimas


Kui juba jutuks tuli, siis tänavapildist väike kõrvalepõige öökullikohvikusse.
Selles linnaosas oli öökullikohvikuid lausa kaks, üksteisest ca kilomeetri kaugusel. Loomulikult on ainuüksi Tokyos veel igasuguseid muidki loomakohvikuid, kassikohvikud on seal ilmselt need kõige tavalisemad.
See konkreetne asus ca 8-korruselise hoone kuuendal korral. Lindudel võib paitada pead ja selga, kuid kõhtu, nägu jne ei tohtinud näppida.
Loodan igatahes, et need linnud seal vähemalt muidu hästi koheldud on, sest ei kujuta samas ette kui palju stressi see neile tekitada võib - lisaks kõigele külastajate sagimisele ja näppimisele oli ka ruumi terve üks sein täis ekraane, kust käis kõigist korraga hull vilkumine jne. Ilmselgelt andsime selle koha ülalpidamisse nüüd ka meie oma osa...
Kui õigesti aru olen saanud, siis Jaapanis vist koduloomade pidamine pole tihtipeale lubatud ja sellised kohad on ilmselt ühed vähesed kus üldse loomi näha saab. Mitte, et öökull just koduloom oleks.....







Tagasi tänavapilti:

Shibuya ristmiku juures miskine riisikalaadne pill:


... ja sealsamas lähedal MB CLS 63 Shooting Brake. Ei miskit liiga erilist, aga polnud ka mujal käies oma silmaga sellist veel näinud


Uus Maybach


Kui õigesti aru olen saanud, siis jaapanlastele väga meeldivad euro-luksusautod ja sel puhul enamjaolt ei hakata end vist jõuetumate mudelitega väga vaevamagi, võetakse ikka kohe näiteks S500 või S600 jne.

Nissan Bluebird SSS


Nissan Skyline


Toyota Century. Paar aastat tagasi oli ka Tallinnas üks säärane, aga sattus avariisse ja edasise saatuse kohta kuskilt küll lugesin (vist SR.org'ist), aga enam ei mäleta, et mis sellest sai


Autoks küll tavaline Mini, aga lihtsalt tore näide tavalisest linnakesksest garaažeerimisruumist


Jaapanis sõidetakse päris palju suurte rolleritega, nö maxi-scooter, big scooter jne. Eestis ja muidu siinkandis enamjaolt tuntud rolleritega muidugi väga võrrelda ei saa.
See konkreetne eksemplar on muidugi tugevalt moditud.


Koenji linnaosas jalutades jäi ette üks VW Karmann Ghia


Desolation Row riidepood Harajukus


Kogu see denimi ja vintage riiete kultuur on Jaapanis, nagu ikka paljud asjad seal - väga jõhker.
Palju kohalikke brände, mis toodavad väga kvaliteetseid rõivaid jne. Poed näevad kõik kihvtid välja nii seest kui väljast, enamjaolt ikka käsitsi maalitud sildid jne.

Kustomstyle So-Cal rõivapood Yokohamas


Selle brändi omaniku jagu on näiteks ka see shoebox Ford


....ja see äge '71 Camaro "Evil Course" (foto "kustomstylesc" Instagrami kontolt)

Kui huvi siis see on praegu ka müügis, hind ca 50 000USD.

Ja lõpetuseks veel üks pilt ka näituse toimumiskohast - Pacifico messikeskuse (see kolmnurkadega) esine