Käisin seal gonsiori best pizza buffe söö palju jaksad kohas.
Siinkohal siis väike kirjeldus.
Külmast talveilmast, ninasõõrmed jääs, buffesse sisse astudes valdas mind segane emotsioon. Ei oska kuhugipoole astuda. Uksest sisse saades tervitavad meie seltskonda söögist "lookas" toidulauad. Kus siis pileti lunastada saab?
Sätime riided toolide seljatugedele. Taamal paistab kassa. Mida kassapidajale öelda? Palun süüa? Palun üks pilet?
9,90 eest lajatatakse lauale talderk ja klaas. Mõlemad täitsa oko suurusega. Lisaks võtan verl ühe õige Eesti vaadiorika, 2,90 vaadika hind. Nagu ikka "pubis".
Ja võibki asuda õgima! Tunne on ülev ja plaanin seal selle raha eest ikka täiega nautida. Millest siis alustada? No võtame ikka ahjus küpsetatud kartulisektoreid. Hunnik on nii suur, et üle ei näe. Peale mind jääb sinna veel umbes 2 inimese jagu. Aga pole hullu, friikartuleid on ju ka.
Kartuli kõrvale valin lausa letil karjuvad rakvere lihapallid. Kuuest lihapallist valin 3 ilusamat omale taldrikule. Lisaks veel paar kanatiiba, mis näevad kusjuures ilusad välja. Päriselt ka.
Lisaks saab veel valida rakvere viineri, marineeritud kurkide, muna, sibularõngaste, nachode ja muu sellise kõige odavama pläusti vahel.
Salatiks valin tomati-kurgi-kodujuustu-hapukoore salati. Tunne nagu kodus.
Samal ajal märkan, et supikausid on avalikult letil. Kas siis seda saab tasuta? Sest raha eest anti ju praetaldrik... Et järgmine kord ei maksa ja võtad kohe supimolli? Ilmselt mitte, sest teenindajate terav pilk jälgib iga su sammu, iga ampsu ja iga taldrikutäitmist. Et sa jumala eest midagi tasku ei pistaks. Tunne on selline, et isegi viinerit ei tohi põske jätta. Ilma toitu lõpuni mälumata keegi välja ei lähe! (kusjuures sibulakonsistents on väike).
Peale esimest toidulaari on tunne, et nüüd võtaks pizzat. Võetud. Võtmise ajal jälgivad üle saali teenindajate kurjad silmapaarid.
Pizza on külm. Aga maitseb okeilt.
Kas nüüd on kõht täis? Hui. Veel. Maksin ju.
Edais läheb taldrikule makaroni-singisalat ja rakbere vinku. Marineeritud kurk ka. Tekib kerge sünnipäevatunne ja ilmnevad viinaneelud. Suudan end tagasi hoida, viina küsima ei lähe.
Kui 3 taldrikutäit sööki on sees on tunne, et võtaks veel ühe magustoidu. Sammun uhkelt toiduleti poole ja sinna jõudes olen sunnitud mõtlema, et millele ma siis suhkrut lisan, et see magustoidu moodi oleks. Magustoiutu ei ole.
Te küsite, kuidas toit maitses? Normaalselt. Nagu kodus. Tanel ilmselt lõhuks taldrikud, sest 9,90 eest ei ome kodutoit mitte see, mida tahaks.
Te küsite, et kuidas oli interjöör? Laud oli libe ja kõikus. Vist ikeast. Muidu viisakas.
Te küsite, kas sinna on mõtet minna? Sööma mitte. Magustoitu ei olnud

Aga mida siis? Jooma! Mõelge nüüd. Õlled 2,90, valikus oli ka lisaks orikale ka pudelis staropramenit, vb midagi veel. Kange kohta ei mäleta. Veini oli ka. Nii, ja 9,90 maksad terve õhtu snäkkide eest. Lihapallid, marineeritud kurgid, kanatiivad, viinerid, nachod... No normaalne paarti ju?
Kui oma rummi ka põue paned on päälekas ka hinna sees. Kui kohapealt kanget saab siis ei pea isegi seda tegema, ikka nagu baarid aint koola on rummile tasuta.
Kui jooma minna siis muusika võtke ise kaasa, muidu kuulete ainult taldriku ja noakahvli klõbinat. Jalka EM ajal külastan kindlasti. Tablet kaasa ja terveks päevaks snäkk olemas.