Hea näide sellest, kuidas tänapäevasele sõidukile seventies vanning nüanss lisada.
Shag carpet, porthole aknad, van/truck peeglid, Cragar S/S, teemakohane värvitöö, CB, biscuit tuck sisu ja palju muud.

Too Scion tekitas ühes foorumis customiteemas vastakaid tundeid ja kuigi mõistan seda asjaolu, siis tundsin siiski ka vajadust veidikene selgitada.
Et selgitusega kaasnesid aga ka mõned pildid ja muidu teemakohane, siis tundus sobivat see vastus ka muudes foorumites postitada.




Kuigi tõesti on palju inimesi, kellele sellised tänapäevased mikstuurid ei meeldi, siis see ei vähenda fakti, et ka see konkreetne Scion on osa
kustomkultuurist ning alamjaotusena kuskil seventies style vanning teemas. Samamoodi nagu on osa kustomkultuurist ka minitrucki ja sellega tugevalt
seonduv kaheksa- ning üheksakümnendatel populaarsuse tipul olnud nö "euros" - niiviisi kutsuti erinevaist enamjaolt jaapani päritolu (!) autodest tehtud
lowridereid. Tõin võrdluseks just need, sest kuigi olles toona modernsed autod, on nad samuti väljunud igasugustest puritaanlikest arhitektuuripiiritlustest,
kuid sellest kõigest hoolimata siiski osa teemakohasest kultuurist. Minitrucki skene elab muidugi edasi ja kuigi seda viljeletakse endiselt ka "true OG"
(loe: vanakool) vaimus, siis tänapäeval tähendab see paljuski ka suurte velgedega ning täiesti kõhuli lastud SUV-e ja kastikaid.


Euros / Euro lowriders



















Minitruck










Kaasaegne slammed SUV/pickup teema








Muide - too Scion on rohkem traditional kui siinne Wagoneer ja seda just erinevate lähenemiste tõttu.



Ka tänapäeval moodne žanr stance on tegelikult kustomkultuur, sest see ongi lihtsalt tänapäevane lähenemine tänapäevaste toorikutega. Sõideti ju ka viie-kuue-seitsme-
ja muudel kümnendail otse autosalongist kohe Barrise, Watsoni või mõne muu guru juurde, et autole karakterit lisada ning tol hetkel oli just see "tänapäev".

Foorumites nende teemadega üritan tutvustada üleüldse kustomkultuuri erinevaid tahke ja kuna see ala on lai ning paljude alamstiilidega, siis kindlasti leidub ka asju,
mis kõigile ei meeldi, aga mis ometi ei vähenda nende asjade olemust ja sobivust. See, et mingi projekt-film-muusika-vms ei ole kellegi maitse, tähendabki ainult seda,
et see lihtsalt pole tema maitse ja mitte seda, et asi ise oleks selle isiku maitse tõttu halb. Jah, on muidugi erandeid ja leidub ka tõeliselt halbu asju, mis isegi maitsest
olenemata ongi kehvad, kuid enamikel juhtudel on asi lihtsalt selles, et inimestel on millegipärast tohutu vajadus asjadest "aru saada", selle asemel, et võtta asju lihtsalt
sellisena nagu nad on. Kui ei meeldi, siis ei meeldi, nii lihtne ongi. Kõik ei pea olema mingis piiris kinni ja kui kõik teeksid asju mingite limiitide järgi, siis võib mõiste
custom ära kaotada ja samahästi siis rõõmsalt kõik ühesuguste hallide asjadega ringi transporteeruda.

Kel nädalavahetusel muid plaane pole ja parajasti kustomveri ka vemmeldab, siis laupäeval ja pühapäeval toimub Helsingis Kaablitehases järjekordne Kustom Kulture Show. Iga-aastane mõnus hooaja avaüritus.
See on küll suhteliselt väike - autosid 10, rattaid mõnikümmend - kuid see-eest kontsentreeritud ja teemakohane, pole mingeid suvalisi pille.
Lisaks ka erinevad rõiva- ja muu teemakohase kraami müüjad, pühapäeval vintage laat ning muidugi ka terve posu erinevaid käsitöölisi üle maailma - tikimeistrid, graveerijad, tätoveerijad ja muidugi palju straipijaid ning muidu lowbrow-teemalisi kunstnikke. Olen ka ise sel aastal oma lauaga jälle väljas ja kui tulete, siis öelge tere, sest on tore fooruminimedele näod ka juurde panna.

Kaablitehas asub Läänterminali uksest otse välja kõndides ca 15 minutise jalutuskäigu kaugusel.

Ürituse FB-event on siin:
https://www.facebook.com/events/212874409186553/?ti=icl

Koduleht:
https://www.kustomkultureshow.com/




Kui üritustest veel rääkida, siis möödunud detsembri alguses toimunud Yokohama Hot Rod & Custom Show’le meie pere sel korral paraku ei jõudnud, küll aga läks Eestist sinna Wovka ja tegi ilusaid pilte:
- ürituse täisgalerii : http://blog.wheelsbywovka.com/yokohama-hot-rod-custom-show-2017-full-show/
- iga kuu esimesel laupäeval toimuv Shibuya kruiisimine, mis on alati Yokohama üritusele eelneval õhtul: http://blog.wheelsbywovka.com/shibuya-japan-lowrider-cruise-night/



Ja kui veel-veel üritustest rääkida, siis koostasin ühe kustomkalendri lähi- ja ka mitte-nii-lähiriikides toimuvatest kustomüritustest. Kalender täieneb jooksvalt ja on kõigile vaatamiseks väljas siin:
http://www.tqhq.ee/forum/viewtopic.php?tid=47257

Põnev artikkel ühest kohtumisest Ed Roth'i ja ühe ta hilisema teosega - "Beatnik Bandit II":
http://speedrevolutions.com/throwback/ed-big-daddy-roth-and-beatnik-bandit-ii-photo-shoot/

Sel suvel vast saab üks kustomkasukaga buss lõpuks teedele.

Kuna tagumised “paneelid” olid kõik enamvähem valmis teibitud ja külgede, esiotsa ning katusepaneelidega läheb veel aega, siis mõtlesin, et lõbutsen vahepeal väheke ja tuiskan tagaotsale juba värvid peale. Mõeldud-tehtud. Hommikul alustasin külgede ja katuse maskimisega, vahepeal käisin lõunal ja siis vahetult enne kandy valmissegamist venitasin veel endless line’de teibid peale ja katsin järjekorras hilisemad paneelid ning läks kütteks.
Kõigepealt cobwebbing, endless line’d, freakdrops ja fade’d ja siis lakk kõige otsa.
Edasine tööjärjekord on umbes nii - vahelihv, kilomeetrite viisi pinstraipimist, lakk, vahelihv, lakk jne.
Ning siis ka kõikide muude külgedega sama lugu.
Töömahu poolest on see projekt kuidagi sujuvalt täiesti ülekäte läinud, algsele plaanile on lisandunud tugevalt elemente juurde. Aga eks selline see kustomivärk ongi, paljud ideed tulevadki just tegemise käigus.




Üks mu lemmiktrikkidest, puhas kuuekümnendate teema - freakdrops

Tänud Jarmo hea teema eest - mõnus lugemine

Väga tore



Täna lihtsalt inspiratsiooniks ilusad pildid mõndadest ajaloolistest pillidest.
Head nädalavahetust!

Mul on siit-sealt teemadest jäänud silma mõned arvamusavaldused teemal “custom versus originaal” ja kuna ma juba selline paras klaviatuurikauboi olen, siis toon mõne näite varal välja tegeliku olukorra, sest leian, et säärased arvamused on paljuski põhjustatud inimeste vähesest teadlikkusest ja asjaolust, et meie riigis pole autokultuur oma arengus veel eriti kuhugi jõudnud ning eriti just customite-rodide osas pole palju reaalselt korralikke ja väärikaid näiteid.

Lisan ka igaks juhuks, et see pole isiklik rünnak nonde paari siin alljärgnevalt väljatoodud arvamuse autorite vastu, vaid kasutasin neid lihtsalt sobiva põhjana.


Niisiis, kaks näidet (kirjapilt muutmata):
“Igasugu custom värk on raha tuulde loopimine. Orikas ikka maksab ka midagi pärast.”

“Mäletan paraleeliks tuues oma esimest 21 volgat, kui läksin Leivategia jutule küsimusega ,kas kannatab 21 mootor asendada rekordi mootoriga. Mati vastas lühidalt ja kiiresti. Auto väärtuse kaotad ning vanatehnika huvilised hirmutad eemale. Parem kui pornoga ei alustaks. Olin kaua sügavalt löödud. Nüüdseks mõistan Matit. Vanatehnikal on oma väärtus ja tuuning jääb isiku enda sise väärtuseks.”


Selliseid arvamusi kuuleb-kohtab üsna tihti. Minu meelest tuleneb see paraku aga paljuski sellest, et inimestel pole korralike projektidega kohtumise kogemust (ükskõik siis kas päriselus või vaid ekraanilgi), sest paljud varasematel aegadel meie riigis ja idanaabri juures tehtud nö customiprojektid ongi üsna jõledad ja ilmselgelt selliste masinate puhul ei saagi rääkida mingist väärtusest. Eks ilusate autode kõrval kohtab jõledaid kirvetöid muidugi igas riigis, ka nö hästi arenenud kustomkultuuriga maades, aga lihtsalt kodu ja ülalmainitud ilmakaar on Eesti autohuvilise pilti mõjutanud vast tugevamalt kui päriselt head näited.


Korralikud projektid lähevad müügiks üldjuhul viiekohalise ja mitte harva ka kuuekohalise numbriga.
Ühe ilusa näitena toon siinkohal välja Kevan Sledge’i traditsionaalse ning perioodikorrektse 1940 Mercury, mille eest maksti 75 000 dollarit. Sellisel tasemel auto eest on see tegelikult isegi vähe.








Teine näide on nüüd küll oluliselt radikaalsem, ilmestamaks lihtsalt selle ala teisi nurki. Tegu on Soomes Heath Garage poolt valmistatud Ford Model A hotrodiga “Wild Green A”, mille kõigepealt ostis Soomest otse näituselt ära Richard Rawlings (Gas Monkey Garage) ja mis nüüd käesoleva aasta jaanuaris müüdi Ameerika Ühendriikides Barret-Jackson oksjonil 140 000 dollari eest.



Need olid nüüd küll vaid kaks näidet (kuid sugugi mitte erandlikud) ilmestamaks asjaolu, et kui tegu on näiteks traditional period correct masinaga, siis on asi üldjuhul alati väärt. Kui tegu on veel lausa ajaloolise kustomiga, siis kerkib hind väga kergelt kuuekohaliseks ja tihtipeale ei alga see siis enam ka number ühega.

Loomulikult jääb alati väga kalleid klassikuid, millede hindadeni modifitseeritud masinad ei küündi, kuid siinse kirjutise mõte oli see, et ei päde arvamused nagu “iga modifikatsiooni tõttu hind kukub” ja “originaal on customist igal juhul ülimuslikum”. Kõik sõltub ALATI konkreetsest projektist, asjale lähenemisest ja projektiga seotud inimeste maitsemeelest ning teadlikkusest stiilide ja nüansside osas.

Natuke liikuvat pilti ka seekord.

Minust on on umbes viimase viieteistkümne, kuid eriti veel viimase ca seitsme aasta jooksul saanud täielik Jaapani autokultuuri fanboy, sest seal toimuv on lihtsalt igas mõttes täiesti pöörane.
Absoluutselt igas žanris panevad tüübid täiesti hullu ja siis lisaks veel stiilid, mida naljalt mujal maailmas ei pruugi leidagi. Kohapeal sealsetel üritustel käimine on haigust ainult süvendanud.

Siia sobib hästi tsiteerida ka lõiku ühest Speedhunters'i artiklist:
"There’s a lot of really good car culture around the world, but Southern California is a genuinely special place and offers something for everyone.
If you can’t find something about cars to love in SoCal, then I really don’t know what to say to you. It’s a wonderful place.
However, it doesn’t even compare to Japan. Japan is without equal."


Iga kuu esimesel laupäeval toimub Shibuya ristmikul ja selle ümbruses kruiisiõhtu - three wheelin' ja hoppin' lowriderid, hotrodid, minitruckid, customid,
superautod ja kõik muu läbisegi.



Jaapani autovideote hulgas on väga populaarsed need, kus mingile üritusele tullakse või sealt lahkutakse ja olenevalt žanrist mõndadel autodel tihtipeale irdub radikaalse staatilise
madalduse tõttu ka mõningaid tükke kere küljest. Üsna tihti avastan end neid aeg-ajalt meelelahutuseks ja inspiratsiooniks vahtimas (ilmselgelt leian liiga palju vaba aega).

Igatahes, siin on näiteks kaks videot, mis annavad päris hea ülevaate selle riigi autokultuuri ampluaast. Tõsi, näiteks kaido racereid ja dekotorasid neis klippides eriti ei näe, kuid
kõike muud, ka üsna korraliku wtf-efektiga masinaid, liigub aga palju. Rodid, customid, klassikud, lowriderid, truckid, shakotan, aircooled, kei ja kõik muu.
Hea mugav vaadata ka, ei pea eraldi piltidele klikkima, vaid autod libisevad ise silme eest läbi ning meeldivad mootorihääled on veel boonuseks.

Need kaks on filmitud Mooneyes'i Street Car Nationals'il (sel aastal toimub 21. mail ja asukoht endiselt Odaiba parkla Tokyos)






PS! 2017. sügisel hobiautode hooaja lõpetamine Suur-Sõjamäe/Ülemiste parklas andis mulle selles võtmes väga hea emotsiooni. Palju erinevas stiilis hobiautosid koos ja tore, et pole liigset ühe žanri klannistumist.
Mitmed varasemad hooaja alguse- ja lõpuüritused on ka juba samas suunas olnud muidugi liikunud, kuid just see viimane oli kuidagi eriti hea fiilinguga.
Selles vaates on mu meelest tegelikult ka kolma- ja neljapäevased Ülemiste kogunemised Eesti autokultuuri jaoks üsna vajalik nähtus, kuigi hetkel veel annavad põhilist tooni seal kahjuks stereotüüpsed
E39-roimaga kuuma andvad tegelased ja selle kõige tõttu on üritus kahjuks ka liigselt politsei huviorbiidis ning neist kahest eelnevast komponendist tingituna ei julge-taha paljud ägedate autode
omanikud sinna liginedagi. Kuid siiski, sellised regulaarsed hobiautode kogunemised on põnevad (hea näitena jälle Tokyo-areast Tatsumi ja Daikoku parklad, kus on põhimõtteliselt igal õhtul kogunemine)
ja kultuuri arenemiseks vajalikud.
Tuleb vaid loota, et aastatega läheb ka Eestis asi põnevamaks. Viimased paar aastat igatahes lootust nagu annavad.

Barrise kustomitöökoja üks teostest - "Wild Kat" 1954 Ford F-100, valmimisaeg 1956.

Wild Kat was the first vehicle ever to feature quad headlight styling, beating Detroit by two years.

Paljude modide hulgast võiks eelkõige tuua välja vast need:
- tugevalt modifitseeritud iluvõre ja tulede osa, esitiibade alumised otsad on sissepoole painutatud, tuledeks on perforeeritud
pleki sisse-külge paigaldatud accessory udutuled, tulede iluvõrud on tehtud '57 Chevy kastika stange osadest;
- lingid-liistud-ornamendid on sheivitud, mootorikattesse pressitud mitu rivi louverseid, uste avamine toimus peidetud nuppude abil;
- kütusetäiteava kork tehtud veljespinnerist ja bulletist;
- custom ilukilbid ja veel palju muud.

Auto põhitooniks oli pruun, täpsemalt gold-powdered pearlescent rust metallic lacquer ja selle kõige peal veel neljas toonis scallopid,
mis omakorda straibitud. Lisaks veel siin-seal straipe ja graafikat, nende autoriks Dean Jeffries.

Paraku jäi selle auto teekond lühikeseks, sest hävis viiekümne seitsmendal aastal Barrise töökoda rüüstanud tulekahjus.


Lisainfot:
https://www.kustomrama.com/index.php?title=Wild_Kat

Tore pilt aastast 1948.

Jagas Rik Hoving (Custom Car Chronicle) ja kopipeist pildiallkirjast on säänne:
"Restyled & Dressed Up '33 Ford Coupe with Skirts, modified front fenders, custom bumpers, Spotlights, spinner hubcaps,
and all kinds of other accessories. Photo comes from the Salt Lake City Police Department and was taken in 1948. Lots going on there!"

Duane Steck'i 1954 Chevrolet Bel Air "Moonglow"

Väljanägemiselt esmapilgul isegi üsna mild custom'i tundega, kuid tänu katusechopile loeti see siiski
radikaalsete customite klassifikatsiooni kuuluvaks.
Tegelikult oli autol tehtud päris palju erinevaid modisid, kuid need kõik jätsid siiski üsna tagasihoidliku mulje.

Autost oli aegade jooksul mitu erinevat versiooni ja esimest loetakse tihtilugu ägedaimaks, kuid eks see ole muidugi maitseküsimus.
1955 sõitis Duane sellega kruntvärvi laikudega all ringi, sest auto oli alles jooksvalt tegemises, kuid esimene lõplik versioon valmis 1956:


Chopatud, sheivitud, nosetud ja deckitud. Stock iluvõrele isati üks hammas (kokku 15). Küljeliistud uputati keresse.
Tagaklaas vormiti kuumutamise abil pleksist. Tagatulede klaasid võeti 1956 Chryslerilt ja keerati tagurpidi.
Pinstraibid tegi tollal veel alles alustav noor Larry Watson.



1957 keskpaigas jätkus töö auto restylinguga ning teise versiooni puhul muudeti iluvõre avaust, madaldati tagastanget ja summuti
pandi väljuma läbi stange. Lisaks veel madaldati, eemaldati stangedelt kihvad ning tehti ühtteist muudki.




1957 lõpus tehti autost kolmas versioon - värviti hõbedaseks ning Larry Watson tegi sinna peale veel scallopid ja nende ümber straibid.
Ühtlasi kroomiti ka suurem osa mootorist (kroomimine oli toona üldse ikka vaat' et kohustuslik osa modimisest.
Rodidel tihtilugu olid kroomitud näiteks kõik sillajupid jne.




Neljanda versiooni puhul eemaldati summutite väljumine stangest ning lisati Buick'ilt pärinevad portholed tagatiiba ja mootorikattele.




1959 viidi auto jälle Larry Watsoni juurde ning viies versioon värviti sinise candyga, millel hõbedane pärla alusvärviks.
Lisaks mõned scallopid siin ja seal. Natukene modidi ka mujalt, näiteks esitulede ülemise osa teravad tipud jne.



Millalgi kuuekümndenatel nähti autot metallipurustisse viidamas.
Küll aga on Moonglow'st tehtud mitmeid tribüüte ja üks neist, esimese versiooni kloon, on tehtud Soomes ning oli väljas ka
veebruari keskel toimunud Kustom Kulture Show'l. Sellest tegin just ka ülevaate ja siin foorumis näeb seda siin:
viewtopic.php?f=4&t=165927




Rohkemat lugemist:
https://www.kustomrama.com/index.php?ti ... _Chevrolet

Dick Read'i "T-Era" show rod.

Hilistel kuuekümnendatel käsitööna klaasplastist valmistatud masin, tuuristas mitu aastat mööda näitusi ja siis müüdi ära.
Praegune omanik on ka leitud ja auto peaks olema endiselt väga heas korras.

"After working on the car for several month the car was debuted at the prestigious 1969 Oakland Roadster show. After being showed in California Dick
took the the car back to the midwest. There he showed it at Chicago, Detroit, Cincinnati, Indianapolis and a few other places in 1969/70. The car always
took best in show. The car’s name was the T-Era, (like tiara). Dick sold the car in 1970 to someone in the Detroit, Mi area who said they were creating a car museum."


Rohkem lugemist siit:
https://www.customcarchronicle.com/hot-rods/dick-read-t-era-show-rod/

Ning siin ka kaks artiklit auto ehitamisest:
https://www.customcarchronicle.com/custom-cars/dick-read-show-rod-2/
ja
https://www.customcarchronicle.com/hot-rods/dick-read-show-rod-3/

Kurat, sinul võiks oma ajakiri olla..

Edu!!

Kusjuures - ongi (peaaegu). Peaaegu seetõttu, et tegelen alles esimese numbri kokkupanekuga ja see on ka korralikult venima jäänud. Diskustom Magazine igatahes ilmselt millaski ilmub. Facebook’is ja Instagramis on kanalid, kus juba kerge eelsoojendus käib ning eelmisel aastal korraldasin ajakirja raames paar autokogunemist ka. Eks kõike tasapisi, samm-sammult.

Ja aitäh ka, edu läheb tarvis!