Viitsisin ka lõpuks hommikuse kohvi kõrvale linna peal palju furoori tekitanud teema läbi lugeda.
Pooli valima ei hakka ning tatti pritsima ka mitte.
Pesitsen ka vahelduva eduga seal Ringtee 1 pesas, viimasel ajal küll pole päris igapäevaselt sinna trehvanud, kuna ühe projekti jaoks oli vaja korraliku valgustusega suurt ja sooja ruumi ning sai mõneks ajaks see teisele pinnale viidud. Tean vähem või rohkem mõlemal "pool" toimuvaid tegevusi. Ütleme nii, et eks ole siin teemas olnud sõnavõttudel omajagu tõde taga. Kodanik Rybliku koha pealt pole mul midagi kobiseda, kuigi ta vahel võib jätta ülbe mulje ning huumorisoon on ka selline natuke otsekohene, on tegu siiski asjaliku ja edasipüüdliku inimesega. Eks kõigil ole omad kiiksud, neid on mul, neid on teil kõigil endil, õppige nendega elama. Kui inimene tahab ennast välja elada ning avalikult välja öelda asju, mis teda häirivad, no selleks on tal õigus.
Romula vahepeal jõudsalt vähenes, selle koha pealt võib öelda kiidusõnu, aga... hetkel jälle on see surnuaed sinna kasvanud. Eks põhjusi on mitmeid, nagu Joel mainis, siis seisma jäävad sellised autod, mille kallal on väiketöökoja tingimustes ulmeremonti vaja korraldada, nagu üks õnnetu punane BMW, mille õige koht ilmselt paar kilomeetrit mööda Ringteed allpool oleks olnud. Kere seisukord, mida elustama hakati ning mis tänu töö mahule meeletult aega ja resurssi võttis, oli ikka väga nutune ning sõiduk sellisel kujul lausa liiklusohtlik. Selliseid projekte on töökotta veel sattunud ja kõige kurvem ongi see, et aru tuleb saada ka töökojast - paraku me elame Eesti Banaanivabariigis, kus selleks, et kuidagiviisi ära elada, ei saa väga töid valida. Nii see on. Paraku.
Fakt, mida siin ette heideti, oli, et Ryblikul on samasugune surnuaed maja ees - veidral kombel pole seda täheldanud, maja ees seisvad täpselt kaks Rybliku autot, pluss üks õnnetu kliendi projekt, mis teises töökojas asjatundmatusest korralikut tuksi keerati ning mida nüüd tuleb meil seal jõudumööda elustada. Kusjuures selliseid asju ei juhtuks, kui mitte just vähe endale linna peal promo tegevas töökojas oleksid kodanikud, kes natuke oskaks arvutit kasutada ning eeltööks kiigata, kuidas on teisel pool suurt lompi on autole paigaldatud mootor, mis sinna kunagi tehases pole jõudnud (ja neid keisse pole mitte vähe, päris mitmed ka üsnagi asjalikult dokumenteeritud). Seega, enne kui inimesed midagi räägivad, võiks nad ka natuke fakte kontrollida

Töökultuur - eks töö käigus ikka juhtub et asjad jäävad töö juurde laiali, aga mingi aja tagant üks korralik suurpuhastus ette võtta ei võta ka tükki küljest. Teine asi, selleks, et tööriistad säiliksid töökorras, tuleks neid ka peale tarvitamist puhastada - miskipärast vahel tõstukil midagi toimetades ning korraks laua juurde tööriista laenama minnes (alati ei viitsi ju minna teise ruumi otsa oma kapi juurde selleks, et korraks lihtsat mutrivõtit tuua), tekib kõigepealt küsimus, et kas keset lauda on tavotipott plahvatanud? Ükskõik, mille pihku võtad, see on paksult määrde ja õliga koos

See aga pole üldsegi ainult antud kontoora viga, olen märksa viisakamatesse kohtadessegi midagi toimetama sattunud ning pilt on sama. "Kolhoosi vara", mis teha. Just selle pärast näiteks USAs liiguvad mehhaanikud töökojast töökotta oma tööriistadega. Kui mees ise kulutab tööriistadele reaalselt raha, siis ta ka hoiab neid korras. Ning enamasti profimehhaanikud seal alla Snap-On'i ka midagi suurt ei tunnista. Craftsman jms meie jaoks täiesti arvestatavad säästutööriistad ei kõlba seal isegi kodus nokkimiseks, eks muidugi ole ka elatus- ning hinnatase natuke teine seal paraku.
Nädalavahetusel juhtus just tore seik, ajasin ühte kütusepaaki tõstes tilga kütust maha ning läksin saepuru otsima, et see põrandalt kokku koguda. Ja... saepurukoti leidmiseks kulus kümme minutit, sest see oli maetud erinevate pooleliolevate asjade osade alla! Vaadates, mis tingimustes mootoreid koostatakse, siis tuleb tõeliselt au anda kaadrile, kui tõesti mootor suudetakse viisakalt kokku panna, nii, et sinna midagi kõrvalist ei satu. Krt, viimati, kui ma enda mootorit tegin, siis olin päris pahane, kui keegi mul mootorist liiga lähedalt mööda tuiskas ning potensiaalselt tolmu üles keerutas, peale selle käis jälle lahustiga valge lapp pihku, pinnad üle (üllatus-üllatus, enamasti lapile jäi mingit sodi) ning värske õli enne koostamist peale. Ja tegu oli puhta ja kaasaegsete tingimustega töökojaga, kusjuures. Suvel olin sunnitud mootorit nendessamades tingimustes vahetama ning osa ülemist otsa ringi laduma ning siis tekkis küll tunne, et neile meestele tuleb au anda, kui sellistes tingimustes koostatud mehhaanikale julgetakse ka veel garantii anda

See, kas ja kui mõtekate asjadega inimesed tegelevad, mind tavaliselt ei koti. Enamus inimesi vaatab minu hobisid ka pehmelt öeldes veidra pilguga, tihtipeale tekkis töökaaslastel küsimus, miks ma pean igapäevaselt sõitma ringi 20 aastat vana autoga, mille linnasõidu küttekulu on umbes T34 tankiga võrreldav ning selle kiirendusvõime vähemalt sama hea, kui mitte parem? Või miks peaks hakkama üks pealtnäha normaalne kodanik hakkama elustama 70-st eluaastast umbes 50 põllu peal maa sisse mädanenud vanarauahunnikut? Eks see ole minu kiiks, et ma leian, et vana tehnika väärib säilitamist vähemalt mingisuguselgi kujul. Vahet pole, kust maailma otsast see pärineb, või kui kiiksuga see on. Kahju ainult, et neid tõsiseid entusiaste, kes on veel nõus sellesse panustama, jääb järjest vähemaks. Märksa mugavam on endale ju soetada viie aastaga Saksamaal laibaks sõidetud BMW, osta kast mainstream õlut, istuda reede õhtul kodus teleka ees, vaadata jalgpalli ning kiruda seda, et naabrimees ostis omale jälle tutika "Aaa kuue", blondiinist naine nõuab järjekordset Gucci käekotti ning pank nõuab juba mitmendat päeva maksmata laenu tagasi.
Kogu jutu point oli see, et selle asemel, et siin teemas ebakonstruktiivselt tatti pritsida ja üksteist sõimata, tuleks tegeleda millegi sellisega, mis sulle reaalselt meeldib, olgu siis selleks metalli praadimine, "savi" plekile vedamine või aerosoolvärviga oma velgede neoonroosaks värvimine. Kõik need on minu arust paremad tegevused kui kusagil Statoili või Siriuse parklas hängimine, oma pagasnikuluugi rõvedalt moondunud muusika (loe: normaalse kuulmisega inimese jaoks müra) taktis võngutamine ning mõõdutundetu iga reedene alkoholi tarbimine.
Punkt.