Töökaaslane rääkis juhtumist, kui ta veel turvamehena töötas. Mingi pervo oli kuskil läbi klaasukse jooksnud, viidi politseijaoskonda ja kutsuti arst kohale õmblema. Verd oli jooksnud ikka mehiselt, arst oli veits napsune ja politseiametnikud nõrganärvilised. Situatsioon kujunes siis selliseks, et pervo oli käeraudadega laua küljes, purjus arst ei suutnud joobe tõttu haavu õmmelda ja kolm teadvuse kaotanud politseiametnikku lamasid põrandal.
Kui aga nüüd näiteks avariipaigal selline juhus- vaja verejooks peatada aga kõik panevad pildi taskusse?
Kuidas siinsetel kasutajatel selistel puhkudel närvid vastu peavad?
Autokoolis läbime kohustuslikus korras esmaabiõppe, aga kas midagi meles ka on sellest?
Kui jõuate esimesena avariipaigale, kas olete võimelised nii vaimselt kui ka teadmiste poolest raskelt vigastatud inimestele abi andma?

Merekooli lõpetanuna oman autokooli esmaabi koolitusest kordi kangemat väljaõpet, arvestades, et verd ei karda ja teadmisi olen mitme õnnetuse (küll mitte liiklusõnnetuse) korral kasutanud siis suure tõenäosusega saan ka liiklusõnnetuse korral hakkama.

Kuna teema huvitav siis muutsin küsitluseks.

Verd nagu ei karda, kuid esmaabi koolitusel omandatud teadmiste suhtes olen natuke ebakindel, kipuvad tasapisi ununema.

käed püsti nüüd kes usuvad esimeses postis olevat muinasjuttu

kolm teadvuseta politseiniku ja umbjoobes arst
usud ise ka et 3 politseiniku saavad kõrvuti pikali maas olla teenistusrelvad küljepeal? või äkki juba kellegi taskus?

enne igasugu jama edasi pajatamist võiks ikka enda peaga ka selle jutu läbi mõelda!

aga kui teemasse rääkida, siis mina küll ei julge võõrale abi anda rohkem kui termoteki peale visata ja ta külili keerata.
ei tea sa iial mis jama sa temalt külge võid saada ja olen 100% kindel et enamus teevad olukorra nö. aidates hullemaks kui see enne oli.
elustamisega tegelegu need kes seda oskavad siiski

paljud tegid seda annekese elustamist nõnda et ta ellu jäi?
ja kui ikka kannatanu ning tema ümbrus sitta ja verd täis on, siis ei ole see midagi nii lõbus teda elustada seal. usun et enamusel ei ole nii häid närve et esimesena avariipaigale sattununa selliseid verekäkke näppima hakata (kui sa suudad video pealt vaadata häälega kuidas inimesel pea otsast lõigatakse, siis ei tähenda see seda, et sa reaalselt surnuid nähes pelgama ei löö!)

ja kui ise ka avariis osalenu oled siis üldjuhul ei ole sinust enam ka kellegi päästjat nii väga (ei ela me filmis)

oskan ja suudan kuid ei pane kätt külge..

põhjus on lihtne, kunagi oli talvel olnud avarii, naine oli autost välja lennanud ja jäänud lume peale lühikeste riietega, naine ei rääkinud ega midagi, kooma äkki või midabgi..mees tõstis ta üles ja viis autosse ja haiglasse. Lõpuks tuli välja et naine jäi halvatuks ning andis mehe kohtusse põhjendusega et ma oleksin pigem surnud kopsupõletikku kui et tänu sinule olen vigane...

Esmaabi ei tähenda 90% juhtudest kellegi elustamist. Suurima tõenäosusega on tegu haavadega, mida kannatanul endal šoki, vigastuse enda või mõne muu faktori mõjul keeruline, kui mitte võimatu, fikseerida.

Praegu võin arvata, et suudan ja oskan. Kuid kindla vastuse saab alles siis, kui taoline olukord ette tuleb.

Eeldan, et oskan anda esmaabi. Autokooli esmaabi kursus läbitud, umbes 72 tunnised erikursused läbitud u 3 korda, 2 aasta jooksul harjutatud igakuiselt (minimaalne) esmaabi andmist, granaadiklidudest läbipuretud mehele esmaabi antud ja mõnele nipet-näpet haavale veel. Kusjuures mina olen sedatüüpi inimene, et eeldan, et kõik peaksid oskama ikka esmast abi osutada kuni kiirabi saabumiseni või mõne teadlikuma inimese saabumiseni. Samuti pooldan ka seda mõttelaadi, et kui tead, et ei oska, siis ära näpi - võid asju hullemaks teha ( näiteks igatmoodi raskemad põrutused jms. - tõenäoline selgroo vigastuse oht ja noh variante palju ).

Ei ole just väga nõrganärviline ja midagi oskan ka ja nii palju kui oskan, nii palju üritan ikka aidata.
Eelmises foorumis ka jutt selle kohta, kuidas 2007a suvel sai üks ühe surnuga õnnetus üle elatud pealtvaataja rollis (olime esimesed südmuskohal) ja tegime kõik, mis saime enne kiirabi tulekut. Kes lugeda tahab, siis siin

Saan hakkama, teadmiseid uuendan pidevalt, olen päästnud elu.

Vahet pole, kas see lugu ka tõsi on või mitte- isegi kui ainult üks ametnik minestas ja arstil vaid lõhnad juures. Mind pani see igatahes mõtlema, paljud inimestest searnases olukorras esmaabialaseid teadmisi rakendada suudab.
Esimesse posti unustasin enda arvamuse lisada.
Üldiselt siiani verd ja laipu ei karda, minestama ei kipu. Ise olen reaalselt avariipaigal kohal olnud ja abistanud. Laipu tõstnud ja ajusid kokku pühkinud.
Iseasi, palju teadmistest sellises olukorras meelde tuleb. Kui pidevalt neid ei kasuta ja ei uuenda, siis kipuvad ikka ununema. Esmaabi koha peal ei ole eriti võimalust eksida, teadmatu inimene võib olukorra veel hullemaks teha...

Ise käisin autokoolis sel ajal kui esmaabikoolitust läbima ei pidanud. Küll kunagi ammu sai koolis küll Annet elustatud aga kui aus olla siis ei mäleta sellest enam suurt midagi. Kui kunagi peaks õnnetusele peale sattuma, siis esmalt helistan 112 ja loodan, et sealt antakse edasisi juhtnööre.

Ma mäletan, üsna vähe esmaabi kursusest.
Ütleme midagi suudaksin ära teha, aga vähe, iseenesest ma ära ei minesta, aga väga palju teha ka ei oska ja ma ei julge ka väga, tapan veel ära inimese äkki või teen muidu asja hullemaks.
Ma ei ole meditsiini alal, just eriti haritud.

Oskan ja suudan, kahjuks oli ka selleks alles hiljuti vajadus.

Päris meedik küll pole, kuid usutavasti kellegagi koos saaksin hakkama. Tõesti, ei oska hetkel siin vastust anda. Oleneb kõik olukorrast ja situatsioonist. Ise loodan et suudan abi anda. Esmaabikursustel olen käinud nii kutsekoolis kui ka autokoolis, kuid kui reaalselt vajadus selleks. Siis kardan et see tuupimine vaevalt aitas.