Ise arvan, et paberist tähtsam on see kui inimene end ise täiendab ja oma eriala kohta pidevalt asju uurib. Ning samuti see, et ta oleks hoolas ja lugupidav nii enda kui ka teiste poolt juba varem tehtud tööde suhtes. s.t nt ei viska oma vasarat kellegi poolt varem värvitud pinnale jne jne

Koolipaber ise aga on oma ideaalis tänapäeval siiski mingi ajahetke konkreetne tase, kuid sellest jääb väheks.
Ma olen oma elus näinud piisavalt, et paber ikkagi tööd ei tee. Inimene ise teeb ja seda ka erialadel kus justkui kõik eeldavad paberit või tunnistust. Tõsi, paberi puudumine on mõningatel erialadel puuduseks, kui on vajalik kuhugi klassifitseeruda, et saaks omada mõnda litsentsi nt. Samas pole natuke suuremas kollektiivis (isegi 2-3 inimest) see probleem juhul kui keegi omab vajaminevat paberit.
loomulikult see, kui on valida 10-ne tüübi vahel ja valik tuleb teha kiirelt, siis tõenäoliselt paberiga meestel on eelis. Iseasi kas see eelis ka lõpuks püsiva töökoha annab.

Ise lõpetasin metallitöö eriala ja hiljem läbisin veel CNC koolituse. Reaalselt olin CNC stantspingi taga juba kooliajal. Vahepeal asendasin veel üht töökaaslast CNC painutuspingi taga. 11.2010 vahetasin töökohta ja läksin Trumpf`i toru-laserpingi taha. Ei kahetse, krt tööd on nii palju aga ainult spetsialiste on vähe. Arvan et huvitavam kui maalri töö ning pakkumisi ka rohkem.
Eesti mastaabis on VÄGA(Soomest ei hakka parem rääkida) tasuv töö ning arenemisruumi küllaga. Enne katseaja lõppu mõtlesin minna ühte teise ettevõttesse, esitasin oma nõudmise, tõestasin proovipäeval et tean mida teen ja järgmisena küsiti juba kas soovin lepingut näha ... canceldasin kuna liiga pikad tööpäevad oleks olnud Nii et jah, edu otsutsamisel.

Nonii.. Otsustasin ära, et ikka automehaanikuks Kui maalari õpetaja juttu uskuda siis tema väitis, et siin Soomes on maalari tunnipalk 84e

Mehaanikutel pole väga tööd, kuna neid lihtsalt nii palju, poold iseõppinud. Elu liigub selles suunas et sarniirivahetuse jms jupivahetuse. teevad ära ka ilma paberiteta vennad, Ja neid kes diagnosti jms teevad, neid ei lähe lihtsalt nii palju vaja. Maalri jaoks läheb kätt vaja, ja eks head maalrid ole hinnas. Muidugi mehaaniku väljund on ka veoauto/põllumajandus jms tehnikaremont, mis on perspektiivikam, kuid eeldab ka rohkemat mõistust. Üldises mõttes on ikkagi see et automehaanikuna rikkaks ei saa, samas kui suudad rasketehnikat, igasugu tööstusseadmeid jms remontida, siis teine tera
Mis siin koolidesse puutus, siis minu arvamus on selline. EBS-i mine siis kui sul mõni reaalne amet kätte õpitud ja paar aastat tööd tehtud. Usun et siis igati bueno, pärast gümnaasiumi, mõttetu
TTÜ-üleshaibitud, taktika väga lihtne, promob ennast rämedalt, saab palju kandideerijaid, lajatab õppekavaga nii et kõik kes suured tuupurid jms ei ole, kukuvad välja, st sorteerivad paremad välja lihtsalt. Ja eks tarkadest inimestest tuleb ikka rohkem. Promovad ennast ka paari nimega kes neilt tulnud on, ala Toomas Annus jms. Aga see suhe, et Sisseastujate ja edukate lõpetanute ja edukalt tööle saanute suhe, on suhteliselt nigel ikka. Ja eks nad ole rohkem teoreetikud, ütlevad mida peaks tegema, aga kuidas, sellekoha pealt neil oskused puuduvad.
TLÜ- Humanitaar, vähe teine teema minumeelest. Humanitaar eesti elu edasi ei vii:D
Käisin kah kunagi TTÜ-s aasta (isa soovitusel:D) Läksin ka neid elektriajameid õppima. Küsimuse peale et mis meie väljund on pärast lõpetamist, anti meile 10 aastat vanad Tallinna Trammi trollibussikoondise mingid teatmikud, et nemad ootavad meid. Paraku põmst enamik mu selleagsetest kursavendadest teeb majadele mingeid elektriprojekte. Minu jaoks igav, mingi arvutitaga istumine lihtsalt. Ja palgad pole kah suuremad asjad. Praegu õpin masinaehitust, ja valikuid on oluliselt rohkem, muidugi need piirnevad ka eelkõige tööstusega, kuid see huvitab mind rohkem. Tööpuuddus on võõras. Minu meelest ideaalne on see et alustuseks võtad mingi insenerikutse, ja seejärel EBS vms kus saad ettevõtlust ja majandusasja jms, et oled pädev mingit ettevõtet juhtima vms

Täpselt nii see on mingi piirini.
Mingist varanduslikust tasemest ei ole enam raha motivaator. Kui ma õigesti mäletan, oli selleks vist ca 62.000 kuus. Ex mõnel väiksem, aga rahulolu on võimalik muidugi mõõta väga erinevate muutujate järgi....raha ei tee kyll õnnelikuks, kuid selle puudumine võib teha üsna õnnetuks