mäletan kohalikke.... esialgu sõideti mis kätte juhtus... edaspidi tulid nooremad peale. vanemad tegijad said pere jms ja kadusid tasapisi ära. sõitsid need kellel huvi ja võimalusi olid, tasapisi vajus asi ära sest tilganäppijaid oli rohkem kui sõitjaid. Omal puudus pereelu tõttu tihtipeale auto ja sai isa käest laenatud seegi mis tal oli ( uskude 1,4l polo'ga oli isegi häbi osaleda aga siiski minu jaoks on tähtis osavõtt, mitte võit, ka libiseva sidurga v. lagunenud käigukastihoovastikuga). minu joks oli põnev, kui sain lihtsal sõita. vahet polnud, kas olid 1,6d kadett või 1,2 lada.... alati olin kohal.... kui vähegi võimalust oli... mingi aeg sai 1,3l kadetti kapoti alla visatud 1,8 gsi moto ja siis 2,5 l bemme lüpstud, kuigi rullika bemm jäi silma kui kättesaadav muskelauto, millega oli audi s4 kättesaadav... ajad mõõdusid ja tekkisid nn eliidimasinad mida keegi ei suutnud püüda. Teiseks olid noored tulijad, kes oli emme-issi autod ja kes kartsid auto lõhkuda jne... tasapisi jäi asi soiku kuidagi.... Mäletan siiani aega, kui 1,6d kadetiga sai edesdatud nn audi 200 mis oli bensiinimootoriga... sest tal jäid stardis rattad tühja lõõma jne. Btw samal päeval pisin kohaliku ametikooli ukse sisse sõitma sest unustasin tagurpidikäigu sisse jne. kui kohalik nn kussa, lõi pasaks, et sai valesti parkimise eest trahvi jne... need olid ajad, kui midagigi toimus. mõne nv jooksul sai korduval asukohta muudetud, sest politsei uuris asukoha välja. aga olen kasvõi muruniidukiga sõita sest see pakub mulle rahuludust aga mitte seetõttu et sõbrad käsivad jne... ma omal ajal vajasin seda... tänapäeval nii enam pole.... kui su auto alla 10 seki sajani ei kiirenda on sul jama auto... kedagi ei huvita et nn kaugatoma katsel (kus toimub saaremaa ralli igal aastal) olen suutnud 2liitrise 3. seeria bemmi löön mazdaga millel kapoti alla 1,5l ja 65kW üle 20'e sekundi, sest tänapäeva noori huvitab nullist sajani aeg ja mida oma autoga teinud oled. noorem vend ajab ka oma e36'te madalaks. MIlleks? Ma olen pigem noorena tundnud lõbu sellest et mu lada ja rullikas ja mazda on läbinud kohti mida enamus autosid ei läbi. Kadeti kohaltvõttu ja kurviläbimist harjutasin pmst iga nädal. kas teada tuntud asfaltteedel või kõrvalistel kruusateedel, SR oli mu elu. Saatsin nii mõnegi neiu kuu peale, ja palju muud ohverdusi... Ma lihtsalt nautisin rallimist kihutamist ja palju muid sellega kaasnevat. Kaasnesid igasugu jutud, kuidas niiõelda üks vend istus auto ja sai trahvi kui noorem samal ajal politsei auto kõrval rehve oma bemmiga põletas jne jne.... sellised jutud oli elu. Nüüd üks elab teises riigis, teine on võlgades, kolmas on pereelu otsa sattunud nagu mina jne jne... aga kõik lõõvad kartma... ei ole ma alguses kartnud ja ei karda nüüdki. võin sõita kiirustel, mis ületavaid mu oskusi aga ma annan alla mingil määral kui tunnnetan, et mu sõidustiil ohustab kaasliiklejaid. Ma ei saa õelda et ma pole kusagilt õppinud. Olen õppinud eelkõige oma vigadest. tean mis tunne on sõita kraavi, sõita 20'ga puusse, 50'ga teisele sisse, 170'ga teelt välja... jne .... neil aegadel mul polnud peret, olin nn pohuist jne... kihutamine ja rallimine andsid mulle nn rahuldustunde... aga ajad muutuvad.... hiljuti kogesin midagi, mis ei anna rahu aga see on teema. pre´aegu naudin elu ja oskusi mida noorpõlves kogesin, et mitte enam sellistesse olukordadesse laskuda jne.. aga millest tänapäeva noorus õpib? ei õpigi sest neil enamasti ei tekigi olukordi kus võib üht või teist asja juhtuda... elu on tuliseks tehtud enamustel ja ma ei kujuta et kuidas noored hakkama peavad saama....
_________________ vanglaplaneet.ee
|