bomsch kirjutas:
Ma ei viitsinud parmu postitatud oodi hitleri saksamaale läbi lugeda, aga mälusopist meenutan, et kas mitte mr H ei pööranud perses majandust riigi hüvanguks bahnide ehitamisega, et siis töötud pandi teid ehitama. Selles võtmes on ju meie juhid ka targad pead, teid on siiani teadlikult nii sitalt ehitatud, et praeguse majanduslanguse ajal saabki töötud neid lappima panna ja raha hakatakse riigisiseselt keerutama

See pilt autopeeglist on ka igapäevane. Pässa statoili juures oli terve suvi tee remondis ja laiendamisel, nüüd mõni kuu hiljem pandi ka lappe löökaukudesse. Peale seda suurt lumetormi läks tee lihtsalt katki. Lapid muidugi installeeriti otse loiku, tänaseks laguneb lapi servalt ja muhe mühk on nendest tekkinud. uus asfalt ei pidanud seega poolt aastatki vastu, millest teid ehitatakse tiigrist ja lõvist ja kutsikahännast...jne
Aga sa viitsi see läbi lugeda ja siis sa saad aru mida on reaalselt võimalik teha majanduse ning riigiga, peale privatiseerimise-liberaliseerimise ja mahamüümise

Senikaua kuni meil valitsevad endised kommunistid, nende lapsed ning sugulased ja tuttavad, ei tasu ka loota, et teid ehitatakse 1000nde aastase riigi jaoks vaid ikka nii, et stabiilselt tööd oleks teatud firmadel. Sama on ka muude teenustega, kui te nii pimedad olete ja aru ei saa, et Eestist on tehtud kena labor kus saab igasuguseid jaburdusi korraldada ilma, et rahvas tänavatele tuleks...Või on teil jäänud mingi muu mulje ja valitus tõesti armastab oma kodanikke ning teeb nende heaks kõik , et nad Eestist ei lahuks ja riigi hüvanguks annaksid kõik?
Absurdistan, mitte Eesti Vabariik.
Toon selle huvitava osa välja ka millele kasutaja bomsch viitas, kas leiate paraleele tolleaegse Saksamaa ja praeguse Eesti Vabariigi vahel?

Tsiteeri:
Erinevalt teistest vastutavatest poliitikutest – või vastutustundetutest – 20ndal sajandi Euroopas ei arvanud Hitler, et majandus paraneb ise ning nemad peavad ainult ootama vaatamata sellele, et majandust tabas üks hoop teise järel ning imet ei sündinud – tööstus suri ja miljonid töötud trampisid tänavatel otsides tööd ja leiba.
Neil aegadel oli tavaliseks rohuks majanduslike raskuste puhul nn püksivöö pingutamine, nii era kui riigisektoris. Seega juhid enne teda olid vähendanud palku, lühendanud abirahade saamise aega ning vähendanud investeeringuid. Riigi elu tase oli kukkunud kokku kui nõelaga torgitud õhupall. Loomulik, et sellises olukorras isegi peale poolt aasta mille jooksul saadi töötu abiraha ei olnud mingeid väljavaateid saada uut tööd mida lihtsalt polnud. Vastupidi – kõik need töötud muutusid kerjusteks kes käisid ühe heategevus ukse tagant teise taha või jõlkusid päevast päeva Tööameti uste taga lootes imele, mida aga ei sündinud.
Inimesed ostsid aina vähem ja vähem – see omakorda viis pankrotti paljusi väikseid ja keskmisi äris mis omakorda lisasid inimesi töötu abiraha järjekordadesse. Aastaks 1932 oli Saksamaa tootmine pea olematu. Keskmine aasta investeerinud olid kukkunud 3 miljardilt margalt 500 miljoni margani. Majandus stagneerus kuna kellelgi ei olnud raha renoveerimiseks või tootmiseks.
Ka valitsus polnud paremas seisus. Valitsusel puudusid igasugused initsiatiivid ja ideed olukorra parandamiseks – ta oli ka praktiliselt pankrotis. Laekumistest läks kuni 2/3 töötuabirahade maksmiseks.
Kuid Hitler oli aru saanud, et olukorra parandamiseks peab just nimelt valitsus midagi ette võtma – midagi julget ja omapärast, et väljuda sellest nõiaringist.
Töötusega saab võidelda ainult kui anda tööstusel vahendeid millega uuendada ja toota ning selle abil luua uusi töökohti mis omakorda vähendab tööpuudust ja raiub läbi negatiivsest ringist. Majanduslikku tõusu on võimalik saavutada ainult majandust stimuleerides, tuua ta kaasaega, et oleks võimalik toota uusi tooteid.
Kuna Saksamaal puudusid looduslikud naftavarud kuid olid aga kivisöe varud siis oli vaja uuendada selle tootmist ja sellega seotud toodete arendust. Tehnoloogiad olid olemas, oli vaja vaid tõuget tootmise alustamiseks. Saksamaal olid patendid kunst kummi nimega „BUNA” tootmiseks, lisaks sellele vedeles Patendiametis veel sadu ja tuhandeid teisi originaalseid ja häid ideid.
Suured avalikud tööd olid teiseks võimaluseks luua juurde töökohti, stimuleerida tööstust ja arendada majandust. Saksamaa halvad teed vajasid parandamist. Moodne maailm nõudis korralike teede võrgustikku mis iseenesest aitaks kaasa majanduse elavdamisele.
Uued korralikud teed stimuleeriksid samuti ka autotööstust mis oli Saksamaal olemas kuid tootis vaid marginaalse osa Euroopa auto turu osast, näitena ainuüksi Prantsusmaa tootis viis korda niipalju autosi kui Saksamaa.
Pea aegu kümme aastad varem olles poliitilise vangina müüride vahel oli Hitler näinud tulevikku kus tervet Saksamaad kattis korralike teede võrgustik millel vurasid tuhanded ja tuhanded Saksamaal toodetud autod. Samal ajal joonistas ta ka oma kontseptsiooni auto mis hiljem sai tuntuks kui Volkswagen. See oli tema poolt nii armastatud loodusest kopeeritud meenutades lepatriinut. Enne Hitleri saamist võimule oli auto rikaste privileeg – tema aga tahtis seda muuta. Igal seda soovival sakslasel võis olla oma auto. Sellest pidi saama Saksa rahva abimees töö ajaks ja sõber vabaks ajaks.
Sellest pidi saama vahend mille abil iga sakslane võis avastada oma riigi ilu ja tutvuda selle mitmekesisusega. Selline siseturism oli samuti abioks, et arenev majandus jõuaks igasse linna iga sakslaseni. Algusest peale oli Hitleril idee, et see auto pidi saama miljonitele kättesaadavaks. Selle tootmise keskus aga Saksamaa tähtsamaks tootmiskeskuseks.
Ideed mis samuti piinasid Hitlerit tema vangistuse ajal olid elamuehitus mis pidi aitama sakslastel paranda oma elutingimus ning soodustama pere elu ning sellega seotult ka uue põlvkonna sündimist. Seoses sellega olid Hitleril valmis plaanid nii elamuehituseks kui ka suurteks ja uhketeks ühiskondlikeks ehitisteks. Kusjuures paljud neist projektidest on säilinud tänaseni. Need ideed sisaldasid eramaja plaani, koos oma aiaga (neid ehitati lõpuks sadu tuhandeid kogu Saksamaal) ning ka kaetud staadion Berliinis (teostus osaliselt Olümpia staadionina) ning ka suur kongresside hoone mis oleks olnud suurim tollases Euroopas ning visuaalselt toonud esile Natsionaal Sotsialismi suurust.