milkogreen kirjutas:
Eile juhtus siis selline seik, et jalutasin suht öösel naise ja koeraga väljas. Peaaegu ehitajate tee ääres, vaatan, et mingi Vento seisab teeääres. Ei pööranudki kohe suuremat tähelepanu. Hakkasime kodupoole tagasi liikuma, kuulen, et autot käiatakse meeletult. Naine ütles, et äkki ikka vajavad abi. Jalutasin siis autojuurde, koputasin aknapeale. Avati aken, roolis selline 40-50 aastates naisterahvas, kõrval abikaasa. Olid sõitnud Pärnu piiril mingist vägevast lombist läbi ja siis poole ehitajate peal oli auto ära koolend. Aga selleasemel, et kuskile autoabisse vms helistada, otsusasid nad öö autos mööda saata ja hommikul edasi proovida. Proovisime lükata möllu värki. Tolku polnud. Endalegi imestuseks pakkusin võimalust, et lükkame auto mulle majaette ära (miski 300-400m) ja et viin nad siis sihtpunkti, milleks oli raeküla. Väike öine trenn lausvihmas ja auto oli mul majaees. Lõpptulemus oli kaks ülitänulikku ja pea, et õnnepisarates inimest, endal hea tunne ning väike kingikott

.
Selliseid inimesi oleks siia väikesesse riiki rohkem vaja. Suur austus minu poolt!
Enne operatsiooni teadsin, et ei tohi eriti pingutada ega midagi. Aga kui vaatad, kuidas ratastoolis inimene bussi ukse juures seisab ja keegi teda ei aita, siis ajab vihale küll. Mõni ei näegi, mis meie ümber toimub või ei tahagi näha? Igatahes aitasin ta ise suure vaevaga bussi. Alati peab aitama, sest ei tea, millal endal läheb abi vaja.
Ja see tunne, kui oled kellegi jaoks midagi ära teinud, on ikka paganama hea.