hea meel lugeda kohe sellist sügavamõttelist teemaarutelu!! Ja vägisi tuleb välja see, et ega vist ei saa teha ei autovahetusel ega ka muudes valdkonades selliseid otsuseid mis ei tooks välja ikka mõne iseloomuomaduse;) mida siis naised ninna ei hakkaks hõõruma:D:D

Kui mul üle hakkab viskama ja tundub, et auto vana ront, siis pesen auto puhtaks. Särav ja läikiv asi on ikk hoopis teine asi vaadata.

Koristan ja pesen küll autot regulaarselt, kuid kui tekib rahutu tunne autosse istudes, siis võtan näiteks suurema puhastuse ette. Või siis ostan midagi autole... viimati näiteks uued akuklemmid ja uus massi juhe Küll täiesti tühine asi, kuid oopis parem on autot käivitada tundega, et kogu süsteem saab paremini voolu kätte. Autode ülenädalasel vahetamisel ei näe erilist mõtet. Meeldib sõita autoga, mis on täpselt nii korras, kui olen seda ise hoidnud ning täpselt nende vigadega, mida tean tal olevat. Ma ei suudaks ntx just ostetud autoga ilma õli ja rihmavahetuseta ilmselt sõitagi, iga 2 nädala tagant seda kah teha ei jõuaks

Muide, kui teil tekib tunne, et auto on lahja ning ei liigu edasi... ökotage näiteks 2-3 päeva. Täpselt nii nagu autokoolis õpetati. Enne 2000rpm vahetage käiku jne. Ja peale 2 päeva litsuge paar tundi igal pool gaas põhja... selline tunne nagu uus auto oleks

Nüüd võiks mõni automanik, veteran, kes on ühe autoga sõitnud üle viie aasta, mis on tema vabandus.

Ka ise vahetan teinekord autot, pere liikme väiksemate mootoritega paar päeva ära sõita ja siis saad aru et oma auto on ikke see kõige mugavam. nii mõnigi kord on tunne et auto on täiesti logu, igalt poolt nagiseb ja äkki on ka kuskilt veel midagi katki. Ja siis pärast paari päevast naasmist avastad et, noh, see on ju igati hea, pole viga ühti.

Armastus esimesest silmapilgust? Näiteks nagu minu vanamehel.

Jaa, tunnistan probleemi omaks..Mitte ei seisa autod kaua k2es, teed v6i mitte nendega midagi, uut ja huvitavat tahaks koguaeg..

See aasta olnud kokku ... 5 -es auto praegu .. ja tegelikuses on yks uus juba silmapiiril...

Ja mida ma ikka teen, et yksluiseks ei muutuks, ma vahetan autosid..

Mul praegune auto olnud üle 3aasta.
2 korda on müügiteema päevakorral olnud aga õnneks on müümata jäänud.
Enda jaoks olen hoidnud autot värskena velje vahetustega + muu nipet näpet värgiga.
Se aasta sai isegi talveks 17 carlssonid hangitud.
Uus värv, uued tuled jne. Teatud asjad muudavad auto enda joks jälle uueks ja huvitavaks.
Eks üks suur põhjus mitte vahetamiseks on ka se ,et uue auto nõudmised ehk liiga kõrged ja mingi hallimassiautoga ei soovi ka sõita.

Sõitnud juba 3 aastat sama autoga&kui tüdimus peale tuleb, siis rahustan end sellega, et ühtgi sama heas korras nii vana autot pea võimatu leida&mingi liisingu gorillaga, mille sarnaseid terve ilmtäis, ka sõita ei tahaks. Arvatavasti sõidan selle autoga veel nii kaua kui hammas mõnele korralikule xk8 peale hakkab

Sama lugu siin.
Autod mille vastu välja vahetada võiks on xkr,xk8 või 911.
Senikaua vuhan enda pilliga edasi.

Mina olen mõne autoga ka 5 aastat sõitnud. Omal ajal epohhiloov punnsilmne mersu - peale selle turuletulekut olid isegi corollade silmad "punnis", rääkimata muudest mudelitest. Nii kaua sõitsin sellega lihtsal põhjusel - liising.
Eks selle aja jooksul neid vahetamise ja müümise mõtteid ikka ette juhtus. Aga kehvema vastu vahetamine mõttekas ei tundunud. Kui uuem mudel peale tuli, siis võrdlesin võimalikke kulutusi ja tulemus - uuema mudeliga sõitmiseks oleks tulnud ca 3 korda enam maksta - ei tundunud ka hea lahendus. Ma nimelt ei uskunud, et see uus kohe 3 korda parem on.
Praeguse autoga olen ka juba üle 3 aasta sõitnud, varsti vist 4 täis. Ja eks selle uuendamine ka vahel meeles mõlgub. Aga paraku on praegu suure mootoriga neliveolise sakslase müümine mõnevõrra keerukas. Kommiraha eest ei kavatse ma sellest loobuda, kes teab, kauaks see mulle jääb. Eks alati saab uuema lisaks osta. Väga närvidele mulle ei käi ka veel

Mind isiklikult paneb auto vahetamisest loobuma juba nii tühine asi kui kogu oma kola autost kokku korjamine. Kui ma seda iga paari kuu tagant peaksin uuesti tegema, siis poleks mul ei telefone, plaate, igasugu muud kola, mid autos koguaeg vedeleb, enam üldse olemas.

Ja eks pruugitud auto ostmine ole alati paras loterii - värskema võid ju saada, aga kas sa kõiki hädasid kohe ülevaatuse käigus märkad... Ja loteriis ma tavaliselt midagi ei võida, seega olen ka selle "koolkonna" pooldaja, et osta juba korraga parem auto, mida ei pea kohe vandudes ringi vahetama hakkama...

Vahetan juppe (erinevalt ilmselt enamusest, meeldib uusi juppe külge kruvida, ja vigu kõrvaldada/neile jälile jõuda) , kui uus jupp küljes, kohe parem tunne......ja ei pea silmas ainult mingit blingbling jura, igasugused varuosad..

Korralik pesu, koristus ja hooldus, ja ongi parem

Minu 82' MB 280SE w126 on perekonnas olnud juba 9 aastat, millest 6 olen sisuliselt vaid mina selle roolis istunud.
Mingit tuunimist v.a parktuledesse valged LEDid toimunud ei ole, uuendatud on vaid helisüsteemi. Valuvelg on tehase originaal, suunad on oranzid ja ka jäävad nendeks.
Originaalkõllid on asendatud GASidega, ning pagassi visatud sama firma supakas. Makk on Alpine.

On päris mitu korda üle visanud, eelkõige bensiinikulu ja esisilla tõttu, kuhu ma olen lõputult raha matnud (oma süü).
Vahelduseks olen rallitanud mingi Escorti raipe ja kuulsa LoveMobile PanoSierraga, millega enamik "Lugejate autod" alafoorumiga tegelejad peaks tuttavad olema. Lihtsalt vahepeal peab sõitma mingite rontidega, et mõista, kui hea see auto tegelikult on.

Samas, Mbd ei lase maha müüa juba austus selle vastu. 27 aastat vanust, minimaalselt roostet ja 9 aasta jooksul on mootor vajanud vaid kahte tööd. Rutiinne klapireguleerimine (üle iga 50 000km) ja nüüd äsja mingi pisike töö ( 600.- maksis vist). Pealegi, müües saaks ma selle eest mingi hädise kopika, nii stiilset ja samas korralikku autot 20 000kr eest ei saa.

Eks alguses esimese autoga oli juba ette teada et ta igav, mõttetu ja üksluine on ning pidi midagi ettevõtma. Esimene masin siis fiat uno 1,0 mis pereringis aastast 1993 oli olnud ning millega enne lube sai siin seal ringi tiirutatud. Suviti tööl passides, 8h ühiskonnast eemal olles, kotti sügades asjade üle järgi mõelda oli piisav aeg. Ei tahtnud liikluse kõige lahjema masinaga olla, sai otsitud asendusmootoreid et vähegi litraasi juurde saaks, ulme kw ei mänginud rolli kuna massi oli niikuinii vähe. Lõpuks sai leitud, et toodeti ka fiat uno turbo varinti, mida ma harulduse tõttu ei lootnud leida kusagilt. Siiski joppas meeletult ja sai uno kõrvale turbo uno, primitiivsed mõlemad, kuid erinesid üksteisest kui öö ja päev. Turbo unn oli vähe raibe kättejõudes, nii et pidevalt viimaste rahadega sai teda erinevatesse töökodadesse viidud ning kunagi ei jõudnud ära oodata, millal veel parema masina tagasi saab. Pikim vahe töökoja apsu tõttu oli 3 kuud jalameest, ja kui siis taas masina kätte sai, uus turbo, el aknad, uus väljalaske kollektor, uued küünlad, uued juhtmed, valged kellad, uus kelladevalgus, uus KN, uus aku, uus roolilatt, uued amordid ja vedrud, oli auto nagu hoopis midagi muud. Sai piltlikult öeldes ige paljas ringi lastud ning oh seda rõõmu, üksluisusest jäi asi kaugele, sai tellitud uuesi tulesid, pirne ja ka valuveljed nii et välimus ja tehniline pool paranes ja alati olin rahul. Seda mõtet, et autot nagu sokke vahetada ei olnud, sest sama raha eest midagi paremat ma saanud ei oleks kuidagiviisi. Siiski turbo unni aeg lõppes ja tuli vectra a. Tööl oli meil keevitaja 60.dates härrasmees ning temal oli kirsipunane vectra a, mille rooli sobis ta nagu valatult, kuid mina 40 aastat noorem, ei sobinud mitte. Sai ära proovitud tuunimine. Välimus stockist muutus märgatavalt ning alati olin rahul asjaga. Kui vähegi sai ära harjutud, et iga päev on see masin sama, sai jälle pisiasju juurde hangitud. Küll olid tavalised esituled, esituled kulmudega ja hiljem angelid ilma kulmudeta ja erinevus missugune. Teenis see auto hästi mind, tähelepanu sai väikese summa eest piisavalt, kuid ikka oli vaja midagi muud, ilm ju meeletult paljusid erinevaid masinaid täis, tekkis mõte proovida muudkui muid ja muid, et lõpuks leida ideaalne masin endale. Alati on mingi x asi mis auto juures häirib, ühes on iste **** ja paneb selja valutama, teise salongilahendus ei istu, kolmas on liiga lahja, neljanda rool on kole ja mis iganes säärast. Tekkis siis võimalus veel vahetada Audi Coupe jeebi vastu. Coupest tahtsin vabaneda, kuna häiris ta igast küljest mind: vähe ruumi, olematud lisad, olematu minek, ei meeldinud üht teist veel ning häiris ka see et paljud patsanid on audi coupedes, millel S2e märgid küljes, tee siis vahet kas on 15k raibe või 100k meeldiv pill. Ja Audi ajal ei saanud ma aru kust otsast ta 20k peaks väärt olema ning mis inimestele temas nii väga meeldib, minu jaoks oli ta täiesti tavaline punktist A punkti B sõiduk ning tahtsin ikka midagi enamat selle raha eest. Nagu öeldud läks Jeebi vastu Audi minema. Alguses olin skeptiline, kuna jeebid pole kunagi meeldinud, kuid uusi asju ju vaja proovida ja sai vahetus tehtud, kuna talv oli tulemas ning kõrge neliveoline oleks vägagi praktiline olnud. Ometi vihkasin ma autot peale poole tunnist sõitu juba, koju jõudes juba sain aru et see masin lihtsalt pole mulle mõeldud. Meeletult ruumikas Frontera 4x4, parajalt januse mootoriga, olematu kiirendusega ning väheste lisadega. elukoha tõttu palju maanteesõitu, möödasõite jms. Kiirendus sajani oli ilmselt sinna 18s kanti, mis oli liig ja meenutas juba Fiat Uno aegu, kus möödasõidul sai ikka möödasõidetava kõrval pool tundi kruiisitud ja vahel ka käega vehitud, et teine pidurdaks natuke ja mööda läheks . Ei meeldinud mul maksta palju raha bensiini eest kui ma selle raha eest autost mitte midagi nö ei saa. Lisaks oli natuke imelik see teistest kõrgemal sõitmine nö...ala väikese riistaga mees ronib suurde autosse, et ta ikka liikluses näha oleks ja keegi kes sind roolis näha tahab peab ikka alt üles vaatama. Väikese autoga isik peab suurele kollile kitsal teel ruumi andma nii igaks juhuks ja palju muud säärast. Kompleksidega ma ei ole, nii et see Jeep thing oli täiesti mõttetu minu jaoks, nagu hetero geibaaris tunne: täiesti vale valik. Hetkeks mil jeebist vabanesin, polnud ma sellega kordagi 100ga sõitnud, kuna olematu kiirenduse tõttu kordagi selleni lihtsalt ei jõudnud, enne tulid 50-70 alad peale ja oli vaja minema keerata jms
Keska ajal oli situatsioon kus kallis klassiõde läks peale tunde parklasse, oma 5e uksega nissan micra juurde, et ära koju sõita, aga tee mis tahad, uksed ei avane. Klõpsis pulti nii mis kole, lõgistas linke ja proovis võtitki aga ei miskit. Ahastus sees ja helistas issile siis, et auto perses. Isa kohale jõudes aga ütles tütrekesele, et jäta võõras auto rahule, sinu oma on ju siin teises parkla otsas. Nii et masstoodangu autosid, millal kilp/velg, värv, tuled, toonklaas paljudega sama on ja ainult reg. märk erineb, ma ka ei taha. Ei taha üldine hall mass olla vaid eristuda kuidagi. Ei taha pornotuuningut või ilgelt kallist masinat, lihtsalt midagi mis endale meeldib ja täpselt samasugune vastu ei tuleks.
Ja lühidalt nii ma neid autosid ostan, müün , vahetan, kahetsen, rõõmustan, et lihtsalt proovida teisi tootjaid, mida neil pakkuda on mulle. Hästi istuvad autod hoian kauem alles, täiesti mööda masinad või olude sunnil lähevad müüki vahetusse ja nii see ring käib. Paar aastat ühe autoga ma sõita ilmselt ei suudaks, sest see jääks lihtsalt liiga rutiinseks, kui muidugi liising kaelas oleks, siis ehk küll. Nii et jah kõigil meil oma visioon

Kurat ma siiani vaevlen selle käes, et autod tulevad ja lähevad. Aga lohutan end sellega, et küll kunagi tuleb see õige, mille juurde ma jään