Kuskil 4 aastat tagasi, sõitsin koos isaga ehitustarvete poodi, poes käidud, istusin korraks rooli, et auto käima panna. Isa ütles, et ah, sõida siis ka juba, kui üksiti seal oled. Koduni kuskil 5km, hakkasime siis minema, esimesest ristmikust tegime pöörde, kui silmasime Härrasid Politseinikke vastu tulemas, kohe krabasime turvavööd, aga liiga hilja. Vilkurid sähvisid ja parkisin tee äärde ära. Tulid siis auto juurde.
P: Tere..
M: Tervist..
P: Autodekumendid palun...
Andsin siis dokumendid..
P: Load ka palun..
Tegin pugeva näo pähe ja ütlesin, et "Kahjuks ei ole.."
P: Egas midagi, tulge palun minu autosse.
Isa proovis kõrval vabandada, aga ei olnud kasu.
Istusime siis isaga mõlemad politsei sõiduvahendisse. Härrad lugesid seal omi dokumente ja üks politseinik, kes oli vene rahvusest hakkas omaette pobisema..
"Mjis mje tjeeme..mjis mje tjeeme.."
Kuna aga samal hetkel peenestas mingi auto politsei ninaeest läbi, siis visati meile, otseses mõttes visati, dokumendid tagaistmele ja öeldi "Hoiijatus!".
Saime vaevu autost välja, uksed kinni, kui Mazda kivirahe ja kummivilina saatel kihutajale järgi läks.
Tänagi tuleb muie suule, kui mõelda selle üle, kuidas too vene rahvusest politseinik omaette pobises

Ilmselt siis ei olnud kavas kohe väänama hakata, ehk oleks suulise hoiatusega pääsenud, aga läks nii, nagu läks.