Tihhonovi enam pole, aga Stirlitz elab edasiKord tuli Hitleri punkrisse kõne seltsimees Issajevile.
“Mina!” krapsas Stirlitz püsti. Kõne lõpetanud, märkas Stirlitz, et kohalviibijad teda kahtlustavalt seiravad.
“Seltsimees Stalinil oli täna naljatuju,” keerutas Stirlitz end välja.
***Himmler kutsus välja kaastöölisi: “Öelge üks kahekohaline arv.”
“45.”
“Aga miks mitte 54?”
“Sellepärast, et 45!”
Himmler kirjutas iseloomustusse: “Iseloom põhjamaine, kindel”.
Ta kutsus järgmise kaastöötaja: “Öelge üks kahekohaline arv.”
“26.”
“Aga miks mitte 62?”
“Võib ka 62, aga 26 on parem.”
Himmler kirjutas iseloomustusse: “Iseloom lähedane põhjamaisele”.
Ta kutsus järgmise.
“Öelge üks kahekohaline arv.”
“33.”
“Aga miks mitte...? Ah, see oled sina, Stirlitz!”
***Stirlitz ronis öösel mööda Reich’i kantselei jäist katust ja libises. Ainult tänu suurele imele pääses ta allakukkumisest ja jäi rõdu külge rippuma. Aga järgmisel päeval oli ime paistes ja segas käimist…
***Keegi koputas visalt uksele. Stirlitz avas ja nägi lävel pisikest koerakest.
“Mis sul vaja on, lollike?“ küsis Stirlitz.
“Ise oled loll,” vastas koer, “ma olen Keskusest.”
***Stirlitzi õlale laskus kärbes. “Jälgivad,” mõtles Stirlitz.
***Stirlitz sai salajase telegrammi, milles seisis: “Õnnitleme, sm. Issajev, teie naine sünnitas tugeva, terve poja.”
Pisar valgus Stirlitzi mehelikule palgele, ta ei olnud enam 15 aastat kodumaal viibinud.
***Stirlitz tellis endale kohvikus kausi putru. Kui kauss tema ette lauale pandi, kummardus Stirlitz ja kukkus näoga pudru sisse.
“Neetud fašist on ennast täis joonud!“ mõtlesid külastajad. Nad ei teadnud, et nii tähistab Stirlitz Punaarmee aastapäeva.
***Kõrtsist väljudes sai Stirlitz tugeva löögi kuklasse. Ümber pöörates nägi ta, et see oli asfalt.
***Kõrtsi ees vedeleva Stirlitzi juurde astus Müller: “Stirlitz! Te häbistate Saksa ohvitseri nime!”
Stirlitz tõstis oma nukrad vasikasilmad. Tal oli küll häbi, aga vahel ta lihtsalt tahtis end jälle nõukogude ohvitserina tunda.
***Stirlitz pelgas, et oli eelmisel õhtul purjuspäi lobisema hakanud ja otsustas selle välja uurida. Näinud koridoris Müllerit, haaras Stirlitz tal nööbist: “Kas te hakkasite eile kahtlustama, et olen Nõukogude spioon?”
“Ei,” vastas Müller.
“Jumal tänatud,” vastas Stirlitz ja sisenes rahuliku südamega oma kabinetti.
***Ühel Berliini tänaval seisid Stirlitz, Müller ja Bormann ning vestlesid elavalt. Neist möödus professor Pleisschner ja ütles valju häälega:
“Stirlitz, te olete pederast!”
Kõik pahvatasid naerma, ja ainult Stirlitz sai aru, et Keskusest on tulnud radiogramm, milles talle omistati kindrali auaste.
***Stirlitz kõndis mööda koridori. Vastu tõttas Schellenberg. “Heil Hitler!” karjus Stirlitz.
“Issajev, jätke juba oma naljad, ilma teietagi on tööd kõrini!”
***Schellenberg andis Stirlitzile altkäemaksu. “Pole küll palju, kuid see-eest valuutas,” mõtles Stirlitz ja peitis Saksa margad kindlasse kohta.
***Ükskord tahtsid gestaapolased Stirlitziga nalja teha. Berliini raadio teatas, et on tabatud nõukogude luureohvitser, kes töötas SSis.
Nali ei läinud läbi. Juba järgmisel päeval lükkas nõukogude Informbüroo selle teate ümber, kinnitades, et major Issajev, pseudonüümiga Stirlitz, töötab endiselt edukalt vaenlase tagalas.
***Keskööl sõitis Stirlitzi maja juurde kolm autot SS-lastega. Kaks meest läksid ukse ette, ülejäänud piirasid maja ümber.
“Avage, Stirlitz!”
Stirlitz läks lohiseval sammul ukse juurde ja ütles nutusel häälel: “Kedagi pole kodus.”
“Aga kes seal räägib?”
“Berliini raadio, kell on viisteist ja kolmkümmend minutit.”
SS-lased ohkasid ja sõitsid minema.
Hääl kaadri tagant: “Sel kombel vedas uljas nõukogude luuraja SS-lasi jälle ninapidi.”
***Müller helistas Stirlitzile ja kutsus teda laupäevakule – Riigipäevahoone aknaid pesema.
“Kõik!” mõtles Stirlitz, “olen paljastatud! Parem lähen ja annan end ise üles.”
Ta läks Mülleri juurde ja teatas:
“Ma olen Vene luuraja Issajev!”
Müller muigas ja laskis tal minna. Ise aga helistas Bormannile: “Mida küll meie naljamees Stirlitz välja ei mõtle, et saaks ainult tööst kõrvale viilida.”
***Stirlitz valas Bormanni kassi bensiiniga üle ja süütas põlema. Loom jooksis paarkümmend meetrit ja kukkus pikali.
“Ahhaa,” taipas Stirlitz, “bensiin sai otsa!”
***“Kus te niimoodi autot õppisite juhtima, Stirlitz?” küsis Müller.
“ALMAVÜs,” vastas Stirlitz ja mõtles ise: “Ega ma ometi midagi ülearust välja lobisenud?”
***Stirlitz pidi pastor Schlagi üle mägede Šveitsi saatma. Ta tahtis suusasaapaid osta. Müügil oli ainult number 38. Kui pastor minema hakkas, küsis Stirlitz, mis number jalg tala on.
“45,” vastas pastor.
“Ta ei oska ju üldse suusatada...” mõtles Stirlitz, kui nägi, kuidas pastor vaevaliselt mäest üles komberdab.
***“Stirlitz, kas tunnete need saapad ära?” küsis Müller Stirlitzilt oma kabinetis.
Hääl kaadri tagant: “Loomulikult tundis Stirlitz need saapad ära, need olid tehtud pastor Schlagi nahast.”
***Stirlitz avas Mülleri kabineti ukse ja nägi maas vedelevat Müllerit.
“Ära ennast mürgitanud,” mõtles Stirlitz ja silitas Mülleri seljast väljatolknevat kirvevart.
***Stirlitz nägi konspiratiivkorteri aknalaual 39 triikrauda.
“Läbikukkumine!” mõtles Stirlitz. “Viis triikrauda on puudu.”
***Nõukogude lennukid pommitasid Berliini. Pommitasid halastamatult, kuid ettevaatlikult. Iga lendur teadis – seal all on Stirlitz.
ALLIKAS
Avaleht 
Logi sisse
KKK
