|
Selline jutuke jäi silma biker.ee foorumist.
Miks ma seda kõike nüüd räägin, tuleb sellest, et mul on üks tuttav, kes jookseb juba naeruväärset aega järel ühel tütarlapsel, kellel ei olegi plaani seisma jääda ja teda oodata. Ehk, et tüüp on langenud klassikalise Tilliõrritaja küüsi. Ta ise ei saa muidugi aru, et käsil on suurejooneline tilliõrritamine ning on lille- ja muudes poodides oma krediitkaardi juba läbipaistvaks kulutanud. Mingisugused märkused talle ei mõju – vihastab teine ja ütleb, et see on naiselik õelus. Okei, las ta siis olla oma raske adekvaatsuspuudega omaette, aga ennetustöö korras ja mõeldes tulevastele ohvritele tuleks vist tutvustada lähemalt tilliõrritamise kontseptsiooni, teistel (ma loodan) on niisama tore lugeda. Naised võibolla isegi suudavad samastuda (ma ise olen küll seda naiivse TÕ asja teinud).
Iseenesest mõista on klassikaline Tilliõrritaja selline noorekene. Kes nüüd selle peale arvab, et tema enam noori tüdrukuid ei vaata ja edasi lugema ei pea, võiks ikka igaks juhuks lugeda küll. Osadel meestel on mingi loll omadus keskealisena sattuda ümbermaailmareisi mängulaual ruudule „tagasi algusesse“. Algusesse tagasi kahjuks satub ainult mõistus, mitte füüsiline keha. Seda on näha näiteks ajakirja Kroonika ja Elu24 piltidel. Vaatad ja algul tundub, et vanaonud on teinud (väikese rassivahega küll) head Angelina Jolie ja Madonna stiilis ning adopteerinud väikese kodutu rootslase, aga siis vaatad paremini ja natuke lähemalt, et blond juuksevärv ei kuulu mitte Bullerby lapsele, vaid mingile 20-aastasele kodumaisele tibile, keda kirjeldatakse tavaliselt sõnadega „kaaslane“, „noor“ ja „modell“. Kui ta ei ole modell (ja olgu öeldud, et pärismodellist, kes Milanos ja Pariisis catwalkil oma konte klõbistab, on tegelane sama kaugel kui koerakaka kätekreemist – tema saavutused piirduvad mõne pseudoüritusega a la Miss Baltic Supermodel of the Baltic Cruise Ships ja võibolla kunagi veel nooremana pani meesteajakirjas ühe vändraaveli maha) on ta tudeng või assistent. Põhiline, et ta ei ole suurt midagi saavutanud, sest tal pole veel piisavalt aega ega mõistust olnud või arvab ta, et puuritantsimine ja “modellindusega tegelemine“ ongi täislaks, peale mida on saavutusvajadus rahuldatud ja saab chillilt ära mehele minna. A see selleks. Tagasi Tilliõrritaja juurde.
Lisaks noorusele on Tilliõrritaja siuke kenakene ning millest nimigi tuleb – ei anna kätte. Nagu üleüldse. Mis Klassikalist Tilliõrritajat teistest noortest ja ilusatest pipardest eristab on aga see, et ta ei saada sind mitte kunagi otseselt perse ära. Ta ei ütle konkreetselt “ei”. Mis oleks aus. Mkm. Pigem ütleb tilliõrriataja pidevalt “jah”. Seda muidugi mitte sulle, vaid kõikidele toredatele asjadele, mida sa oled nõus tema heaks korda saatma või talle kinkima. Peale seda, kui sa oled talle terve õhtu ööklubis välja teinud, tema arvuti ära parandanud, talle poni ja delfiini ostnud ning ta autoga koju viinud, vaatab piff sulle suurte silmadega otsa, ütleb: “Ohhh... Sa oled ikka täiega super! Hellame siis millalgi onju?” Ja väljub. Ilma sinuta, ilma füüsilise kontaktita, aga piisavalt ebamäärase lõpetusega, mis annab armunud ja/või obsessiivsele inimesele alati alust arvata, et ta on sinust siiski huvitatud. Asjatu lootuse andmisega paneb Tilliõrritaja sind haledalt enda järel mööda maad roomama nii, et terve kesklinn on pidevalt nii puhas, et tänavakoristusmasinaid pole enam vaja ja need saadetakse humanitaarabi korras kuskile Gruusiasse. Võibolla ameleb ta sinuga vahel (peale piisava, st. raske joobe saavutamist, loomulikult) ja võib ka juhtuda, et ta tunneb sinu elu vastu huvi täiesti omal algatusel – helistab ja küsib, et tšaumisteed. Võibolla flirdib sinuga orksis ja feissbukis. Milleks kõik see, kui Tilliõrritaja sind tegelikult ei taha?
Noh. Nagu öeldud, meeldivad talle eelkõige teenused, mida sinult tasuta välja saab pressida. Seda õela Tilliõrritaja puhul. Sa oled tema autojuht, itimees, kloun, tasuta baar, täis kõht, psühholoog jne. Lisaks on see egole hea pehme pai, kui sul pidevalt mingi dude sabas silkab ja allub käsklustele paremini kui politseikoer. Pai teeb veel mõnusamaks olukorraga sõbrannade ees uhkustamine. Kahetsusega pean teatama, et kui seda sõbrannajuttu kuuldes mitte teada, kellest täpselt räägitakse, võib tooni järgi kindlalt öelda, et a) tegemist ei ole politseikoeraga, sest politseikoertest räägitakse tavaliselt suure respektiga või b) tegemist on Münchhauseni juttudega, sest nii palju ja ilma puhkamata kui nendes lugudes ei jaksa ükski mees ühelgi naisel sabas joosta. Eriti paha keiss: koer + Münchhausen (ja eriti tavaline keiss).
Passiivne Tilliõrritaja saab väga hästi aru, mis toimub, aga ta ei viitsi midagi ette võtta. Ta eeldab, et mees saab varsti ise aru, et ta on oma soovidega täiesti vales kohas. Naised on üldse mihklid igasuguseid asju eeldama. Nad eeldavad näiteks, et kui nad terve päev tigeda näoga ringi trambivad, arvab mees lõpuks ära, milles asi ja tuleb palub vabandust. Nad eeldavad/loodavad, et kui nad on välja mõelnud, et pühapäeval tahaks minna romantilisele õhtusöögile, piisab ühest kolmapäeva pärastlõunal pillatud lausest stiilis “huvitav, kas restoranis X on ka hea toit?”. Millegi pärast ei taha paljud naised aru saada, et meestele peab asju ütlema, mitte tegema seda “arva ära, mida ma just mõtlesin” nägu. Passiivne Tilliõrritaja just seda teebki. Ta eeldab, et kui ta nõustub mingi tüübiga kinno minema, ei saa tüüp asjadest valesti aru. Puhtalt seepärast, et ta ei hoidnud tüübil käest kinni vms. Preili Tilliõrritaja ei ole tuttav kõnekäänuga, et armastus on pime ja armunud olekus võib inimestel igasugune adekvaatsus täielikult kaduda. Tüüp seevastu võtab hea märgina juba seda, et noor daam temaga üleüldse kinno oli nõus tulema. Mul on üks selline sõbranna. Solgutab mingit vaest mehikest: “No... Ega mina ei ole talle kunagi midagi lubanud. Ise ta siin kutsub ja veab mind igale poole. Aga ta on mul ju lihtsalt sõber! Ma never ever ei suudaks temaga midagi seal ajada...” Passiivne Tilliõrritaja ei suuda laiskusest ja/või argusest ja/või eeldustest tulenevalt väga pika perioodi vältel inimesele otse ja ausalt asju selgeks teha. Päris mugav on olla ka ja... Lõbus ka ja...
Kolmas sort Tilliõrritajaid on lihtsalt naiivsed noored tütarlapsed vanuses hiline teismeiga, kes lihtsalt ei saagi veel aru, kui keegi nendega täiskasvanud inimese kombel viisakalt liini üritab ajada. Neile võib tunduda, et tegemist on sõbraliku rändom hängiga. Empiiriliste vaatluste tulemusena olen järeldanud, et väga noorte inimeste suhted algavad tagurpidi. Noh, et kõigepealt paned tatti ja siis ongi. Kui tatti täiega ei pane, on lihtsalt sõprus. Nii et igasugused mittefüüsilised keerukad võrgutamismängud ei jõua noore sihtgrupini – inimene arvab, et te olete lihtsalt semud. Sel põhjusel ei tule kuskilt ka mingit eitavat vastust. Võib aga juhtuda, et tšikk hakkab sulle ühel hetkel rääkima, et koolist üks kutt on päris nunnu: “Mis sa arvad, kas ma meeldin talle?” Variant a) väsid ära, et sinust on saanud sõbranna ja lähened otsekohese teadaandega oma tegevuse senise tagamõtte teemadel. Noh, et kõik see jama on olnud seepärast, et ta meeldib sulle ja rohkem kui koolivennale. Tulemus: varieeruv. Variant b)väsid ära ja otsid Reaalse Naise. Kui sulle nüüd tundub, et väikese Tilliõrritaja huvi sinu vastu märkimisväärselt tõuseb, on sul õigus. Tegemist on süümekatega - preili tunneb, et ta ei ole piisavalt hea sõber olnud, arvab et sa oled nunnu pärast solvunud ning üritab kõike kolmekordse semutsemisega heastada. Oma tegevuses on ta arvatavasti üsna aktiivne ajades totaalselt närvi sinu uue Reaalse Naise.
Tilliõrritamise detekteerimiseks tuleb nüüd korra kainelt mõelda, millal ja millega kogu see jama algas. Kui peale kuu ajast tihedat läbikäimist asjad nagu ei arene, siis nad suure tõenäosusega ei hakkagi arenema. Kui sa oled juba pool aastat tõmmelnud ja asjad eriti mingis suunas ei liigu (täis peaga klubis amelemine ei loe, eriti veel juhul, kui tšikk teeb järgmisel päeval nägu, et ta ei mäleta), võiksid palvetada, et keegi ei ole su enese lolliks tegemist eriti tähele pannud ega sel teemal kuskil selja taga ilkunud. Aga ilmselt on. Su kireobjekt oma sõbrannadega veel eriti. Otsi ruttu Reaalne Naine ja tee nägu, et midagi pole juhtunud.
Lugu siinkohal muidugi ei lõppe. Kui sa oled Reaalse Naise otsa komistanud ja Tilliõrritajast mõnda aega mitte välja teinud, hakkab ta sind igatsema. Mainisin süümekaid. Peale selle võib veel täiesti uskumatu asjana juhtuda see, et sõbrana sa oma Tilliõrritajale tõesti meeldid ja nüüd, kus sul on mingi uus piff, hingab ta kergendatult, et lõpuks ometi saab sinuga normaalselt suhelda. Kolmas variant on see, et Tilliõrritaja ego saab ilge laksu ning talle ei mahu pähe, et sa temast üle said. Tal on vaja endale, tervele maailmale ja su uuele tšikile tõestada, et tema on kõige lahedam ja number üks. Üleüldse on ta sind nagu väikestviisi omandiks pidama hakanud ning tuleb nüüd oma osa tagasi nõutama. Mustamäe rotist (vabandust, Mustamäe elanikud, aga mul on vaja stereotüüpe luua) õelat Tilliõrritajat motiveerivad ka järsult suurenenud kulutused – ta on pidanud juba päris pikka aega endale klubis ise jooke ostma. Põhjuseid Tilliõrritaja Tagasitulekuks on palju. Ükski neist ei sisalda aga sõnu või fraase “aru saama”, “palju tähendama”, “kui”, “läinud on”, “kallis”. Ehk siis. Puust ja punaseks: ta ei tule selle pärast tagasi, et teda tabas arusaamine, kui väga sa talle tegelikult tähendad. Ei. Kui tema šablooniga ei sobi ükski eelmainitud põhjus, võib asi olla ka lihtsalt selles, et ta ei tea ise kah, mida ja keda ta täpselt tahab ja seepärast peab olema kogu aeg üks varumängija pingil (rõhk sõna “pingil”, mängust ei ole juttugi) juhuks, kui Brad Pittiga järgmise kümne aasta jooksul ei vea ja tekib oht vanatüdrukuks jääda. Nii või teisiti on uuesti kursi võtmine Tilliõrritajale mõttetu energia raiskamine (kohe, kui sa seda teed, alustab ta momentaalselt jälle eest ära jooksmist) ning ootamatut huvi üles näidanud Tilliõrritajat tuleks ravida tema enda rohuga – mitte kätte anda. Ainuke vahe on selles, et vastupidiselt talle, saadad sina ta viisakalt perse ära.
_________________
ÄRGE HAKAKE JÄLLE HALAMA !!!
|
Avaleht 
Logi sisse
KKK
)
